ja punakaspruunid lehed langesid keereldes suurte Victoria-aegsete majadega tänava ääres kasvavatelt puudelt. Lehed ja külmahõng meenutasid uurija-inspektor Annie Cabbotile, et talv on peagi tulekul. Ta peatas auto ja astus välja. Hetkel oli ilm ilus ja pea kohal paistis isegi mõni lapike sinist taevast pilvede vahelt, mis nagu tolmurullid tolmuimeja toru poole triivisid.
Annie möödus seljakottide ja portfellidega üliõpilaste seltskondadest, kes lobisedes ja naerdes tulid oma üüritubadest või korteritest või olid hoopis teel sinna. Kunstiteaduskonna dekanaat paiknes vana tudengilinnaku keskel ühes kuuekümnendatel aastatel ehitatud hoones. Neil betoonpaneelidest ja klaasist majadel olid lamekatused ja akende ees laiad rulood. Enamjaolt olid hooned kolmekorruselised ja L-kujulised või moodustasid siseõuede ümber nelinurki nagu mingi Oxfordi või Cambridge’i groteskne paroodia.
Lomaxi kabinetti jõudmiseks pidi Annie minema raudväravast sisse, edasi üle äratallatud muruplatsi ja viimaks trepist üles kolmandale korrusele. Ta püüdis küll palju võimelda ning tegeles jooga ja pilatesega, kuid leidis ikkagi, et pärast haavatasaamist ning haiglas ja rehabilitatsioonis veedetud aega on tal vähem jaksu kui enne, nii et kabineti uksele koputas ta mõnevõrra hingetuna. Arstid olid lubanud, et ajapikku läheb paremaks, kuid et see on pikk ja raske teekond. Annie teadis seda isegi. Pikk ja raske teekond oli olnud eemale roomata kutsuvast eredast valgusest, mida ta veidi üle aasta tagasi Banksi veranda põrandal vereloigus lamades oli näinud. Mõnel päeval ta kahtles, kas see oli olnud üldse vaeva väärt. Temas oli miski katki läinud, aga ta tahtis jälle olla samasugune Annie nagu enne.
Ta oli kohtumise telefonitsi kokku leppinud, nii et Lomax ootas teda. Mees hõikas koputamise peale, et ta sisse astuks, ja oma üllatuseks leidis Annie end mitte eesruumist, kus hirmuäratav sekretär vahti peab, vaid otse kabinetist.
Öelda, et kabinetis oli palju raamatuid, olnuks tagasihoidlik ja ebakorrektne. See oli raamatuid täis pressitud, kuhjatud, ladustatud. Raamatuid oli igal pool. Ilmselt paljunesid nad öösiti. Ruum isegi lõhnas raamatute järele. Siin elutses mees, kes polnud kunagi Kindle’ist kuulnud. Raamatud seisid seinast seinani ulatuvatel riiulitel ning vedelesid põrandal, aknalaudadel, toolidel ja igal pool, kus oli lapike vaba pinda, mõned balansseerisid isegi viltustel ja kumeratel pindadel. Kummaline küll, kuid Annie meelest ei näinud Lomax vähimalgi määral raamatukoi moodi välja, kui ta tervitades püsti tõusis, või vähemalt mitte sel moel, nagu tema selle sõna tähendust mõistis. Ei mingeid turritavaid juuksesalke, nahast küünarnukilappidega tviidpintsakut, piipu, paksude klaasidega prille ega kõrgel asetsevaid kulme.
Annie hinnangul oli mees umbes viiekümnene, heas vormis nagu tennisemängija ning kandis musta kõrge kraega džemprit ja teksapükse, hallid juuksed olid korralikult vasakule kammitud. Lomax oli kütkestavate põselohukestega naeratuse, säravate silmade ja tugeva käepigistusega üsna nägus mees.
„Andke andeks see üleüldine segadus,” sõnas Lomax. „Olen juba mitu aastat endale suuremat kabinetti taotlenud, aga sellest ei paista midagi välja tulevat. Mõnikord on mul tunne, et humanitaarainete osakonnast tahetakse siin üleüldse lahti saada.”
„Ma tean seda tunnet,” kostis Annie ja istus toolile, millelt Lomax raamatud ära tõstis. „Äkki peaksimegi alla andma ja riigi pankuritele loovutama.”
„Mina arvasin, et see juba ongi nende oma. Igatahes ei peaks te nõnda rääkima. Alla anda ei tohi kunagi. Sellest toituvad kultuurivaenulikkus ja totalitarism. Nagu Dylan Thomas ütles: raev valguse kustumise vastu. Tema muidugi pidas silmas surma, mitte revolutsiooni või proteste, aga küllap kõige väärtusliku kaotamist võib vaadelda omamoodi surmana – või kuidas teie arvate? Kierkegaard väidab, et iseenese kaotamine toimub väga vaikselt ja märkamatult. Igatahes pidite nüüd mu loba taluma. Arvate kindlasti, et ma pole mitu kuud kellegagi rääkida saanud. Kas sooviksite teed või kohvi? Ma võin helistada ja tellida. See käib kähku.”
„Kui see väga tülikas pole. Sel juhul palun musta kohvi ilma suhkruta.”
„Ei mingit tüli.” Lomax võttis telefonitoru ja tellis kaks tassi musta kohvi. Siis naeratas ta süüdlaslikult. „Niiviisi paistan ma tähtsamana, kui tegelikult olen,” ütles ta. „Maria toob kohvi vaid siis, kui mu kabinetis on külaline. Kui üksi olen, pean ise alla kohvi järele kõmpima.”
Annie hakkas naerma. Peaaegu kohe koputati tasakesi uksele ning sisse astus kurrutatud seelikuga kahvatu tüse naine, kelle hallid juuksed olid hobusesabasse köidetud. Ühe käega kandikut hoides ulatas ta Anniele ja Lomaxile kohvitassid, ilma et oleks pisutki naeratanud või mõne sõna öelnud. Siis läks ta minema. „Peate Mariat vabandama,” sõnas Lomax. „Ta on Leedust ega oska eriti inglise keelt. Ta kasvatab üksinda kaht väikest last. Maria käib õhtukoolis ja koristab kabinette. Ta rabab kõvasti tööd ja tõenäoliselt pole tal eriti millegi üle rõõmustada.”
„Arvata võib,” nõustus Annie. Talle meenus poola tüdruk Krystyna, kelle ta aasta algupoolel hädast välja oli aidanud. Ta sai siiani tüdrukult aeg-ajalt postkaarte või kirju. Krystyna inglise keel oli paremaks läinud ja tundus, et ta saab kodulinnas Krakowis oma restoraniärile jalad alla. Viimases kirjas oli poolatar rääkinud sellest, et proovib kokakooli sisse saada. Annie pidas talle pöialt. Krystyna teadis hästi, kui raske võib elu olla, kui sul pole peaaegu midagi hinge taga.
„Kas Gavin Miller oli parimat sorti õppejõud?” küsis Annie.
„Ei, tegelikult mitte. Ma ei taha väita, et ta ei tundnud oma ainet või ei hoolinud sellest. Ärge saage minust valesti aru. Ta tundis oma valdkonda hästi. Kuid Gavin ei sallinud lollpäid ja nagu isegi arvata võite, sattus neid talle ette üksjagu palju, eriti filmikunsti loengutesse. Ta kippus olema väga sarkastiline, aga iroonia pole õpetamiseks parim moodus. See kipub õpilastele arusaamatuks jääma ja pigem ärritab neid. Nad tunnevad end solvatuna.”
„Aga te ütlesite, et ta armastas oma ainet. Kas see on hea õpetaja jaoks hädavajalik?”
„Selleks on vaja omamoodi seotust, kohusetunnet ja pühendumust nagu kõige puhul siin elus. Pealegi – miks muidu seda tööd üldse teha? Palk pole suurem asi ja tänama ei tule kah eriti keegi.”
„Tundub sama, mis minu töö,” nentis Annie ja vaikis hetke, enne kui küsis: „Miks ta üldse ära läks? See paistab mingi äkkotsusena. Ta töötas siin vaid kolm aastat ja oli… umbes viiekümne viie aastane?”
Lomax vältis naise pilku. „Nojah, teate, oli lihtsalt aeg lahku minna. Edasi liikuda. Ta… teate küll. Selliseid asju juhtub.”
„Mister Lomax, tegelikult ma ei tea, millele te vihjate. Kas ta vallandati? Sunniti lahkuma?”
„Umbes nii võib öelda küll, jah.”
„Mispärast? Põhjusel ja põhjusel on vahe. Kas te vallandasite ta sellepärast, et ta oli sarkastiline õpetaja?”
„Kuulge, ma pean ütlema, et see on ebamugav teema.”
„Ebamugav? Miks?”
„Olukord oli väga delikaatne.”
„Mida ta siis tegi? Magatas mõnda õpilast?” Lomax läks näost punaseks, kuid Annie ei uskunud, et vaid tema keelekasutuse pärast. „Seda ta tegigi, eks ole? Seepärast te oletegi nii tõrges sellest rääkima.”
„Ma pole tõrges. See on lihtsalt… kolledž pigem väldiks selle avalikustamist. See oli puhtalt siseasi. Me panime selle kalevi alla.”
„Ärge muretsege, ma suhtun asjasse diskreetselt. Mister Lomax, meil võib tegu olla mõrva uurimisega. Minu meelest peaksite tõsiselt kaaluma, kas teie mure
