style="font-size:15px;"> „Ei ole,” vastas Alm ja raputas pead. „Stålhammar ei ole registris, küll aga on ta aastaid tagasi seoses ühe Stockholmis toimunud mõrvaga Niemile oma sõrmejäljed andnud. Stålhammar ja tema kolleeg, oli vist Brännström ta nimi, olid teinud koduvisiidi ühe vana narkari juurde, kes elas Pipersgatanil, praktiliselt politseimaja kõrval. Kedagi ei olnud kodus, aga avanenud võimalust ära kasutades olid nad ta urka läbi otsinud. Brännströmi arvates oli korteris vähe imelik hais ja ta tõmbas lahti elutoa vana diivanvoodi aluse sahtli. Seal siis korteriomanik oligi. Omaenda diivanvoodisse topitud, jäänael pähe löödud. Nii et kui kriminalistid saabusid, pidid nii Rolle kui Brännis võrdlemiseks sõrmejäljed andma, et korteris varem olnud jälgi eristada.”
„Ja sa ei arva, et nemad seda tegidki?” küsis Bäckström ja irvitas rõõmsalt. „Ma nagu mäletan, et Brännström oli pikamaauisutaja.” Kah üks kuramuse oinas, mõtles ta. Tema ja Stålhammar moodustasid kahtlemata tõelise staarpaari. Kaks pimedat, kes kordamööda teineteist juhtisid.
„See toimus juulis,” ütles Alm. „Ohver oli nädal aega surnud olnud ja kui ma tohin …”
„Ikka,” kinnitas Bäckström.
„Kui ma tohin tagasi asja juurde tulla,” ütles Alm, „helistas Niemi sellepärast, et ta oli just võrrelnud Stålhammari sõrmejälgi nendega, mis ta oli võtnud Danielssoni korteris olnud klaasidelt, pudelitelt ja söögiriistadelt.”
„Ning?” küsis Bäckström.
„Jah,” vastas Alm. „Stålhammari omad.”
„Sa kujuta pilti,” ütles Bäckström. „Ise selline sümpaatne vanahärra.”
„Nüüd teeme nii,” sõnas Bäckström, kes oli just oma mõtted lõpuni mõelnud, ja et see oli võtnud ainult pool minutit, andis vast tunnistust sellest, et ta oli jälle tema ise, mõtles ta.
„Annika,” ütles ta inspektor Carlssonile noogutades. „Sina räägid prokuröriga sellest, mis meil Stålhammari kohta on. Oleks viimase peal, kui me võiksime talle lihtsalt järele sõita ja ta nädalavahetuseks sisse võtta. Siis saaksime temaga siin esmaspäeva hommikul alustada. Kolm päeva kongis ilma viinatilgata murrab kõik vanad joodikud.”
„Ma tegelen sellega,” vastas Annika Carlsson ega kõverdanud isegi huuli.
„Ja sina, Nadja, võiksid ajada välja Danielssoni pangaseifi numbri. Kindlasti vanu tšekke ja muud pahna tuubil täis. Anna ka prokurörile teada, et pärast mingit jama ei tuleks.”
„Ohvri vanad sõbrad,” jätkas Bäckström ja noogutas Almi poole. „Otsi nende pildid välja ja siis teeme veel ühe ringi naabrite juures ja vaatame, äkki leiame ka mõne tunnistaja. Eelistatavalt selliseid, kes on näinud Stålhammarit sealkandis laaberdamas, sussid jalas, kilekindad käes ja verine vihmajope seljas.”
„Mul on üksteist pilti juba olemas,” ütles Alm ja otsis oma kaustast välja kilekaaned. „Kõigist juhiloapildid või passipildid. Lisaks registri väljavõtted. Võimalik, et peame kollektsiooni tagantjärele täiendama, aga Stålhammar on juba nende hulgas.”
„Väga hea,” ütles Bäckström. „Siis ma alustuseks laenaksin su fotosid,” lisas ta, põhjust selgitamata. „Nüüd tuleb ainult gaasi anda, Alm. Stålhammar on tähtsuse järjekorras esimene ja muid teemasid ei ole üldse järjekorras. Kokku lepitud?”
Alm piirdus noogutuse ja õlakehitusega. Nagu kehvad kaotajad ikka, mõtles Bäckström.
„Sina tuled minuga kaasa,” lausus Bäckström ja osutas oma priske nimetissõrmega konstaabel Stigsoni poole. „Sõidame Stålhammari juurest kodunt läbi, viskame korraks pilgu peale ja vaatame, millega vana tegeleb. Jah, see oligi kõik, vähemalt esialgu.”
„Aga mina?” küsis Felicia Pettersson ja osutas käega igaks juhuks iseendale.
„Ah sina,” ütles Bäckström erilise rõhuga. „Mõtle seda postiljonivärki. See meie väike murjan … Akofeli. Miski tema juures ei klapi.”
„Aga mida peaks tal Stålhammariga pistmist olema?” Felicia vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.
„Hea küsimus,” vastas Bäckström, kes oli juba teel uksest välja. „Selle üle tasub mõelda,” kordas ta. Nüüd sai ka meie nõgikana väheke mõtteainet, mõtles Bäckström. Et mis on Akofelil nende kurjategijaga pistmist? Minu arvates küll mitte muhvigi, mõtles ta.
„Too meile auto,” käsutas Bäckström Stigsoni, kui nad olid Annika Carlssoni tundlikest kõrvadest ohutusse kaugusse jõudnud.
„Juba tehtud,” vastas Stigson. „Mul on Stålhammari aadress. Järnvägsgatan number …”
„Hiljem,” katkestas teda Bäckström. „Helista sellele Anderssonieidele Hasselstigenil ja küsi, kas me võime läbi astuda.”
„Kohe, jah,” ütles Stigson. „Kas näitame talle Stålhammari pilte?”
„Kõigepealt mõtlesin ma tema tisse vaadata,” ütles Bäckström, kes hakkas end taas normaalselt tundma. Igal asjal oma aeg, nii ka Stålhammari piltidel, mõtles ta.
„Tisse,” kordas Stigson, ohkas ja raputas uskmatult oma kiilaspead. „No ausõna. Tegu on lausa pommidega, hiigelpommidega.”
17
No mida kuradit, mõtles Bäckström niipea, kui naine ukse avas. Britt-Marie Andersson oli ju vana mutt! Kuuskümmend vähemalt, mõtles ta. Kes ta ise oli mees oma parimates aastates ja saab alles sügisel viiskümmend viis.
Puhevil blondid juuksed, portselansinised silmad, punane suu, nii valged hambad, et need ongi kindlasti ehtsast portselanist, solaariumipäevitus, lilleline kleit, mis lõppeb tükk maad ülalpool põlvi, avar dekoltee ja kõhuli magamine ei tule kõne allagi. On ikka kuri saatus, mõtles Bäckström. Kuuskümmend täis ja Bäckströmi supersalaamist võis ta seega juba jupp aega enne millenniumivahetust suu puhtaks pühkida.
Et pilt oleks ikka täiuslik, siblis ja klähvis proua kõrval ka väike koerake. Selline Mehhiko prussakas, kelle võiks teetassi ära uputada ja kelle nimi oli, oh üllatust, Tupsunupsu.
„Tasa-tasa,” rahustas perenaine, võttis peletise sülle ja andis ta ninaotsale musi.
„Väike Tupsunupsu on alati armukade, kui mammale meesterahvad külla tulevad,” selgitas proua Andersson, tegi silma ja naeratas oma punaste huultega.
Siis peaksid sa küll tõsiselt kaaluma, enne kui koos tema ja väikese Stigsoniga grupikat tegema hakkad, mõtles Bäckström, kes jättis väga harva kasutamata võimaluse oma mõtted sellistele radadele tüürida.
Seejärel otsis ta kähku Danielssoni sõprade pildid välja, et selle jamaga ühele poole saada ja millalgi ka minema pääseda. Nende võõrustaja võttis istet roosa kangaga plüüstugitoolis ja paigutas oma külalised enda vastu lillelisele diivanile. Samal ajal kui Tupsunupsu lidus jälle ringi ja klähvis, kuni perenaine halastas ja eluka sülle tõstis.
Kuigi Põlvpüks oli seitsmendas taevas. Puhas pedofiiliajuhtum, kuigi vastupidine, mõtles Bäckström, ja kui Anderssoni-mutt end üle laua kallutas, et joobar Danielssoni joobarsõpru lähemalt vaadata, tõmbus Stigsoni-poju pilk puhta klaasjaks.
„Ma tean peaaegu kõiki,”
