loomulikult,” vastas Stålhammar. „Marja Olsson. Elab Staffansvägen 4. Telefoniraamatus ka olemas. Töötab haiglas medõena. Ta tuli mulle Malmö jaama vastu. Võid talle vabalt helistada, kui sa mind ei usu.”
„Mida te siis tegite?” küsis Bäckström.
„Siis ei läinud me enne uksest välja kui reedel, kui me sõitsime Kopenhaagenisse ja sõime mehise lõuna. Pool päeva ja pool ööd takkapihta.”
„Ja siis?”
„No siis me sõitsime vist tagasi. Millalgi hommiku poole ööd. Malmösse siis, eks ole. Marja juurde koju, ja seal kulges kõik nagu tavaliselt. Laupäeval tegime tiiru poes, enne kui need kinni pandi. Siis lasime uuesti käia.”
„Lasite uuesti käia?”
„Muidugi,” vastas Stålhammar. „See naine on väga heas vormis ja eks ma ise ole ka veel enam-vähem. Ega enne pühapäeva õhtut voodist välja ei tulnud, kui Välk moblale helistas ja rääkis, mis juhtus.”
„Välk?”
„Björn Johansson. Üks teine vana koolivend. Võib-olla sa tead teda? Linna peal päris tuntud. Vana Solna kutt. Temale kuuluski Välgu Elekter seal Sundbybergis, aga nüüd võttis tal poiss äri üle. Jah, tema rääkis, mis juhtus, ja siis ei olnud ju enam isu seal Malmös vedeleda, nii et ma tulin öise rongiga tagasi, et aidata teil seda raiska kätte saada, no seda, kes Kalle maha lõi.”
„See oli sinust väga kena, Roland,” ütles Bäckström. Paistab, nagu oleks vana hea Terasmees ikkagi joomise vahepeal järele mõelnud ja otsustanud natuke vastu punnida, mõtles ta.
„Einoh, mis. Muidugi ma tulen appi. Nii et nüüd ma siis olengi siin,” lisas Stålhammar.
Kulus kaks tundi, et välja selgitada, millega Stålhammar oli tegelenud alates neljapäeva hommikust, kui ta äkitselt Malmösse sõitis, kuni esmaspäeva hommikuni, kui ta Solna politseimajja ilmus. Siis tehti lõunapaus.
Bäckström kühveldas taldrikule ikka korraliku kuhja, kuna lugu tõotas pikale venida. Lihapallid ja kartulipuder koorekastmega ja seekord nii punšitoruke kui martsipanikook. Annika Carlsson võttis kiire pastasalati ja mineraalvee, enne kui andis Almile ja teistele ülesande kontrollida andmeid, mida Roland Stålhammar oli oma Malmös ja Kopenhaagenis viibimise kohta esitanud. Stålhammar piirdus võileiva ja tassi kohviga, mis Annika talle alt kohvikust tõi.
Nüüd hakkame kusagile jõudma, mõtles Bäckström, kui kõik jälle tagasi olid. Stålhammar oli pealegi üsna paljutõotaval moel higistama hakanud ja kohvitassi suu juurde tõstes oli ta kindluse mõttes kaht kätt kasutanud.
„Eelmise nädala kolmapäeval olid sa Solvallas, kolmapäeval, neljateistkümnendal mail,” ütles Bäckström. „Räägi meile sellest!”
Ta oli jõudnud sinna pärastlõunal kella nelja paiku, et vaadata soojendust ja ringi käia ja vanade semude seas maad kuulata.
„Soojendust,” kordas Annika Carlsson, kes ei olnud enne lõunat kuigi palju öelnud.
Stålhammar selgitas. See, kui hobused enne sõite rajale tuuakse, et nad soojaks sõita.
„No nagu selline venitamine. Soojendamine. Enne kui nad tuhatnelja leekima pistavad,” seletas Stålhammar.
Paari tunni pärast oli Kalle Danielsson välja ilmunud. Nad olid rääkinud Gunnar Gustafssoniga, kes oli kinnitanud, et tema eelmisel päeval antud vihje on ikka veel jõus. Instant Justice oli esimesel soojendusringil väga viisakalt käitunud. Vana vigastus paistis olevat paranenud.
„Gurra andmetel oli ta täitsa nagu uus hobune,” ütles Stålhammar. „Ehk mitte nii terav enam, aga samasugune, kehaliselt ikka üle prahi. Minu arvates on see elukas nagu auruvedur.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
