küll,” vastas Bäckström. „Pensionil.”
„Siis tema oligi vist see, kes Danielssoni juures pidu pani, samal ööl, kui mõrv toimus.”
„Miks proua Andersson nii arvab?” küsis Bäckström.
„Ma nägin teda, kui ma Tupsunupsuga väljas käisin,” vastas Britt-Marie Andersson. „Tuli mööda Råsundavägenit siiapoole. Millalgi kella kaheksa paiku. Ta võis vabalt Danielssoni juurde teel olla.”
„Aga seda, kes Danielssoni korteris oli, te ei näinud?” küsis Bäckström, heites samal ajal vihase pilgu Stigsonile.
„Ei, teda ma ei näinud,” kinnitas proua Andersson. „Aga ma ei tea, kui mitu korda ma olen näinud seda Rollet, oli vist ta nimi selline, Danielssoni juures sisse-välja sõelumas.”
„Keegi veel?” küsis Bäckström peaga fotokuhja poole näidates.
„See siin on minu endine mehevend, Halvar Söderman,” ütles proua Andersson ja osutas endisele autokaupmehele Halvar Södermanile ehk Halvanile2, vanus 71. „Ma olin abielus tema vanema venna Per Södermaniga, Per A. Södermaniga,” täpsustas proua Andersson, A-tähte eriliselt rõhutades.
„Hoopis teine tera kui tema noorem vend, kes on ikka tõeline päevavaras. Ma võin seda kinnitada, aga mu abikaasa suri kahjuks kümme aastat tagasi.”
Küllap lämbus raske koorma all, mõtles Bäckström. Piidles veel viimast korda Britt-Marie Anderssoni kahtlemata tähelepanuväärseid kehavorme, tänas abi eest, tõmbas vastu puikleva Stigsoni kaasa ja jättis hüvasti. Stigsonil oli selline nägu peas, nagu oleks Bäckström tal südame rinnust välja rebinud, ja kõikide määruste vastaselt oli ta kummardunud ja mutti emmanud, enne kui nad lõpuks sealt minema said.
„On see vast naine, on see vast naine,” ohkas Jan O. Stigson, kui ta istus rooli taha, et sõita Järnvägsgatanile ja heita diskreetne pilk Stålhammari korterile.
„Sa selle peale ei ole mõelnud, et ta võiks vabalt su vanaema olla?” küsis Bäckström.
„Ema pigem,” väitis Stigson vastu. „Kujuta ette, Bäckström. Et sul on sellise kehaga ema.”
„Sa oled oma emasse väga kiindunud,” ütles Bäckström salakavalalt. Emasse, kes teda lapsepõlves seksuaalselt ahistas, mõtles ta.
„Eks kõik ju ole,” vastas konstaabel Stigson ja vaatas üllatunult oma ülemusele otsa. „Kõik ju armastavad oma ema.”
Ilmselge intsestiohver. Vaesekene, mõtles Bäckström ja piirdus noogutusega.
18
Bäckström tegutses igati määrustepäraselt. Kõigepealt lasi ta Stigsonil paar tiiru ümber Stålhammari kodukvartali sõita. Mehest ei olnud vähimatki jälge.
Siis läksid nad majja ja kuulatasid tema korteriukse taga läbi postkastipilu. Ei piiksugi.
Siis helistas Bäckström talle lauatelefonile. Korterist kostis mitu telefonihelinat, aga inimtegevust tähistavat heli ei järgnenud.
Seejärel helistas ta Stålhammari mobiilile.
„Rolle,” kähvas Stålhammar, aga Bäckström ei lausunud sõnagi. „Halloo, halloo,” kordas Stålhammar. Siis katkestas Bäckström kõne.
„Ma võin kihla vedada, et ta on uttu tõmmanud,” ütles Bäckström ja noogutas Stigsonile samal hetkel, kui Stålhammari naaber oma ukse lahti tegi ja pilgu neisse puuris. Väike sooniline vanamees, seitsmekümne tuuris, mõtles Bäckström.
Praktikas juhtus sellist asja harva, aga Bäckström lahendas tekkinud olukorra loomulikult pädevalt.
„Kas sa tead, kuhu Rolle on kadunud?” küsis Bäckström rõõmsa näoga. „Ta on meie vana sõber ja me tahaksime temaga paar sõna juttu puhuda.”
„Jah, ega selle väljarehkendamiseks ei peagi just eriline geenius olema,” sisistas vanamees, põrnitsedes Bäckströmi suvesärki ja Stigsoni kiilaspead.
Muud teavet tal ei olnud ja kui nad sealt kohe astuma ei hakka, kutsub ta politsei.
Teel tagasi politseimajja selgitas Bäckström Stigsonile tavapäraseid enesestmõistetavaid asju. Et ta peab rääkima kriminaaljälitusega, et nad valvaksid Stålhammari korterit ja teataksid otsekohe Annika Carlssonile, kui mees peaks välja ilmuma. Et ta annaks Stålhammari mobiilinumbri neile politseinikele, kes tegelevad kõneeristuste ja – jälitusega, et nad prooviksid tuvastada masti, mille levialas Stålhammar vastates asus.
„Sa märkisid helistamise aja ikka üles?” küsis Bäckström.
„Neliteist nelikümmend viis ja kakskümmend,” noogutas Stigson. „Ei ole probleemi,” kinnitas ta.
Kui Bäckström garaažis autost välja astus, põrkas ta kokku Annika Carlssoniga, kes palus võimalust temaga rääkida ja heitis Stigsonile kurja pilgu.
„Millega ma saaksin sind aidata?” küsis Bäckström sulni naeratuse saatel.
„Ma rääkisin prokuröriga. See asi läheb Tuvele. Väga sümpaatne naine,” kinnitas Annika.
Ah et temaga oled sa ka liini ajanud, mõtles Bäckström. Selle väljaütlemine poleks aga kuigi arukas olnud. Kes meist tahaks nädalavahetust lõhkise koljuga alustada.
„Kes nädalavahetusel tegeleb, sina või mina?” jätkas Carlsson.
„Oleks tore, kui sina saaksid võtta,” ütles Bäckström. „Ma olen eelmisest tööst veel üsna läbi. Olin lõpus sunnitud liiga palju ületunde tegema ja kuna ma tahan kindlasti olemas olla, kui asi konkreetsemaks läheb, siis ma mõtlesin selle nädalavahetuse vabalt võtta,” valetas Bäckström.
Carlssoni jaoks ei olnud see mingi probleem.
Kui Bäckström oma kabinetti naasis, et kõige hädavajalikumad asjad kokku pakkida ja millalgi lõpuks ka koju jõuda, pistis ukse vahelt nina sisse Niemi, kes kukkus igasugu asju arvama.
„Kas ma tohin istet võtta?” küsis Niemi ja kuna ta juba istus, piirdus Bäckström noogutusega.
„Mida ma saaksin sinu heaks teha?” küsis Bäckström. Kuradi laplane, mõtles ta.
Niemi hinnangul mitte kuigi palju. Küsimus oli pigem selles, mida tema saaks Bäckströmi heaks teha.
„Üks heatahtlik nõuanne,” ütles Niemi.
„Ma kuulan,” sõnas Bäckström.
„Minu meelest peaksid sa Rolle Stålhammariga rahulikult võtma,” ütles Niemi. „Ta ei ole seda tüüpi, kellel oleks vaja potikaant, et Danielssoni masti mees maha võtta. Lisaks olid nad sõbrad. Ta nagu ei sobi pildile.”
„Ah tõesti,” ütles Bäckström ja naeratas rõõmsalt. „Paranda mind, kui ma eksin, aga kõigepealt istuvad Danielsson ja Stålhammar ja joovad ja lärmavad kuni nii umbes veerand üheteistkümneni. Siis tuleb naabrinaine alla neid sõimama. Kohe pärast seda lüüakse Danielsson maha. Aga seda ei tee Stålhammar, sest tema on juba koju vaarunud, et iluuni ikka täis magada. Tema asemel
