oma pabereid ja hakkas uuesti lugema.
Tunnistaja Britt-Marie Andersson väidab kokkuvõttes järgmist, luges Stigson.
Kolmapäeva õhtul kella kümne paiku oli proua Anderssonile helistanud proua Holmberg ja palunud abi seoses nende naabri Danielssoniga. Proua Andersson oli alla läinud ja Danielssoni ukse taga kella andnud, mille peale Danielsson oli ukse avanud, ise silmanähtavas joobes. Andersson oli käskinud tal vaiksemaks võtta, ähvardades vastasel korral politseisse helistada. Danielsson oli vabandust palunud ja seejärel oma korteri ukse kinni pannud. Proua Andersson oli veel paar minutit ukse taga seisnud ja kuulanud, aga kui grammofon kinni pandi, oli ta liftiga üles oma korterisse tagasi läinud. Umbes veerand tundi hiljem oli Danielsson helistanud proua Anderssoni lauatelefonile. Ta oli teda sõimanud ja häbematusi öelnud. Teatanud, et ei ole vaja toppida oma nina teiste inimeste asjadesse. Seejärel oli Danielsson toru hargile virutanud, ja proua Anderssoni hinnangul võis kell olla siis pool üksteist õhtul.
„Tundub hästi klappivat,” pistis Alm vahele. „Ma sain enne koosolekut esimesed kõneväljavõtted. Meie ohvri kõneeristuse järgi – majanaabrite omi ei ole ma veel saanud – on ta helistanud oma lauatelefonilt ühele teisele lauatelefoni numbrile kell kakskümmend kaks kakskümmend seitse. Ühesõnaga enne poolt ühtteist. Anna mulle Anderssoni ülekuulamisprotokoll,” ütles Alm.
„Aga palun,” ütles Stigson ja ulatas Almile ühe prinditud A4.
„Jah,” lausus Alm ja noogutas pärast põgusat pilku saadud paberile. „See on Anderssoni lauatelefoni number. Üldse viimane kõne, mille Danielsson teeb.”
Sest pärast seda röövib teda tõeline sädeinimene Rolle Stålhammar, kes lööb ta ühtlasi maha, mõtles Bäckström, kellel oli raske oma vaimustust varjata.
„Üks teine asi häirib mind pisut. Võib-olla tasuks seda kohe nimetada, enne kui ma ära unustan,” ütles Alm ja vaatas millegipärast Bäckströmile otsa.
„Jah, võib-olla oleks see siis tõesti kõige mõttekam,” vastas Bäckström ja naeratas sõbralikult.
„Kui ma Stålhammari andmeid otsisin, siis märkasin, et ta elab Sundbybergis Järnvägsgatanil. See on ainult paarisaja meetri kaugusel Ekensbergsgatanist, kust see poolakas vihmamantli ja need muud asjad, sussid ja kindad, leidis. Asub nii-öelda loomulikus liikumissuunas. Kõige otsem tee Hasselstigenilt Järnvägsgatanile viibki Ekensbergsgatanist mööda umbes selle koha peal, kust poolakas riided leidis.”
„Ah nii,” ütles Bäckström kavala muigega. „Kes oleks võinud vanast noorsootöötajast sellist asja arvata?”
„Kuule, Stigson,” jätkas ta. „See Anderssoni-proua. Kas ta ei näinud, kes Danielssonil külas oli? Või äkki unustasid talt küsida, arvestades kõike seda muud värki?”
„Ei näinud. Muidugi ma küsisin,” vastas Stigson ja vaatas närviliselt kriminaalinspektor Annika Carlssoni poole. „Loomulikult küsisin. Ei. Ta ei näinud, kes see oli. Aga kui ta Danielssoniga rääkis, siis kuulis ta, et elutoas oli veel keegi. Aga ta ei läinudki ju korterisse sisse, et oleks teda näha saanud.”
„Ma mõtlesin ühele teisele asjale,” ütles Bäckström ja vaatas mingil põhjusel Almile otsa.
„Jah?”
„Alguses sa rääkisid, et paljud Danielssoni vanad sõbrad võtsid kohe ise ühendust, kui kuulsid, et ta on tapetud.”
„Jah.”
„Aga Roland Stålhammar ei võtnud?”
„Ei võtnud,” kinnitas Alm. „Tema ei ole endast märku andnud.”
„Kui üldse keegi, siis oleks ju just tema pidanud seda tegema. Kunagine politseinik, eks ole. Pani koos ohvriga tina vahetult enne mõrva,” nentis Bäckström rahulolevalt.
„Jah, see häirib ausalt öeldes ka mind,” ütles Alm. „Kui ta ikka teab, et Danielsson on surnud, ja kui see oli ikka tõesti tema, kes sel õhtul seal käis, päris kindlad ei saa me ju olla hoolimata sellest, mida Kutsari-Gurra väidab. Kui see vastab tõele, siis häirib see mind ikka kohe väga.”
„Mhmh,” ütles Bäckström ja noogutas mõtlikult. Kotisuu tõmbub koomale, mõtles ta. Ei tea, kas ma jõuan ennast veel väikese martsipanitoru ja koorekohviga premeerida, mõtles ta.
„Mis te arvate, kui teeks väikese pausi?” küsis Bäckström ja vaatas kella. „Nii veerand tundi?” Vaevalt nüüd arenguvestluseks sobiv aeg on, mõtles ta, kui kolleeg Carlsson, silmad pilukil, otsejoones ruumist välja tormas.
Vastuväiteid ei olnud kellelgi.
16
No nii, mõtles Bäckström, kui oli koos oma kaastöötajatega taas istet võtnud. Nüüd jääb üle ainult kott pealt kinni siduda, ilma liigse innu ja kiirustamiseta.
„Nadja,” ütles Bäckström ja noogutas rõõmsalt Nadja Högbergile. „Kas sa oled meie ohvri kohta veel midagi teada saanud?”
Suurem osa oli Nadja Högbergi andmetel juba selge. Peale Danielssoni vana aktsiaseltsi, sellele oli ta kavatsenud pühenduda nädalavahetusel. Lisaks paistis olemas olevat üks pangaseif, mida ta veel leidnud ei ole. Võti kuulus ühele Handelsbankeni kontori seifile Stockholmis Valhallavägenil ja sinnamaani oli kõik selge. Probleem seisnes selles, et ei Danielssoni ega tema firma nimel ei olnud panga andmetel seal ühtki seifi. Seifi numbrit võtme peal ei ole ja kuna ainuüksi sealsamas kontoris on kokku sada pangaseifi, siis ei olnud ülesanne just kergete killast.
„Mina ja pangatöötajad tegeleme selle küsimusega,” sõnas Nadja Högberg. „Küll see laheneb.”
Üks asi, millega ta oli juba ühele poole saanud, oli hunnik kviitungeid, mis kriminalistid olid Danielssoni korterist leidnud.
„Neid on hirmus palju,” ütles Nadja. „Solvalla võidupileteid üle poole miljoni eest, taksotšekid, restoraniarved ja igasugu muud arved alates kontorimööbli ostmisest kuni maalritöödeni ühes Flemingsbergi laohoones, mis asub siis Stockholmi lõunaosas. Kokku on arveid üle miljoni eest ja kõik need on välja kirjutatud viimaste kuude jooksul.”
„Tüübil peab hobuste peale ikka hea nina olema,” tähendas Bäckström, kes oli kuulanud ainult poole kõrvaga. Pool miljonit paari kuuga, mõtles ta.
„Seda ei usu ma eluilmaski,” ütles Nadja ja raputas pead. „Hobuste peale mängimine on nulliring. Kui veab ja kui hobustest midagi ka tead, siis võib-olla pikapeale saad omadega tasa. Aga ta kauples võidupiletitega. Nii lihtne see ongi, ja mõned neist on kindlasti tema isiklikud. Ta müüb neid kellelegi, kes peab selgitama maksuametile, kuidas ta sai endale uut Mercedest lubada, kui tal ei ole sissetulekut. Sama asi kviitungitega. Ta on müünud neid inimestele, kes on kandnud need oma firma kuludesse. Kontaktid on tal kindlasti sellest ajast, kui ta töötas audiitori ja raamatupidajana, ja mingeid eriteadmisi ei ole selleks vaja.”
Iseenesest arukam töö kui koguda klaastaarat nagu teised vanad joodikud, mõtles Bäckström.
„Vabandust,” sõnas Alm ja tegi käega vabandava liigutuse, kuna tema mobiil just helises.
„Alm,” ütles Alm ning istus siis ja mõmises paar minutit Bäckströmi üha tigedamaks muutuva pilgu all.
„Vabandust,” lausus Alm, kui oli kõne lõpetanud.
„Ei
