näinud, kuidas nad virutavad? Või näiteks tennisemängijad. Kes servivad potikaanega.”
„Professionaalsete pesapallimängijate esinemise tõenäosus antud piirkonnas peaks olema kaunis väike,” nentis Hernandez vähimagi muigeta. „Sama peaks kehtima ka tennisistide kohta,” lisas ta ja pani suu kinni.
Lahe kutt, mõtles Bäckström. Lõpuks ometi üks pigi, kes mõistab nalja.
Hernandez otsustas teemat vahetada. Kõigepealt rääkis ta kotist, mille poolakast ehitustööline konteinerist oli leidnud.
„Praegu ootame laborist vastust, kas verejäljed on pärit ohvrilt. Kui jah, siis on see kahtlemata ülimalt huvipakkuv. Sõrmejälgi me kahjuks leidnud ei ole. Ei vihmamantlilt, kinnastelt ega sussidelt. Mantli ja susside suurus klapib aga Danielssoniga. Suur ja tugev, jalanumber nelikümmend neli.”
„Mitu kuud võib aega minna, enne kui me laborist vastuse saame?” uuris Bäckström.
„Me rääkisime endale tegelikult eelisjärjekorra välja,” vastas Hernandez. „Uue nädala algus on Linköpingi kolleegide viimane tärmin. Kui nüüd praegust seisu kokku võtta,” jätkas Hernandez, „siis räägime tõenäoliselt kurjategijast, kes on kehaliselt tugev, jupp maad keskmisest pikem ja vaenab oma ohvrit tõsiselt. Kui see riiete asi paika peab,ja kui need kuulusid Danielssonile täpselt nagu potikaas ja haamergi, siis paistab ta ka üpris kogenud. Ta paneb ohvri vihmamantli selga, et riided veriseks ei saaks. Võtab oma kingad jalast ja paneb samal põhjusel jalga ohvri sussid. Paneb kätte ohvri nõudepesukindad, et jälgi ei jääks. Ainus asi, mis meid häirib, on ohvri õhtusöögikülalise käitumine, sest tema on õhtu varasemas järgus jätnud hulganisti jälgi nii taldrikutele, klaasidele kui söögiriistadele. Mida ta ei paista olevat proovinudki ära pühkida.”
„Mind see ei häiri. Üldsegi mitte,” teatas Bäckström ja raputas pead. „Joodikute aju ongi teistsugune. Kõigepealt istub ja vitsutab koos Danielssoniga. Siis saab tal äkitselt temast kõrini ja kui Danielsson peldikusse läheb, viskab ta kossid jalast, paneb sussid jalga, mantli selga ja kindad kätte, haarab potikaane ja asub asja kallale, niipea kui Danielsson pellerist välja ilmub ja esikusse taarub, et püksilukku kinni tõmmata. Kõik, mis enne seda toimus, on vennal kindlasti juba peast pühitud.”
„Eks mina ja Peter mõtlesime samuti midagi sinnakanti,” ütles Hernandez ja noogutas. „Lisaks tundub meile, et asi ei ole ainult vihas, vaid teol võib olla ka ratsionaalsemaid motiive.”
„Nagu näiteks?”
„Näiteks rööv,” pakkus Hernandez.
„Õige,” nõustus Bäckström rõhuga. „Mis näitab väga kõnekalt, kui särava ajuga meil tegemist on. Minna Danielssoni-sugust röövima. Nagu prooviks kiilakal juukseid lõigata.”
„Ma kardan, et seekord päris nii ei pruugi olla,” ütles Hernandez. „Danielssoni kirjutuslaua kõige ülemisest sahtlist leidsime nimelt paki Solvalla hipodroomi võidupileteid. Välja makstud võidupileteid, mis olid kummipaelaga kokku seotud ja ilusti kuupäevade järgi sätitud. Kõige ülemine pilet on ostetud samal pärastlõunal, kui Danielsson mõrvati, ühesõnaga üleeile. Selle summa on kakskümmend tuhat kuussada kakskümmend krooni ja raha on võetud Solvalla kassast välja kohe pärast sõitu. See oli üldse V65 panuse esimene jooks ja toimus õhtul poole seitsme paiku. Aga raha ei leia me kusagilt. Näiteks tema rahakotis, mis on magamistoas kirjutuslaua peal, on ainult mõned visiitkaardid.”
„Ah nii,” sõnas Bäckström. „Ah nii,” kordas ta. Sellise jaoks nagu Danielsson pidi see ikka viimase peal võit olema, mõtles ta.
„Veel paar asja,” ütles Hernandez. „Mis me leidsime või mida me ei leidnud, aga oleks pidanud leidma.”
„Kuulan,” ütles Bäckström, võttes samal ajal pastaka ja märkmiku.
„Me leiame võidupileti, aga raha mitte, me leiame jälgi millestki, mis meie arvates võib olla diplomaadikohver, aga kohvrit ei leia. Me leiame ühe avamata ja ühe avatud Viagra karbi. Välja kirjutatud Karl Danielssonile, retsepti leiame ka. Kuus tabletti kaheksast on alles. Retsepti järgi on ta aprillikuust alates veel kaheksa tabletti ära tarbinud. Lisaks pakk, milles on algselt olnud kümme kondoomi, aga järel on ainult kaheksa.”
„Meie ohver oli mitmekülgne mees. Mis siis, et mõnda külge tuli natuke turgutada,” ütles Bäckström irvitades.
„Me leiame kaks seifivõtit, aga seifi ei ole me veel leidnud,” jätkas Hernandez. „Me ei leia mobiiltelefoni, arvutit ega krediitkaarte. Nende kohta arveid samuti mitte. Me leiame tavalise taskukalendri, kus on üksikud märkmed. Aga ei leia päevikut, fotosid ega eraelulisi ülestähendusi.”
„Tüüpiline joodik,” nentis Bäckström. Mida kuradit selline mobiiliga teeks? Helistaks viinapoodi ja telliks kauba koju? Kes üldse vanale joobarile krediitkaarte väljastaks? Nii ogarad ei ole isegi sotsiaalametnikud. „Kas veel midagi?” lisas ta.
„Tema lauasahtlis on mitu pakki taksotšekke,” ütles Hernandez.
„Sotsiaaltakso. See võimalus on meie sotsiaalparadiisis ju kõikidel joodikutel, ja meie maksame selle kinni.”
„Ei,” lausus Hernandez. „Mitte sinnapoolegi. Tavalised tšekid. Jääb mulje, et ta äritses nendega.”
„Taksokviitungitega? Mispärast? Kas need kõlbavad süüa?” küsis Bäckström.
„Ta tunneb ilmselt mõnda taksojuhti, ostab tema üle jäänud tšekid näiteks kahekümne protsendiga tšekil märgitud summast ära ja müüb näiteks viiekümne protsendiga edasi kellelegi, kes saab nende arvelt firma raha maksuvabalt välja võtta. Midagi on ta ju kindlasti õppinud kõigi nende aastate jooksul, mis ta raamatupidamisega tegeles, ja kindlasti on tal tollest ajast ka kontakte,” ütles Hernandez.
„Mina arvasin, et vanad joodikud koguvad klaastaarat,” sõnas Bäckström.
„Paistab, et tema mitte,” vastas Hernandez.
Kuigi mis sellel asjaga pistmist peaks olema, ja viin on pealegi nii kalliks läinud, mõtles Bäckström.
„Kas see oli kõik?” küsis ta.
„Jah. Praeguse seisuga kõik,” vastas Hernandez ja tõusis püsti. „Saadame sulle ja teistele täna õhtupoolikul ka kokkuvõtte sellest, mis me Peteriga siiamaani teada oleme saanud, lisaks pilte kuriteopaigalt ja lahkamiselt. Tulevad meiliga.”
„Hästi,” ütles Bäckström. Isegi hämmastavalt hästi, kui võtta arvesse, et need mõtted olid idanenud laplase ja tangolõvi peakestes, mõtles ta.
12
Kriminaalinspektor Annika Carlsson oli tööl juba hommikul pool kaheksa, kuigi ta ei saanud eelmisel õhtul enne keskööd voodisse.
Vaevalt oli ta jõudnud oma laua taha istuda, kui Peter Niemi talle mobiilile helistas ja rõivaleiust ette kandis.
„Ma proovisin Bäckströmi kätte saada, aga ta ei vasta,” selgitas Niemi.
„Mina proovisin teda ka kätte saada. Eks ta ilmu varsti välja. Ma olen tema pärast mures. Ta vist ei tunne ennast hästi. Eile nägi ta tõeliselt halb välja. Kas sa panid tähele?”
„Jah, no see polegi tähtis,” ütles Niemi, „aga kuna nii poolakas kui tema kaaslased tuleks üle kuulata, ja mida varem, seda
