hiljemalt esmaspäeval, ja jutt oli räägitud kolme minutiga, kuigi talle oli eraldatud viis. Holt paistis peaaegu kergendust tundvat, kui Bäckström lahkus. Tal oli üks teine küsimus, millele mõelda, ja sellega võrreldes oli Bäckströmi mõrv vaat et taeva kingitus.
Vat said nüüd, pesulaud, mõtles Bäckström, kui ta lõpuks oma uue koonduslaagri välisuksest välja astus.
9
Jerzty Sarniecki, vanus 27, oli Poolast pärit tisler. Sündinud ja kasvanud Lodzis ja juba aastaid osake Rootsi võõrtööjõust. Üle kuu aja oli ta koos kaaslastega remontinud väiksemat üürimaja Solnas Ekensbergsvägenil, vähem kui kilomeetri kaugusel Hasselstigeni tänava kuriteopaigast. Kaheksakümmend krooni tunnis puhtalt kätte, võimalus töötada kakskümmend neli tundi ööpäevas seitse päeva nädalas, kui tahtmist oleks. Süüa ostsid nad kõrval asuvast ICA poest, magasid ehitatavas majas ja kõik muu lükkasid nad meelsasti sellele ajale, kui nad Poolasse tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöörduvad.
Umbes samal ajal kui Bäckström Solna politseimajast lahkus, oligi Sarniecki oma avastuse teinud, lohistades majast välja musta ehitusprahiga kilekotti, et see tänaval prügikonteinerisse visata. Ronis kipakale redelile ja avastas muu prügi pealt ühe koti, mida tema ja tema kaaslased küll sinna visanud ei olnud. Iseenesest ei olnud selles midagi ebatavalist, et naabruses elavad rootslased kasutasid võimalust oma jäätmekäitlust lihtsustada, aga kuna kogemus oli talle juba õpetanud, et siin visatakse sageli ära ka vägagi tarvilikke asju, oli ta alla kummardunud ja koti välja õngitsenud.
Tavaline kilekott. Korralikult sõlm peal ja täis midagi, mis meenutas riideid.
Sarniecki oli redeli otsast alla roninud. Koti lahti teinud ja sisu välja kallanud. Must pikemat sorti kilemantel. Paistis peaaegu uus. Paar punaseid majapidamiskindaid. Terved, väga vähe kasutatud. Paar tumedast nahast susse, mis nägid samuti peaaegu uued välja.
Miks selliseid asju minema visata, mõtles Sarniecki üllatunult ja samal hetkel avastas ta, et leitud asjad on verised. Verd oli pritsinud kilemantlile, susside heledad tallad olid verest praktiliselt läbi imbunud. Kindad olid vereplekilised, kuigi keegi näis olevat proovinud neid puhtaks uhtuda.
Hasselstigeni mõrvast oli ta kuulnud ennelõunal, kui nende rootslasest töödejuhataja kohale ilmus ja sellest kohvi kõrvale rääkis. Ilmselt mingi vaene pensionär, ja tavaline inimene ei julge nüüd enam väljagi minna. Mõtle ise ka, mis sa räägid, oli ta mõelnud, ise poole kõrvaga kuulates. Ära sajata seda paradiisi, kus teie, rootslased, tegelikult elate, sest siis võidakse see teilt ära võtta, mõtles ta, sest tema katoliku preester kodus Lodzis oli juba varakult õpetanud teda niimoodi mõtlema.
Sellest hoolimata oli ta pidanud oma südametunnistusega mitu tundi võitlema, enne kui politsei häiretelefonile helistas. Ei tea, mitu tundi sellega läheb, mõtles ta, kui seisis ja ootas autot, mille politsei oli lubanud välja saata. Mitu kaheksakümnekroonist tundi võtavad nad ära temalt, tema pruudilt ja lapselt, kes kodus Poolas ootavad?
Veerand tundi hiljem saabus patrullauto, sees kaks mundris politseinikku. Kummaliselt ükskõiksed. Nad panid tema leiu koos seda ümbritsenud kotiga ühte teise kotti. Märkisid üles tema nime ja mobiilinumbri. Siis sõitsid nad minema. Kuigi enne lahkumist küsis üks neist, ega tal visiitkaarti ei ole. Nimelt pidas politseinik koos oma äiaga plaani hakata ühise suvemaja juurde Adelsö saarel sauna ehitama ja soodsa hinnaga head ehitusmehed kuluksid marjaks ära. Jerzty andis neile kaardi, mida rootslasest töödejuhataja oli käskinud sellistel puhkudel anda. Siis sõitsid nad minema.
Hilja õhtul koputas üks pikk heledapäine mees, kes oli ilmselgelt politseinik, kuigi tal oli seljas nahktagi ja jalas tavalised sinised teksad, selle maja uksele, kus Jerzty töötas. Jerzty tegi talle ukse lahti, kuna ta seisis parajasti trepikojas ja kinnitas seina uusi kipsplaate, samal ajal kui teised mehed valmistasid hilist õhtusööki paar korrust kõrgemal toas, kuhu nad olid sisse seadnud ajutise köögi. Heledapäine mees naeratas sõbralikult ja ulatas soonilise käe.
„My name is Peter Niemi,” ütles Niemi. „I am an police officer. Do you know where I can find Jerry Sarnecki?”
„That’s me,” vastas Jerzty Sarniecki. „See olen mina,” kordas ta. „Ma räägin natuke rootsi keelt ka, sest ma olen mitu aastat Rootsis töötanud.”
„Sama siin,” ütles Niemi ja naeratas laialt. „Kas me saaksime kusagil rahulikult vestelda? Ma tahaksin sinu käest paari asja küsida.”
10
Bäckström läks terve tee jala koju. Terve tee Solna Sundbybergsvägeni politseimajast Kungsholmeni Inedalsgatanil asuvasse korterisse. Tema jalad oleksid hakanud justkui oma elu elama, samal ajal kui pea ja keha kulgesid lihtsalt kaasa. Täiesti jõuetult, ja kui ta ukse enda järel kinni pani, ei olnud tal aimugi, mida ta viimaste tundide jooksul oli teinud. Tema higise pea sees valitses tühjus. Oli ta kellegagi kohtunud? Oli ta kellegagi rääkinud? Kellegagi, keda ta tundis ja kes nägi teda sellises näruses seisus? Küllap ta peatus kusagil ja käis poes, sest tal oli käe otsas kott mineraalveepudelitega ja plastkarp mingite salapäraste aedviljadega.
Mis kurat see veel on, mõtles Bäckström ja tõstis plastkarbi üles. Need väikesed punased peaks ju tomatid olema, neid teadis ta küll ja lapsepõlves oli ta isegi mõne sihukese suhu pistnud. Kõik see ülejäänud roheline oli vast salat? Aga kogu muu praht? Hulk eri suuruses musti ja pruune kerasid. Jänesepabulad? Põdrapabulad? Lisaks miski, mis meenutas kõige rohkem vaklu, aga pidi olema midagi muud, sest ei ilmutanud puudutamisel elumärki.
Mis kurat siin toimub, mõtles Bäckström, võttes suuna duši alla ja heites tee peal riided seljast.
Kõigepealt seisis ta üle veerand tunni duši all, lastes veel lihtsalt voolata üle oma kumera ja harmoonilise ehitusega kere. Sama kere, mis oli alati olnud tema tempel ja mille nüüd üks hull personaliarst oli otsustanud põrmu paisata.
Seejärel kuivatas ta end hoolega, pani hommikumantli selga ning tõstis lauale nii aedviljakarbi kui ka mineraalvee. Kindluse mõttes vaatas ta veel ühe korra oma külmkappi, ega seal ometi pole mõnda tillukest maiustust, mis oleks juhtunud kahe silma vahele jääma eelmise päeva toidu-tapatalgutel, kui ta oli arsti nimekirja järgides minema visanud kogu kapis olnud eluohtliku rämpsu. Pärast seda oli tema sahver ja külmkapp tühi kui munakoor, see oli ikka veel tühi.
Bäckström asus oma aedviljakarbi kallale. Proovis aju ja suulae välja lülitada, samal ajal kui lõuad mehaaniliselt järasid, aga ikkagi oli ta sunnitud juba poole karbi peal alla andma. Ainsana olid söödavad need väikesed valged asjad, mis nägid välja nagu vaglad.
Küllap need ongi vaglad, mõtles Bäckström, samal ajal kui aedviljaorgia jääke oma tühja külmkappi tõstis. Kui veab, siis on tegemist vakladega, mõtles ta. Siis olen viimase ööpäeva jooksul natukenegi proteiini manustanud.
Seejärel valas ta kõrist alla pudelitäie mineraalvett. Poolteist liitrit. Lihtsalt kummutas tühjaks. Küllap uus maailmarekord, mõtles Bäckström ja viskas plastpudeli kraanikausi alla prügikotti. Mida kuradit ma siis nüüd teen, kell alles seitse, mõtles ta pärast kiiret pilku uhiuuele Šveitsi käekellale.
Kogemata alles jäänud alkoholi otsida oli mõttetu. Ka sellest oli ta eelmisel õhtul vabanenud, ja just selles punktis oli too hull arst olnud kõigutamatu. Ei viina, veini ega õlut. Üleüldse mitte midagi, milles vähekenegi alkoholi sees, näiteks siider või tavaline mahl, mis on käärima läinud, või vana pudel köharohtu, mis oli samuti arstionu ja tema kambajõmmide halvakspanu ära teeninud.
Kokku tuli seda kraami omajagu, sest Bäckström oli juba päris kaua üsna heal
