küsimust vahele susata.
„Kui sa minusuguse meditsiinivõhiku arvamust teada tahad – ja ohver lahatakse alles täna õhtul –, siis ma pakuksin, et eile õhtul,” ütles Niemi. „Mina ja Chico jõudsime sinna umbes-täpselt hommikul kell seitse ja selleks ajaks oli ohver üleni kange ja selle kohta saate lähemalt teada homme, nagu öeldud.” Niemi noogutas, vaatas teisi ruumis viibijaid ja tegi katset end toolilt püsti ajada. „Me saatsime juba Linköpingi laborisse analüüsiks hulga materjali, aga nende vastustega läheb kindlasti mitu nädalat. Aga ma ei usu, et see selle juhtumi puhul väga oluline on. No see, et me ootama peame. See kurjategija meie eest ära ei jookse. Piirkondlikud kolleegid on lubanud meid sõrmejälgedega aidata, nii et kui veab, peaks sellega nädala lõpuks ühele poole saama.”
„Meil on veel nädalavahetust vaja,” kordas Niemi püsti tõustes. „Esmaspäeval peaksime saama anda teile ammendava ülevaate sellest, mis korteris juhtus.”
„Aitäh,” ütles Bäckström ja noogutas Niemile ning tolle nooremale kolleegile. Kui me Danielssoni õhtusöögikaaslasele küüned taha saame, on see juhtum purgis, mõtles ta. Üks joodik lõi teise maha, nii lihtne see ongi.
Niipea kui kriminalistid ruumist lahkusid, hakkas tema laisk ja küündimatu uurimisrühm kooris nõudma vaheaega, et jalgu sirutada ja suitsu teha. Kui Bäckström oleks olnud tema ise, siis oleks ta nad muidugi vait kamandanud, aga ta tundis end kummaliselt loiuna ja üksnes noogutas nõustumise märgiks. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud sealt minema kõndida, aga parema puudumisel siirdus ta otsejoones tualetti ja kallas kõrist alla oma viis liitrit külma vett.
8
„No nii,” ütles Bäckström, kui kõik olid nõupidamisruumi naasnud ja võis jätkata, et see jura ometi ükskord läbi saaks. „Nüüd võtame ohvri ette. Tegeleme mõnda aega uurimisega ja enne, kui õhtule jääme, käime läbi, mis me juba teinud oleme ja mis me homme välja mõtleme. Täna on neljapäev, viieteistkümnes mai, ja ma mõtlesin, et nädalavahetuseks võiksime ühele poole saada, et pühenduda saabuval nädalal olulisematele küsimustele kui härra Danielsson.”
„Mis me ohvri kohta teame, Nadja?” jätkas Bäckström ja noogutas väikesele tüsedale viiekümnendates naisele, kes istus laua kaugemas otsas ja oli jõudnud varjuda juba märkimisväärse paberikuhja taha.
„Tegelikult täitsa palju,” lausus Nadja Högberg. „Ma võtsin välja tavapärased andmed ja seal leidub nii mõndagi. Siis rääkisin ma ta noorema õega, tema on muide ainus lähisugulane, ja ka temal oli ühte-teist lisada.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström, kuigi tema mõtted rändasid hoopis teises suunas ja peas kaikus parajasti hubane korgi maha keeramise krõps.
Karl Danielsson oli sündinud Solnas veebruaris 1940 ja oli seega mõrvahetkel kuuekümne kaheksa aasta ja kolme kuu vanune. Tema isa oli töötanud ühes Solna trükikojas trükkali ja töödejuhatajana. Ema oli koduperenaine, ja mõlemad vanemad olid juba ammu surnud. Lähim sugulane oli kümme aastat noorem õde, kes elas Stockholmi lõunaosas Huddinges.
Karl Danielsson oli üksik. Ta ei olnud kunagi abielus olnud, ka lapsi ei olnud. Vähemasti selliseid, kes oleksid olnud märgitud politsei käsutuses olevatesse registritesse. Ta oli käinud neli aastat Solna rahvakoolis, seejärel viis aastat reaalkoolis, selle lõpetanud ja õppinud siis kolm aastat Stockholmis Påhlmani kaubandusinstituudis. Üheksateistkümneselt lõpetas gümnaasiumi majandusharu. Seejärel oli ta läbinud väeteenistuse tavalise reamehena Barkarby lennuüksuses. Kümme kuud hiljem sealt pääsenud ja saanud oma esimese töö ühe Solna raamatupidamisbüroo assistendina, oli Karl Danielsson suvel 1960 kakskümmend aastat vana.
Samal suvel oli ta esimest korda ka politsei registrisse sattunud. Karl Danielsson oli joobes autot juhtinud ja saanud selle eest kuuekümne päevapalga suuruse trahvi, juhiluba võeti kuueks kuuks ära. Viis aastat hiljem kordus sama. Ebakainena autoroolis, kuuskümmend päevapalka. Juhiluba taas ära, aastaks. Siis läks veel seitse aastat, kuni ta kolmanda sõidu tegi, ja see sõit oli olnud juba märksa tõsisemat laadi.
Danielsson oli olnud täis nagu tarakan. Kimanud Solnavägenil otse kiirtoiduputkasse ja lahkunud seejärel sündmuskohalt. Solna kohtus mõisteti talle purjuspäi juhtimise ja sündmuskohalt lahkumise eest kolm kuud vangistust ja juhiluba võeti ära. Danielsson oli pöördunud ühe tippadvokaadi poole, otsuse edasi kaevanud, esitanud oma alkoholiprobleemi kohta kahe arsti tõendi, sündmuskohalt lahkumise süüdistusest loobuti ja vanglakaristus asendati sundraviga. Juhiluba polnud ta aga tagasi saanud ja paistis sedamoodi, et ta ei olnud teinud katsetki seda pärast piiranguaja möödumist uuesti taotleda. Viimased kolmkümmend aastat Karl Danielssoni elus möödusid ilma juhiloata ja rohkem karistusi ta joobes autojuhtimise eest ei saanud.
Ent ka tavalise jalakäijana tundus talle olevat osaks saanud politsei pahameel. Samal perioodil oli politsei pistnud ta joobes isikutele kohaldatava seaduse alusel viis korda trellide taha, ja tõenäoliselt oli neid kordi veelgi rohkem. Danielssonil oli nimelt järjepidevalt kombeks mitte üles anda oma nime, ta ei olnudki selleks kohustatud, ja viimane kord, kui ta kainerisse pisteti, läks asi päris hulluks.
See oli maikuus Solvalla hipodroomi suurjooksu päeval, viis aastat enne Danielssoni surma. Danielsson oli täis ja lärmas ja kui teda politseiautosse taheti talutada, hakkas ta vehkima ja ajas sõrad vastu. Vägivaldne vastupanu, vägivald ametiisiku vastu, ja kainerisse viimisest sai ootamatult vahistamine, kuigi kõik lõppes täpselt nagu alati ja talle eraldati Solna politseimajas kainestuskamber. Kui Danielsson kuus tundi hiljem välja lasti, esitas ta avalduse väärkohtlemise kohta nii nende vastu, kes ta kinni olid võtnud, kui ka arestikambri töötajate vastu. Kokku kolm politseinikku ja kaks valvurit. Palgati uus tippadvokaat, kirjutati uusi arstitõendeid ja tsirkus läks jälle lahti. Esimese kohtuistungini kulus üle aasta ja see jäeti ühtlasi kohe ära, sest süüdistaja mõlemad tunnistajad jätsid teadmata põhjusel kohale ilmumata.
Kuna Danielssoni advokaat oli ülimalt hõivatud mees, oli kulunud veel aasta, enne kui leiti aeg uueks istungiks. Ka see jäeti ära, sest süüdistuse tunnistajad ei suvatsenudki välja ilmuda. Prokurör oli ära tüdinenud ja juhtumi lõpetanud. Oma elu teises pooles oli Karl Danielsson vähemalt kirjade järgi puhas poiss.
„Võttes arvesse kainestusmajja toimetamise ja vahistamise ülimalt väikest tõenäosust selliste kuritegude puhul, pidi ta küll olema praktiliselt kogu aeg täis,” nentis Nadja Högberg, kes teadis, millest räägib. Kümme aastat tsiviilametnikust uurija Västerorti politseis, ent varasemas elus Nadežda Ivanova, kellel on füüsika ja rakendusmatemaatika doktorikraad Peterburi ülikoolist. Pealegi veel vanast halvast ajast, kui Peterburi nimi oli Leningrad ja kui akadeemilised nõuded olid märksa karmimad kui uuel ja vabal Venemaal.
„Mis trikke ta siis veel teinud on? Peale jommis peaga ringikakerdamise,” küsis Bäckström ja noogutas Nadja Högbergile.
Mitte et teda oleks karvavõrdki huvitanud mõrvaohvri kokkupuuted siinse korrakaitse- ja liiklusosakonna vähem või rohkem alaarenenud kolleegidega, vaid enamjaolt selleks, et Nadjat ohjes hoida ja sellele mõttetule koosolekule viimaks punkt panna. Et võiks lohistada end lõpuks ometi koju Inedalsgatanile ja selle varemetele, mis veel eile oli olnud tema kodu. Minna duši alla, et peas lõpuks ometi vaikus tekiks. Kulistada sisse veel paar liitrit jääkülma vett. Õgida tooreid aedvilju ja teha siis kõike seda, mida oli üldse võimalik teha elus, millelt oli päev varem röövitud igasugune mõte.
Et sa ka ei õpi oma lõugu koomal pidama, Bäckström, mõtles Bäckström viie minuti pärast.
Nadja Högberg oli tal nimelt sõnasabast haaranud ja asunud põhjalikult aru andma Danielssoni majandustegevusest ja vahejuhtumitest õiguskaitseorganitega, mis selle tegevusega omakorda
