ja kõikide naiste salaunistus.
Bäckström oli kõik joogid ühte kasti kokku tõstnud ja naabri ukse taga kella andnud. See oli tõsise alkoholiprobleemiga endine TV 3 juht, kes oli ilmselt pisut liiale läinud, kui nad kusagil Filipiinidel Robinsoni salvestasid. Saanud paari miljoni kroonise kuldse käepigistuse, et ta võiks end surnuks juua, enne kui tal tuleb pähe mõte kirjutada raamat oma televisioonis töötatud aja ja kõigi eelnenud aastate kohta, kui ta sõelus edasi-tagasi mööda mitmesuguseid meediasektorisse kuuluvaid firmasid. Tema praegust elu silmas pidades paistis, nagu oleks tema hoolitseval nõukogul täiesti õigus olnud.
„Kohe hunnikus häid asju, Bäckström,” nentis potentsiaalne ostja pärast kasti sisu kiirvaatlust. „Kas sa hakkad ära kolima? Nii hull lugu ju ometi ei ole, et maks üles ütlema hakkab?”
„Mine nüüd,” valetas Bäckström ja naeratas sõbralikult, samal ajal kui miski proovis tal südant rinnust välja kiskuda. „Ma sõidan lihtsalt pikemale puhkusele ja pole ju mõtet murdvarastele viina ka veel jätta. Aitab neile sellest saastast, mida nad endale muidu sisse kallavad.”
„Täitsa õige jutt,” nõustus endine telejuht. „Saad viis tuhat selle kasti eest,” ütles ta ja laiutas käsi nii helde žestiga, et oleks peaaegu istukile kukkunud.
Tüüp näeb nüüdseks küll juba topelt, mõtles Bäckström, kes ise oli partii hinnanud umbes poolele pakutud summast. Kuigi iseenesest muidugi. Vana ei pea ju nüüd taksoga mitu päeva viinapoodi ja tagasi sõitma, mõtles ta.
„Oleme rääkinud,” ütles Bäckström ja ulatas tehingu kinnituseks käe.
Talle maksti sularahas. Kuigi mis tal selle rahaga nüüd peale hakata, sest ta ei söönud ega joonud ja naiste peale ei jaksanud mitte mõeldagi.
Kuna midagi paremat pähe ei tulnud, vaatas ta DVD-d, mille hoolitsev arst oli abimaterjalina kaasa andnud. Abivahend tema pingutustes parema elu nimel. Arst teadis nimelt pikast ja valusast kogemusest, et Bäckströmi-sugused on üleüldse kõige raskemad patsiendid. Tavalised narkomaanid, kes olid sobiva soone leidmiseks sunnitud end jalalabasse süstima, ei olnud tegelikult mitte midagi sellise toidu ja alkoholi kuritarvitaja kõrval nagu Bäckström. Bäckström ja temasugused olid peaaegu ravimatud ja see tulenes tõsiasjast, et neil oli siiralt savi kõigest, mida nad tegid. Nad lihtsalt sõid ja sõid ja sõid. Ja jõid ja jõid ja jõid. Ja tundsid ennast nagu kuninga kassid.
Ühes Ameerika meditsiiniajakirjas oli sellele arstile poolkogemata silma jäänud ülimalt huvipakkuv artikkel ühes Arizona erakliinikus läbi viidud katsest teha Bäckströmi-sugustele šokiteraapiat. Arst oli riigilt raha küsinud, saanud küsitust enamgi, ja sõitnud Ameerikasse, et paar kuud uurida, kuidas muuta nende inimeste käitumist, kes ennast surnuks söövad ja joovad.
See oli tohutult huvitav ja kui ta koju jõudis, oli tal kaasas palju pildimaterjali. Muu hulgas ka DVD, mida ta Bäckströmile näitas ja mille talle lausa koju kaasa andis.
Bäckström pistis plaadi DVD-mängijasse. Hingas kolm korda sügavalt sisse, süda rinnus peksmas nagu suruõhuhaamer, ja pani filmi käima. Ta oli ju seda korra juba näinud, ja kui eriti koledaks läheb, siis võib ju alati silmad kinni panna. Täpselt nagu tol korral, kui ta oli neljane ja tema hull paps, kes oli Maria jaoskonna ülemkonstaabel, vedas ta kodus Söderil kinno päevasele seansile, kus suur kuri hunt ajas tervelt tund aega taga kolme väikest põrsast ja proovis neid ära süüa. Väike Evert oli kõik see aeg unnanud nagu sireen ja pääses piinapingist alles siis, kui püksi pissis.
„Sellest väikesest viripillist küll iialgi politseinikku ei saa,” nentis isa, tagastades oma ainsa poja tolle hella ema hoolde. Kes pakkus vahukoorega kakaod ja äsja ahjust tulnud kaneelisaiu.
Nüüd oli see aeg taas käes. Pooletunnine reportaaž ühest Kesk-Lääne taastusravikliinikust, mille patsiendid olid üle elanud suhteliselt kergekujulised aju- ja südameverejooksud ja trombid ning kes nüüd tuli taas elule turgutada.
Enamik neist meenutas vägagi Bäckströmi. Kuigi nad komberdasid ringi käimisraami abil, ilanire suunurgas, pilk tuhm ja kõne lalisev. Üks neist – kes oli nii Bäckströmi moodi, et oleks võinud olla ta kaksikvend – hakkas just kaamera eest lahkuma, kui tema niigi rebadel püksid pahkluudele kukkusid ja tõid nähtavale tohutu suured helesinised mähkmed, mida ta pükste all kandis. Siis pööras ta ennast kaamera poole, naeratas oma märgade huultega õnnelikult, haaras mähkmetest ja tegi juhtunust kokkuvõtte.
„No panties,” lalises patsient, samal ajal kui mahe taustahääl jutujärje üle võttis ja seletas, et just see isend, kes oli tegelikult ainult nelikümmend viis aastat vana, kuigi ta selline välja nägi, oli aastaid tarbinud suure kolesteroolisisaldusega toiduaineid ning joonud suurtes kogustes õlut ja viskit, tiivustatuna kummalisest ettekujutusest, et teise manustamine vähendab esimese mõju. Mõni kuu tagasi oli patsiendi ajju tekkinud üsnagi healoomuline tromb. Sedaviisi siis, aga Bäckström hoidis juba silmi kinni ja otsis paaniliselt väljalülitamisnuppu.
Siis tõmbas ta kiiresti vanad kiirreageerimisüksuse embleemiga dressid selga. Ta oli saanud need omal ajal, kui oli käinud koos mingite poolahvidega ühel kursusel, kuna keegi geenius politsei kõrgemast juhtkonnast oli võtnud pähe, et nad peaksid õppima potentsiaalses kriisiolukorras koostööd tegema.
Ei tea, kes siis sellisel juhul sihukeste poole pöörduks, mõtles Bäckström, samal ajal mõningase vaevaga oma äsja ostetud tossude paelu kinni sidudes, olles pühalikult otsustanud ümber Kungsholmeni kõndida.
Kaks tundi hiljem oli ta tagasi, ja samal hetkel kui ta võtme lukuauku pistis, sai ta ilmutuse.
Pole mingit kahtlust, mõtles Bäckström. See väike valges kitlis ajuhiiglane ajas kõik sassi ja kui siin maailmas üldse mingit õiglust on, siis peaks ta end omaenese soolikatega üles pooma. Ainult kärakas, ilma söögita. Siis peaks ju veresooned olema sama puhtaks loputatud kui kevadine mägioja, mõtles ta. Selle taipamiseks ei pea ometi arst olema. Iga mõtlev inimene teab ju, et alkohol on maailma parim lahusti.
Mõeldud-tehtud, ja veel kaks minutit hiljem andis ta oma naabri, endise telejuhi ukse taga kella.
„Kas sa puhkusel ei pidanud olema, Bäckström?” puterdas naaber pehmel keelel, vehkides samal ajal Bäckströmi suurepärast viskit sisaldavat klaasi hoidva käega.
„Õnnestus seda paar päeva edasi lükata,” valetas Bäckström, „nii et ma mõtlesin, et äkki saaksin osta tagasi natuke viina, mis ma sulle eile maha ärisin. Ühest pudelist täitsa piisab. Natuke äkki viskit ka, kui sul veel on,” ütles ta ja piidles klaasi telejuhi käes.
„Mis läinud, see läinud, ega tule enam iial tagasi,” vastas naaber ja raputas pead. „Mis müüdud, sellega samamoodi, ei tule enam tagasi.” Siis lükkas ta ukse kinni ja keeras lukule kaks korda tiiru peale.
Bäckström proovis talle läbi postkastipilu mõistust pähe panna, aga ainus tulemus oli see, et ka sisemine uks virutati kinni.
Sellises olukorras oli isegi Bäckström sunnitud alla andma. Ta lonkis tagasi oma korterisse. Käis veel kord duši all, pesi hambaid ja võttis kolm tabletti, mida see hull arst oli talle kirjutanud, ühe pruuni, ühe sinise ja ühe lilla. Siis puges ta põhku. Kustutas tule, jättis hüvastijätukirja meelega kirjutamata ja uinus, nagu oleks keegi talle potikaanega pähe virutanud.
Kui Bäckström ärkas, oli kell neli hommikul. Halastamatu päike siras sinises taevas ja ta tundis ennast isegi veel hullemini kui eelmisel õhtul magama minnes.
Bäckström keetis musta kohvi ja valas endale kolm tassitäit püstijalu sisse. Pistis pintslisse selle, mis aedviljadest järel
