ümber kukkumas ning magamatuse ja tühja kõhu pärast arust ära. Üksi terves majas, sest kõik tema laisad ja küündimatud kolleegid norskasid alles kodus voodis.
Peaks otsima mingi koha, kus magada, mõtles Bäckström. Oma sihitutel otsingutel jõudis ta lõpuks keldrikorrusele garaaži.
„Sa näed ikka kuradima reibas välja, Bäckström,” ütles garaaživalvur, kes paistis juba kohal olevat ja pühkis näpud tunkede vastu puhtaks, enne kui oma õlise käe ulatas.
„Mõrvajuurdlus,” nähvas Bäckström. „Mitu ööd pole silmatäitki maganud.”
„Ära muretse,” ütles valvur. „Kasuta narkouurijate kuuti, mille ma neile eelmisel talvel kokku kruvisin.”
Siis avas ta tavalise sinise kongiauto uksed ja seal sees oli kõik, mida Bäckströmi olukorras mehel tarvis. Muu hulgas oli seal ka korralik voodi.
Kaks tundi hiljem hakkas ta end liigutama, sest tundis värske kohvi lõhna. Lisaks veel midagi, mis pidi küll hallutsinatsioon olema. Juustu ja võiga sarvesaiade lõhna.
„Vabandust, et ma tülitan,” ütles garaaživalvur, asetades põrandale suure kandiku ja võttes voodi kõrval toolil istet, „aga need jälitusosakonna eesrindlased tahavad oma kuudi välja ajada. Plaan on vist kuskil Rissnes mingeid vanu narkareid passida. Ma tõin sulle kohvi ja võileibu, kui sul soovi on.”
Kaks suurt tassi rohke piimaga kohvi, kaks juustuga sarvesaia, ilma et ta oleks arugi saanud, kuidas see kõik niimoodi läks. Siis tänas ta oma päästjat, oleks teda äärepealt emmanud, aga võttis viimasel hetkel aru pähe ning piirdus mehise käepigistuse ja seljalepatsutusega.
Siis läks ta spordisaali duši alla, pani selga puhta suvesärgi, mida ta hoidis oma toas ühes sahtlis, ja juba pool kümme hommikul istus komissar Bäckström Solna politsei kriminaalkuritegude osakonnas oma laua taga. Esimest korda kahe ööpäeva jooksul tundis ta ennast vähemalt poolenisti inimesena.
11
Reede hommikul kella kümne paiku käis Bäckströmi kabinetis külaline. Niemi kolleeg Jorge Hernandez ehk Chico palus komissari jutule.
Pigid, pigid, pigid, mõtles Bäckström ja ohkas sisimas raskelt. Seda valjusti välja öelda polnud tal aga plaaniski. Mitte pärast kõiki neid lugusid, mida ta oli kuulnud Peter Niemist, kes oli ju samamoodi pigi, täpsemalt öeldes jukkapekka ja eskimopigi, ja ilmselt temast kakskümmend aastat noorema Hernandeze parim sõber.
„Võta istet, Chico,” ütles Bäckström ja noogutas peaga teise tooli poole, naaldudes ise enda toolis tahapoole ja põimides sõrmed oma kõhu kurval varemel. Vähemalt mingi kümme kilo olen küll alla võtnud, mõtles ta, tundes samal ajal väikest viisi muret selle üle, mis toimub kehaga, mis talle alati püha oli olnud.
„Ma kuulan,” jätkas ta, naeratas ja noogutas oma külalisele innustavalt. Kuigi pigid ei tohiks politseinikuks üldse saadagi. Küllap on asi juustusaiades, mõtles ta.
Hernandezel oli üksjagu öelda. Eelmisel õhtul oli ta juures viibinud, kui kohtuarst nende mõrvaohvrit lahkas, ning ta alustas sellest, et kinnitas kolleeg Niemi hinnangut ohvri kaalu ja pikkuse kohta.
„Meeter kaheksakümmend kaheksa ja sada kakskümmend kilo,” teatas Hernandez. „Peter teab neid asju.”
Mis kuradi pärast mul seda vaja teada on, mõtles Bäckström.
„Seda on hea meeles pidada, kui me mõtleme kurjategija omaduste peale,” lõpetas Hernandez. „Nii suure ja raske kere liigutamine nõuab ikka omajagu rammu.”
Hoolimata ülekaalust ja eriti muljetavaldavalt rasvunud maksast oli Danielsson olnud üllatavalt heas konditsioonis. Kohtuarstil ei olnud erilisi tähelepanekuid ei tema südame, kopsude ega veresoonkonna kohta. Normaalne eesnäärme suurenemine ja muud ealised iseärasused. Muidu mitte midagi erilist, kui arvestada tema elustiili.
„Kui ta oleks lubanud endale igal aastal paar kainet kuud ja andnud maksale võimaluse tsüklite vahel taastuda, oleks ta võinud ka kaheksakümneseks elada,” ütles Hernandez.
Nagu kevadine mägioja, mõtles Bäckström ja noogutas nõusoleku märgiks. Võib-olla tuleks tüübist ikkagi vorsti teha, mõtles ta. Võibolla isegi konjakivorsti, arvestades kõiki neid aastaid, mis direktor Danielsson marinaadis on seisnud.
„Seda haamrijuttu tahaksime aga muuta,” ütles Hernandez. „Koljust tehtud röntgenipiltide järgi ei ole seal haamriga sobivaid vigastusi ja see puudutab nii haamrit ennast kui seda teist otsa, mis on kõver ja kaardus ja millega naelu välja tõmmatakse. Pealegi on haamri vars murdunud valelt poolt. Mitte sellelt poolt, millega naelu lüüakse. Murdekoht on teisel pool, naelte väljatõmbamise küljel, ja see viib mõtted sellele, et kurjategija murdis varre ära siis, kui proovis midagi naelakonksuga painutada. Probleem on selles, et me ei leia korterist ühtki murdmisjälge.”
„Võttis äkki kaasa,” pakkus Bäckström. „Näiteks seif?” Kus olid Danielssoni vanad piimahambad ja hambahaldja toodud kahekroonine, mõtles ta.
„Midagi sinnapoole jah,” vastas Hernandez noogutades. „Praegu kaldume arvama, et see võib olla nahast portfell, mille lukk, hinged ja sang on messingist või kullavärvi metallist. Naelakonksul on taolisi jälgi. Väike, umbes millimeetrine killuke on üsna kindlasti nahk. Helepruun nahk. Tükike millestki, mis meie arust võib olla messing, on naelakonksu terava serva küljes. Võis sinna sattuda, kui konks lukku kriimustas. Saatsime selle laborisse, sest meil endal pole selle põhjalikumaks uurimiseks aparaate.”
„Aga portfelli kui sellist te ei leidnud?”
„Ei,” vastas Hernandez. „Kui asi on nii, nagu me arvame, võttis mõrvar selle kaasa, et see hiljem rahulikult avada.”
„Teadmiseks võetud,” ütles Bäckström ja märkis kindluse mõttes midagi oma väikesesse musta märkmikku. „Veel midagi?”
„Ma läheksin tagasi potikaane juurde,” ütles Hernandez. „See on malmist ja pealtpoolt kaetud sinise emailiga. Kuulub köögis pliidil seisnud poti juurde. Läbimõõt kakskümmend kaheksa sentimeetrit ja käepide keskel. Kaalub ligi kaks kilo. Ohver on saanud potikaanega vähemalt kuus korralikku pauku. Esimene tabab teda kõrgele paremale kuklapoolele. Lüüakse poolviltu tagantpoolt ja me pakume, et ohver saab löögi tualetist välja tulles. Kurjategija varitseb teda tualeti ukse taga. Danielsson kukub maha, pea elutoa poole, jalad välisukse poole, ja maandub kõhuli või pooleldi külili. Siis saab ta veel kaks lööki kuklasse. Seejärel pidi kurjategija teda pöörama ja lõpetama vähemalt kolme hoobiga näkku.”
„Kuidas te järjekorras nii kindlad saate olla?” küsis Bäckström.
„Päris kindel ei saa kunagi olla, aga selline pilt sobib igal juhul kõige paremini koljuvigastuste ja muude tähelepanekutega esikus, kus sündmus aset leidis. Esiku väljanägemine, pritsmed ja sellised asjad. Kaane küljes on muide ka verd, juuksekarvu ja koljukilde. Ja kaas sobib väga hästi ohvri peavigastustega. Meie kurjategija ei ole ainult tugev. Löömisnurga järgi hinnates peaks ta olema ka pikk. Lisaks pidi ta minu meelest ohvri peale väga vihane olema. Juba esimene löök on surmav. Kaks lööki kuklasse võib ta olla virutanud nii-öelda kindluse mõttes, need las olla. Aga kolm tükki näkku, me räägime vähemalt kolmest löögist, paistab küll olevat liigne vägivald. Rääkimata faktist, et ta pidi ohvri selili keeramiseks kaane käest ära panema ja seejärel uuesti kätte võtma ja edasi peksma.”
„Kui pikk ta siis on?”
