tõusujoones. Kõigepealt oli ta ülendatud juhatuse majandusnõunikuks ja maksukonsultandiks ning veel mõne aasta pärast oli ta saanud juhatuse esimeheks ja nõukogu asendusliikmeks.
Nädal pärast seda, kui oli aset leidnud tema põkkumine Solnavägeni vorstiputkaga ja kui ta oli just saanud kolmekümne kahe aastaseks, oli ta nimetatud kontserni asedirektoriks ja nõukogu korraliseks liikmeks. Veel paari aasta pärast oli ta kogu kupatuse üle võtnud ja ristinud selle aktsiaseltsiks Karl Danielssoni Konsultatsioonid. Äriregistri andmetel oli tegevusalaks „majandus-, aruandlus- ja auditeerimiskonsultatsioonid ning maksu- ja investeerimisnõustamine”, lisaks „omandi- ja kapitalihaldus”, mis pidi olema päris keerukas, eriti arvestades fakti, et firmal ei olnud sel õitsenguajal kunagi üle nelja palgalise töötaja. Üks sekretär ja kolm „konsultandi” ametinimetuse ja ähmaste tööülesannetega meest. Ise oli Karl Danielsson firma omanik, tegevjuht ja nõukogu esimees.
Selles rollis tuli ta ka märksa paremini toime kui autojuht ja jalakäija Karl Danielsson. Kahekümne kolme aasta jooksul, aastatel 1972 kuni 1995, oli teda kahtlustatud mitmesugustes majanduskuritegudes kokku kümnel korral. Neli juhtumit olid seotud maksupettusele ja raskele maksupettusele kaasaaitamisega, kaks valuutakuriteoga, kaks juhtumit niinimetatud rahapesuga, üks kuriteo varjamisega ja üks juhtum puudutas kliendi petmist. Kõikidel juhtudel oli uurimine lõpetatud. Kahtlusi Danielssoni vastu ei olnud kunagi õnnestunud tõendada ja iga kord oli Danielsson asunud vasturünnakule, kaevates vastaspoole peale õigusvahemehele või õiguskantslerile või kindluse mõttes mõlemale korraga.
Ka selles ettevõtmises oli teda saatnud märksa suurem edu kui tema vastaseid. Üks Stockholmi politsei majandusosakonna uurija oli saanud politseiameti personaliosakonnast noomituse, talle tehti hoiatus ja töötasust võeti maha neliteist päevapalka. Õigusvahemees oli manitsenud üht prokuröri ja üht maksuameti audiitorit. Õiguskantsler oli esitanud süüdistuse ühele õhtulehele ja see jäigi laimamises süüdi.
Pärast 1995. aastat näis kõik olevat rahulik olnud. AS Karl Danielssoni Konsultatsioonid oli võtnud uue nime AS Karl Danielsson Holding. Mingit majandustegevust ei paista olevat toimunud ja ka töötajaid ei olnud. Nadja Högberg oli patendi- ja registriametist tellinud viimased aastaaruanded ja kavatses need nädalavahetusel läbi uurida.
Mainimisväärseid sissetulekuid tal ka ei olnud. Nadja Högberg oli võtnud välja tema viimaste aastate tuludeklaratsioonid ja mehe maksustatud tulu oli kogu aeg olnud umbes 170 000 krooni aastas. Riiklik pension ja väike pensionikindlustus Skandias. Korter, kus ta elas, läks kuus maksma 4500 krooni, ning maksude ja üüri mahaarvamise järel jäi kuus üle veidi üle viie tuhande krooni.
Kui inimese edu saaks mõõta tiitlitega, mis ta ise on endale andnud, siis oli Karl Danielssoni elu olnud edukas ja ta oli lõpetanud selle tipus olles. Kahekümneaastasena oli ta oma karjääri alustanud assistendina raamatupidamisfirmas, kus oli kolmkümmend viis töötajat. Nelikümmend kaheksa aastat hiljem oli tundmatu kurjategija tema elu lõpetanud, purustades ta pealuu metallist potikaanega, ja selleks hetkeks oli firma, kus ta kogu oma teadliku elu oli töötanud, juba praktiliselt viisteist aastat tegevuseta olnud. Telefonikataloogis oli ta kirjas direktorina ja visiitkaartide peal, mis kriminalistid tema muidu täiesti tühjast rahakotist leidsid, oli ohver firma AS Karl Danielsson Holding nii tegevdirektor kui ka nõukogu esimees.
Joodik, fanaatiline õigusenõudja ja luiskaja, mõtles Bäckström.
„Sa rääkisid ta õega,” ütles Annika Carlsson, niipea kui Nadja Högberg oli lõpetanud. „Mida tema selle kohta ütleb, mida sa meile rääkisid?”
Üldjoontes oli õde Nadja Högbergile kõike kinnitanud. Noorpõlves oli tema vend olnud tüdrukutest „väga sisse võetud” ja „kõva pidutseja”. Samal ajal oli tal umbes neljakümnenda eluaastani ikkagi päris hästi läinud, aga siis paistis alkohol olevat tema üle vägisi võimust võtnud. Õde oli ka kinnitanud, et neil ei olnud iialgi lähedast kontakti. Viimase kümne aasta jooksul ei olnud nad isegi telefonis rääkinud ja viimati olid nad kohtunud ema matustel kaheteist aasta eest.
„Kuidas ta reageeris, kui sa talle venna tapmisest teatasid?” küsis Annika.
No mida kuradit, mõtles Bäckström ja ohkas sisimas. Äkki korraldaks veel leinaseisaku ka?
„Hästi,” vastas Nadja ja noogutas. „Ta võttis seda hästi. Ta töötab Huddinge haiglas medõena ning paistab arukas ja stabiilne. Ta ütles, et ega see erilise üllatusena ei tulnud. Ta oli seda juba aastaid kartnud. Kui mõelda sellele elule, mis ta vend elas.”
„Katsume nüüd oma leinaga kuidagi toime tulla,” katkestas teda Bäckström. „Mis me siis sellest asjast arvame kah?”
Seejärel tegeleti uurimisega. Pisitillukese uurimisülesandega, mille Bäckström oli kindluse mõttes isiklikult valmis treinud.
„No nii siis,” ütles Bäckström, sest teistel paistis olevat küllalt oidu, et mokk maas hoida ja temal alustada lasta.
„Joodik, kelle lööb maha teine joodik, ja kui kellelgi on muid ettepanekuid, siis tasuks nendega nüüd lagedale tulla,” jätkas ta, kallutas end ettepoole, toetus küünarvartega raskelt lauale ja jäi oma kolleegidele otsa vahtima.
Üksmeelsete pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kellelgi vastuväiteid olevat.
„Hästi,” ütles Bäckström. „Nii palju siis ettepanekutest. Nüüd jääb üle kaardistada hetkeseis ja tuhnida välja Danielssoni eilne õhtusöögikaaslane. Siis naabrite küsitlemine. Kuidas sellega läheb?”
„Põhimõtteliselt valmis,” vastas Annika Carlsson. „Paari naabrit ei ole me veel kätte saanud ja mõned palusid vestluse õhtu peale lükata, sest pidid tööle minema. Ühel oli kell üheksa arstiaeg ja ta ei saanud seetõttu meiega rääkida. Võib arvestada, et homseks on tehtud.”
„Kohtuarst?”
„Lubas täna õhtul lahata ja vähemalt suulise vastuse anda järgmise nädala alguses. Inspektor Hernandez viibib lahkamise juures, nii et olulisemaid asju teame ehk juba homme hommikul,” nentis Annika Carlsson.
„Kas me taksofirmaga oleme rääkinud, kas kõneväärt vihjeid on tulnud, kuidas lähiümbruse läbiotsimine kulgeb, millega ta tegeles viimased tunnid enne surma, kas me oleme rääkinud …”
„Rahu, Bäckström,” katkestas teda Annika Carlsson ja naeratas laialt. „Kõik sujub. Meil on see asi igatepidi kontrolli all, nii et võta rahulikult.”
Eriti rahulikult ma ennast küll ei tunne, mõtles Bäckström, aga ma ei kavatsegi seda välja öelda. Selle asemel ta ainult noogutas. Kogus oma paberid kokku ja tõusis püsti.
„Kohtume homme,” ütles Bäckström. „Veel üks asi, enne kui laiali läheme. See postiljon, kes häire andis. See Soptimus Akofeli.”
„Septimus,” parandas Annika Carlsson teda vähimagi naeratusevirveta. „Tema nimi on Septimus Akofeli. Teda on kontrollitud. Juba on võrreldud Hasselstigeni korteris olnud sõrmejälgi nendega, mis ta andis migratsiooniametis kaksteist aastat tagasi riiki saabudes. Ta on see, kes ta väidab end olevat, ja kohtulikult karistamata, kui see peaks sind huvitama.”
„Ma saan aru küll,” ütles Bäckström, „aga miski selle tüübi juures ei klapi.”
„Ja mis see peaks olema?” küsis Annika Carlsson oma poisipead vangutades.
„Ma ei tea,” vastas Bäckström. „See küsimus vaevab mind ja eks te teised võite ka selle peale mõelda.”
Niipea
