ma sain õigesti aru?” kordas Bäckström ja vahtis pahuralt Niemile otsa.
„Jah, kuna mina ei usu, et Rolle oma sõbraga midagi sellist teeks, siis küllap see umbes nii pidi käima. Mis siis, et see tundub kummaline.”
„Mina seda küll ei usu,” ütles Bäckström. „Ja nüüd vabanda mind palun.”
Niemi kehitas õlgu, soovis head nädalavahetust ja lahkus. Bäckström piirdus kerge noogutusega. Siis lahkus ta hullumajast, kus ta nüüdsel ajal töötas, ja kõndis terve tee jala koju.
19
Tund aega hiljem istus Bäckström oma õdusas pesas köögilaua ääres, ning pikast matkast lõõtsutades oli ta otsinud välja paberi ja pliiatsi ning proovis oma uude ellu mingisugust korda luua.
Vaatame siis nüüd, mõtles Bäckström ja tegi pliiatsi keeleotsaga märjaks. Kõigepealt kaks päeva paastu, mõtles ta. Pisiasjadeni kasin, ainult aedviljad, vesi ja muud hõrgutised. Siis kaheks päevaks tagasi tasakaalustatuma dieediprogrammi juurde, ja kui ta nüüd õigesti rehkendab, siis peaks ta Bäckströmi-meetodi alusel saama korraliku käraka võtta juba pühapäeval. Käkitegu, mõtles Bäckström.
Ent see hetk jõudis kätte varem, kuna juba reede õhtul sai ta ilmutuse.
Kõigepealt oli ta duši alla läinud, ennast pärast hoolikalt kuivatanud, hommikumantli peale tõmmanud, diivanile istunud ja arsti antud filmi käima pannud. Terve filmi ära vaadanud. Dressid selga tõmmanud, ümber poole Kungsholmeni jalutanud ning kolm lahjat õlut sisse kallanud, niipea kui koduuksest sisse sai. Abi ei mingisugust. Kotkas oli taas kõrgepingeliinidesse lennanud.
Sellises olukorras ei jäänud tal muud valikut. Võttis ühe pruuni ja ühe sinise tableti, vajus kokku nagu puuga pähe saanud hüljes ja kusagil seal, une ja ärkveloleku piirimail, saigi ta jumaliku ilmutuse.
Tema magamistoas oli olnud pime ja natuke udune, ei teagi, kuidas see võimalik oli, aga äkki oli tema voodi juurde astunud pikk ja kõhn vanamees, valgetes rõivastes ja nabani habemega, pannud oma soonilise käe talle õlale ja temaga rääkinud.
„Mu poeg,” ütles vanamees. „Mu poeg, kas sa kuuled mind?”
Mis isa see veel on, mõtles Bäckström hämminguga, kuna tema ees seisis kõhn valge habemega vana kõbi, kes ei meenutanud kuskilt otsast seda punaselapilise näoga joodikut, kes oli Maria politseijaoskonna ülemkonstaabel ja kes oli tema poolearulise mamma andmetel ka Bäckströmile aluse pannud.
Issand Jumal, mõtles Bäckström, kes äkitselt taipas, kuidas asjalood on. Issand Jumal!
„Mu poeg,” kordas habemik. „Kas sa kuuled mind?”
„Ma kuulen, isa,” ütles Bäckström.
„See elu, mida sa elad, ei ole enam terviklik, vaid tükkideks laiali pillutud,” pomises vanamees. „Sa oled pööranud valele teele, mu poeg, sa oled kuulanud valeprohvetite kuulutusi.”
„Andestust, isa,” piiksatas Bäckström.
„Mine rahus, mu poeg,” ütles vanamees ja patsutas talle uuesti õlale. „Vaata, et sa kõnnid mööda õiget rada. Saa uuesti terviklikuks inimeseks.”
„Ma luban, isa,” vastas Bäckström, tõusis voodis istukile ja oli äkitselt täiesti ärkvel.
Sõnum oli olnud selgeimast selgem. Ta käis uuesti duši all, tõmbas püksid jalga ning puhta särgi ja pintsaku selga. Kui ta tänavale astus, tõstis ta pilgu otsatu sinise taevakaare poole oma ümmarguse pea kohal ning tänas oma issandat ja loojat.
„Suur tänu sulle, isa,” ütles Bäckström ja kaks minutit hiljem istus ta oma vanas armsas kõrtsis oma tavapärase laua taga.
„Kus kuramuse kohas sina olnud oled, Bäckström?” küsis ettekandja, kes oli soomlanna ja sai aeg-ajalt Bäckströmi Hästensi voodis korralikult suksutada, muidugi kui Bäckströmil parajasti midagi targemat teha ei juhtunud olema.
„Mõrvajuurdlus,” vastas Bäckström mehiselt ja napisõnaliselt. „Nädal otsa vehi nagu tumm leilis, aga nüüd lõpuks on asi enamvähem joones.”
„Voi-voi. Küll on hea, et sina neil ikka olemas oled. Siis kuluks sulle ju midagi head ära,” ütles ettekandja emalikult naeratades.
„Otse loomulikult,” vastas Bäckström. Ning tellis suure kange õlle ja söögi alla korraliku käraka.
Ahjuvorst peedi ja kartulihautisega. Lisaks kindlustas ta tagalat maksapasteedi ja paari praetud munaga, mis toodi eraldi väikesel taldrikul. Siis tähistas ta nädalavahetust, nagu tal ikka kombeks, ja kui ta esmaspäeva hommikul kella üheksa paiku taksoga tööle sõitis, oli ta hullu arsti filmi juba prügikasti visanud. Kui keegi viitsiks korralikult vaadata, siis ei olnud tema ju kuskilt otsast selle mähkmevennikese moodi.
„Valeprohvetid,” turtsatas Bäckström.
„Vabandust?” küsis taksojuht ja vaatas talle üllatunult otsa.
„Solna politseimajja, ja täitsa okei oleks, kui sa veel täna kohale jõuaksid,” teatas Bäckström, kes oli nüüd jälle Bäckström.
20
Kui Bäckström oma kabinetti astus, oli tema laual kiri sellelt politseinikult, kes tegeles mobiilijälitusega. Bäckströmi kõne Stålhammarile reede pärastlõunal oli lõpuks jõudnud ühte masti Kopenhaageni kesklinnas, teispool Öresundi väina.
„Miks ma ei imesta,” urises Bäckström ja helistas oma mobiililt Annika Carlssonile.
„Tere hommikupoolikut, Bäckström,” ütles Carlsson.
„Jajah,” vastas Bäckström oma kõige viisakamal moel. „See kuramuse Stålhammar paistab olevat Kopenhaagenisse tõmmanud.”
„Juba tagasi,” vastas Annika Carlsson. „Valvelauast just helistati ja öeldi, et ta istub all fuajees. Tahab meiega kokku saada.”
Kümme minutit hiljem istusid Bäckström, Carlsson ja Stålhammar ühes krimiosakonna ülekuulamistoas. Stålhammar paistis olevat veetnud tormilise nädalalõpu, kui riiete ja välimuse järgi otsustada. Kolmepäevane habe, higi, pesemata riided ning vana ja uue alkoholi hais. Muidu oli ta enda moodi. Suur tugev mees, teravad kortsulised näojooned, lihaseline kere täiesti rasvavaba.
„Kuradi värk ikka, Bäckström,” ütles Stålhammar ja hõõrus parema rusikaga silmanurka. „Mis kuradima retsid nüüd Kalle siis maha lõid?”
„Meie lootsime, et sina aitad meil sellele küsimusele valgust heita,” tähendas Bäckström. „Me otsisime sind mitu päeva.”
„Tõmbasin Malmösse, neljapäeva hommikul juba,” ütles Stålhammar ja hõõrus oma punaseid silmi. „Siis see vist juhtus, kui ma õigesti aru olen saanud.”
„Mis sa seal Malmös tegid?” küsis Bäckström. Siin esitan küsimusi mina, mõtles ta.
„Mul on seal üks naisterahvas. Viimase peal daame, nii et kui me Kallega kolmapäeval õigele hobusele panime ja äkitselt oligi kümme tuhhi taskus, polnud enam midagi mõelda. Rongiga otse sinna. Need kuradi lennukid ei istu mulle. Sitaks vähe ruumi. Ära mahuvad ainult amputeeritud koibadega jaapanlased.
