vaheajal võttis professor endaga kohvikusse kaasa üksnes noormehi. Just nimelt võttis kaasa, sest Igaste kutsele oli võimatu ära öelda. Eakat professorit ümbritses erakordne aura, mille moodustasid ammendamatud teadmised, elukogemused ja sarm. Ta oli väljapaistev nii teadlasena kui ka inimesena, ja talle meeldis välja paista. Tema akadeemiline tõsidus kombineerus edevusega, mis andis kadedatele, andetutele ja pühakuid teesklevatele kolleegidele ettekäände pidada Igastet – küll üksnes selja taga – kergatsiks, kes kompromiteerib alma mater’it.
„Mon cher ami, quelles sont les dernières nouvelles?” päris professor.
„Rien de spécial à dire,” vastas Kaspar.
„Comment ça? Mais tu as une nouvelle cravate!”1 peaaegu hüüatas Igaste, kui oli koore kohvi peale kallanud.
„Märkasite?”
Kaspar teietas professorit ja see tundus mõlemale poolele loomulik.
„Muidugi märkasin. Laiad lipsud on praegu moes.”
Igaste murdis pehmest kohvisaiast tükikese ja mudis seda natuke aega sõrmede vahel. Tervet saia ei ampsanud ta kunagi.
„Bon appétit!”
„Bon appétit!” kordas Kaspar.
„Usud sa seda, mu poiss, et mul on suus ainult neli oma hammast?” Järsk teemavahetus oli Igaste leib.
„Need on vist naljahambad,” püüdis Kaspar oma ebalust huumoriga varjata.
„Ma räägin tõsiselt. Tahad, ma näitan sulle oma koledat tühjust,” ütles professor ja vaatas vilksamisi ringi – kõrvallauas polnud kedagi. Siis ajas ta näpud suhu, et protees lõua küljest lahti kangutada. Kaspari nägu muutus lubivalgeks.
„Hea küll, mis ma sind hirmutan,” loobus professor hetk hiljem ja manitses: „Hoia oma hambaid.”
Alles nüüd täheldas Kaspar, et professor Igastel oli oma vanuse kohta tõepoolest kadestamisväärselt valge ja veatu hambarivi. Liiga ilus, et olla ehtne.
„Hambaid on vaja selleks, et keelt nende taga hoida. Mul on see viga, et ma olen liiga jutukas. Tead, Kaspar, ma tundsin sinu vanaisa.”
„Minu vanaisa?”
„Jah. Me olime samas korporatsioonis. Üliõpilastena.”
„Mis mees ta oli?”
„Elumees, ütleksin.”
„Mis mõttes?”
„Nüüd ma hoiangi keelt hammaste taga. Nii palju ütlen, et sa ei ole üldse tema moodi.”
„Mis mõttes?”
„Sa oled… väga tõsine. Natuke uje, ütleksin.”
„Kahju küll…”
„Ei, miks kahju! Just sinu ujedus ongi imponeeriv.”
Seejärel nihutas professor oma tooli üliõpilasele lähemale, hingeõhu kaugusele. Järgnevad hetked otsustasid Kaspari elu. Need olid hetked, mil ta ei teinud mitte midagi. Ta ei võtnud oma põlve eest ära, kui Igaste oma põlve selle vastu surus. Ettevaatlikult. Algul Kaspar arvas, et professor müksas tema põlve laua all kogemata, aga ta mõistis peagi, et see liigutus oli tahtlik. Väga tahtlik. Siin ei olnud midagi juhuslikku – Igaste oli neid hetki kujutledes tõenäoliselt veetnud unetuid öid.
„Mu armas,” sosistas vana mees erutunult. „Je voudrais tellement… tellement… Toi aussi tu sens quelque chose?”
„Qu’est-ce que je devrais sentir?” küsis Kaspar.
„Tu me sens?”
„Je sens qu’il y a peu d’espace sous la table.”2
Vanem põlv surus end vastu nooremat põlve.
„Elu kõige erutavamad hetked on need, mil väikemehest saab suurmees,” eelistas professor eesti keelt.
„Kõigist ei saa,” teeskles Kaspar taipamatust.
Äkitselt tõmbas professor oma põlve ära. Kaspar ei julgenud liigahtadagi. Uskumatu, et jälle kord oli ta sattunud madalate tungide katakombi. Nojah, ei ole just kõige ülevam hetk elada kaasa ligimese erutusele, ent samas ei võta see tükki küljest, kui suudad pakkuda – ainult viivuks – muidu sümpaatsele inimesele head enesetunnet. Võigas leplikkus, tõreles Kaspar iseendaga. Aga kas väärikam oleks otsemaid kohvilauast püsti tõusta, moodsa lipsu sõlme kohendada ning rektoraati või dekanaati tormata, et teavitada juhtkonda professor Igaste moraalitust palgest?
„Il n’y a pas de rose sans épines,” sõnas professor.
„S’il y en avait, ce serait un narcisse ou bien un pissenlit et non une rose,”3 arvas Kaspar.
Kui Kaspar nihutanuks oma põlve kõrvale, läinuks kõik teisiti. Siis ei oleks Igaste teda enam kutsunud kohvikusse ega ka oma koduhoovi küttepuid riita laduma või töötuppa rariteetseid raamatuid lehitsema. Ja sel juhul jäänuks Kasparil sõitmata Prantsusmaale suveülikooli, kus igal aastal süvendatakse noorte mitteprantslaste teadmisi prantsuse kultuurist ja kuhu ka Kaspari auväärne ülikool oli saanud ühe koha. Selle koha täitja valis välja professor Igaste, kelle sõnal oli kaalu ka nende ametiisikute silmis, kes pidid hindama kandidaatide poliitilist küpsust ja moraalset kõlblikkust.
See, et valituks osutus Kaspar, tekitas konkurentide seas pahameelt, sest kursuse ainsa meesterahva õpitulemused jäid alla mitme cum laude’le pürgiva neiu omadele. Ent ehkki Igaste valik näis ebaõiglane, oli see siiski ootuspärane, sest oli avalik saladus, et professorit ei kannustanud noormeestega suhtlema mitte ainult õppejõule kohane huvi. Nii juba aastakümneid. Kuid ka Kaspar langes teatud kahtlustuste alla, sest miskipärast ei käinud ta läbi ainsagi oma kursusekaaslasega. Mõnigi neiu heitis sihvakale Kasparile silma, aga noormees vastas immuunse, solvava ükskõiksusega.
„Igat poissi, kes tuleb filoloogiat õppima, tuleb hoida nagu silmatera,” selgitas Igaste oma kreedot kolleegidele, kes vaid muigasid tähendusrikkalt. „Poiste tõeline potentsiaal avaneb alles hiljem, küll näete.”
Kasparil oli põhjust arvata, et Igaste pidi tema kandidatuuri läbisurumiseks kogu oma autoriteedi mängu panema – Kaspari eluloos oli plekk, mis normaalses olukorras kujunenuks selles ebanormaalses riigis ületamatuks takistuseks üliõpilase lähetamisel välismaale, iseäranis veel läbi ja lõhki kapitalistlikku, see tähendab vaenulikku riiki. Olukorra teatud pikantsus Kasparit ei häirinud – ta ei olnud ületanud ühtegi piiri ega andnud ühtegi signaali, mida professor võinuks tõlgendada homoseksuaalsuse ilminguna. Seda taibanud, leppis ka Igaste kui igati intelligentne inimene kõigest intellektuaalse lähedusega ja – nii palju füüsilist kontakti söandas ta endale siiski ka edaspidi lubada – Kaspari põlve müksamisega kohvikulaua varjus.
Ankeete täites oli Kaspar üsna kindel, et tema ei sõida kusagile. Ta ootas eitavat vastust. Alles mõne kuu eest oli Pariisis ära hüpanud kuulus Moskva balletitantsija, sotsialistliku töö kangelane – kuidas oleks võidud sel taustal usaldada teda, üheksateistkümneaastast Eesti noorukit, kellel
Prantsuskeelse dialoogi tõlge: „Mu kallis sõber, mis uudist?” – „Ei midagi erilist.” – „Kuidas ei ole? Sul on ju uus lips!”
Prantsuskeelse dialoogi tõlge: „Ma tahaksin väga… väga… Kas sa tunned midagi?” – „Mida ma tundma peaksin?” – „Kas sa tunned mind?” – „Ma tunnen, et laua all on kitsas.”
Prantsuskeelse dialoogi tõlge: „Ei ole roose ilma okasteta.” – „Kui oleks, siis oleksid need nartsissid või võililled, mitte roosid.”
