Hege.
Kaspar piidles salamisi taanlannat, kes heitis oma pikki heledaid juukseid ühtepuhku üle õla. Väljakutsuvalt. Kaspar tajus tema poolehoidu. Ja mõnest vaevu aimatavast signaalist piisas Kaspari aheldamiseks – juba oligi ta Hegest sisse võetud. Hege oli hurmav. Kuidas ta seda kohe ei märganud? Kas on võimalik, et jalutad naisest mitu päeva tuimalt mööda, aga otsemaid, kui tema sulle tähelepanu pöörab, aktiveeruvad mehe retseptorid ja avastavad naises vastupandamatu ilu? Naine on ikka seesama, aga mees, põlved erutusest nõrgad, oleks nagu ümber sündinud.
Mis minu sees toimub, küsis Kaspar endalt. Justnagu oleks mustvalge tummfilm ühtäkki muutunud värviliseks, laiekraaniliseks ja helisevaks muusikafilmiks, mille mõistmiseks ei ole vaja subtiitreid. Kas selline ongi tõeline armastus, mis lajatab pähe nii, et seda on võimatu seletada, või on see kõigest edeva enesearmastuse esiletõus – Kaspari huvi Hege vastu ei tekkinud ju iseenesest, vaid alles siis, kui naine oli enese näitamisega näidanud, et see noor mees on tema silmis midagi väärt?
Aga kui ma olen tõesti armunud, siis on see ütlemata ebapraktiline armumine, kaebles Kaspar. Armuda välismaalasesse, keda uuesti (ja uuesti ja uuesti) kohata on peaaegu lootusetu. Kaspar oli suletud, igas mõttes, ja Hege nii avatud, jälle igas mõttes, et oli võimatu isegi unistada, et ta võiks kunagi kuuluda Kasparile nii, nagu tema kujutab ette mehe ja naise kuulumist teineteisele – kõik või mitte midagi. Kas ta suudab olla piisavalt hea, et vastata Hege ootustele? Kas ta suudab Heget muuta? Ja mida peale hakata Hugost vaimustunud rivaaliga? Loota, et Hege ja Bjarne vahekord pole kuigi kindel, millele mõned krõbedad repliigid tõepoolest viitasid? Või tuleks revideerida oma põhimõttelist arusaama sellest, et armastus eeldab kahe inimese reglementeeritud kuulumist teineteisele? Armastuse aluseks on naudingut õigustav vabadus, näikse olevat Hege elufilosoofia. See ei sobinud kokku Kaspari tunnetega, mille kaunimat külge hakkas armukadedus mürgitama veel enne, kui lootusetu armastus jõudis endast teada anda. Armukadedus esimesest pilgust. Absoluutselt arutu ja õnnetu tundepuhang, nentis Kaspar piinava eneseanalüüsi kokkuvõtteks.
Mõne päeva pärast oli Hege kadunud. Sellal, kui teised kuulasid loengut Prantsuse revolutsiooni tähtsusest maailma ajaloo kontekstis, oli ta ära sõitnud. Kaspar ei tihanud Bjarnelt uurida, miks ja kuhu. Polnud tarviski, sest Hege oli jätnud Kaspari padjale ümbriku kirjaga.
„Armas Kaspar!
Ma ei tea, kas me teineteist veel kunagi näeme ja lähemalt tundma õpime. Seepärast tahtsin sulle kirjutada, et ma ei ole sugugi selline, millise mulje endast jätsin. Sa ei tea minust midagi. Ma ei ole Taanis sündinud, muide. Minu ema on poolatar. Minu veres voolab segadus. Ma õpin õigusteaduskonnas, aga ma vihkan seadusi ja paragrahve. Ja ma ei tunne üldse sind. Oled armsa näoga, sul on karvased jalad, prink pepu ja pikad sõrmed – nii palju nägin. Oleme väga erinevad. Mitte ainult pepu poolest. Oleme sellised, nagu meid on loodud. Keegi pole oma välimuse või temperamendi tõttu teisest parem ega halvem.
Jah, mulle meeldib seks (nagu igale normaalsele naisele), aga ma ei talu, kui inimesed mõtlevad ja käituvad sajandeid kultiveeritud maskuliinsete šabloonide sunnil. Mind ajab iiveldama, kui mehed uhkeldavad sellega, mitu korda päevas nad seksivad, justnagu oleks see mehelikkuse peamine tunnus. Milline häbiväärne arutelu Hugost ja Maupassant’ist nagu ahvidest! Vabameelsus tähendab vaimu vabadust, mitte oma keha loomalikku orjamist. Sina ei ole oma keha vang ja sellepärast oled sa tõeliselt vaba.
Sa peaksid vist teadma, et me ei ole Bjarnega paar. Pole kunagi olnud. Kohtusin temaga vahetult enne sõitu Prantsusmaale, kuhu ma oleksin nagunii tulnud.
See võib sind üllatada, aga eelkõige vajan ma tundeid. Ja sina, Kaspar, tekitasid minus uue tunde. Usud sa seda? Võibolla mitte pikaks ajaks, aga siiski. Kui ka sina midagi tunned ja minu peale vahel mõtled, siis kirjuta mulle.
Olen sinuga, mu häbelik Eesti poiss!
Kaspar polnud oma elus ühtegi ingliskeelset armastuskirja lugenud. Kas ta ikka mõistis Hege mõtteid õigesti tõlkida ja tõlgendada? Ta olevat tõeliselt vaba – kas sellest võib välja lugeda irooniat? Et Kasparit naised justkui ei huvitakski? Ta polnud seniajani saanud ühtegi kirja, milles tüdrukud oleksid väljendanud oma tundeid tema vastu. Kas see ülepea on armastuskiri, kahtles Kaspar. Hege kirjutab siin mingitest uutest tunnetest, aga nendel tunnetel ei pruugi olla pistmist armastusega ja nendel ei ole nähtavasti pikka iga, nagu kirjutaja ise ennustab. Nii et selle segase kirja pärast ei tohi veel pead kaotada, rahustas Kaspar ennast.
Ometi oli Hege otsekoheseid mõtteid meeldivalt erutav lugeda. Kaspar oli tähelepanust meelitatud. Loomulikult kirjutab ta talle vastu, annab ettevaatlikult märku, et temagi pole ükskõikne, aga – kuhu ta kirja saadab, kui Hege ei jätnud oma aadressi? Unustas ta selle lisada kogemata või meelega, et asetada Kaspar olukorda, kus ta peab naise leidmiseks vaeva nägema?
Ja kuidas nad ei ole Bjarnega paar? Mees ja naine, kes kuu aega ühte voodit jagavad, oli Kaspari arusaamist mööda raudselt paar. Tõsi, Hege pakkus ju ka talle võimalust nende voodiservale istuda, isegi teki alla piiluda. Hästi, kui ta tõesti ei taha Bjarnega olla paar, siis arvatavasti ei taha ta kellegagi seotud olla. Ta nopib tundeid igaühelt, kes teele ette jääb. Igaühele lubab midagi, aga veel rohkem võtab ise. Väga ohtlik naine. On taanlane ja ei ole ka. Kas sellisega tasub jännata? Aga kui ma teda armastan, muutus Kaspar nõutuks, mida siis teha? Armastan või ei armasta, esitas ta endale karikakraõielise küsimuse. Ja jättis vastuse aja anda.
Suveülikooli viimastel päevadel keskendus Kaspar kokkuhoitud raha eest kingituste ostmisele. Õigupoolest oli vaid kaks inimest, kellele ta soovis heameelt valmistada. Professor Igastele ostis Kaspar läikiva paberiga pildialbumi Alpi mägedest (mägesid ta ise ei näinud), vanaemale suvekingad. Tegelikult vajas vanaema talvesaapaid, aga Prantsusmaal, nagu Kaspar oma pettumuseks avastas, müüakse vaid parasjagu käes oleva aastaaja kaupa. Talvekaup tuleb talvel, teatas müüja nipsakalt. (Kui Prantsusmaal üldse tulebki talv, mõtles Kaspar.) Isegi vihmavarjud ilmusid välja ainult vihmasel päeval. See-eest ladestusid väikelinna poelettidel hunnikutes suvesärgid, sandaletid ja ujumistrikood – mida seitsmekümne viie aastane Eesti inimene nendega peale hakkaks?
Kaspari ema oli lahkunud juba sellal, kui poiss oli viiene. Rinnavähk. Kasparile jäi suuremakski saades mõistatuseks, miks ema surnukeha ei viidud kabelisse, vaid hoiti kuni matusepäevani suure paneelmaja teise korruse kitsukeses korteris. Korterit täitvast teravast kuuselõhnast, mis kuulutas surma lähedust, ei vabanenud ta kunagi. See oli ka põhjuseks, miks ta isegi aastaid hiljem keeldus jõulukuuske tuppa toomast.
Isa, ametilt pillimees, oli lahkunud juba varem – kui Kaspar oli neljakuune. Isa läks teise naise juurde, kellega sai kaks tütart ja kellega ühisesse perekonda kutsus ta kümne aasta pärast – siis, kui tema enda tormine eluperiood oli juba seljataga – ka Kasparit. Poiss valis vanaema. See oli õige otsus – mõne aasta pärast varises ka isa manalasse. Oli sopsus peaga paadiga merele läinud ja sinna ta jäigi.
Vanaema oli haritud vanaproua, kes aastate lisandudes pühendus üha sügavamalt jumala teenimisele. Ta ei surunud oma usku Kasparile peale, kuigi kasvatas tütrepoega rangete distsipliininõuete järgi. Kaspar pidi koolipidudelt koju saabuma alati täpsel ajal – see aeg oli pigem varajane kui hiline – ega tohtinud mõeldagi alkoholile, sigarettidele või tüdrukutele. See, et Kaspar asus võõrkeelena õppima prantsuse keelt, polnud tingitud vanaema snobismist. Kooli valikul oli praktiline põhjus. Kool, kus oli prantsuse keele eriklass, paiknes nende kodule kõige lähemal. Toimetada last parematesse koolidesse, mis asusid kodust kilomeetrite kaugusel, ei olnud vanaemal lihtsalt võimalik. (Paremad koolid olid need, kus õpetati süvitsi inglise keelt.)
Väga palju muudki ei olnud tollal võimalik. Aga Kaspar ei kannatanud seeläbi. Võrdselt ilma võimalusteta olid peaaegu kõik lapsed tema klassis. Nagu mitmed klassikaaslased, nii pidi ka Kaspar kandma peamiselt
