oma eakaaslastest, et oskas isegi kasinast taskurahast, mis talle kodunt ekskursioonile oli kaasa antud, kokku hoida. Taskusse jäid igal nädalal alles ka rubla ja kakskümmend kopikat, mis olid ette nähtud söögirahaks. Seda, et Kaspar koolis üldse ei söö, kuulis vanaema alles lastevanemate koosolekul. Mõneks ajaks pidi poiss loobuma stabiilsest sissetulekust kõhu kasuks.
Prantsusmaalt toodud suvekingad liigutasid vanaema, ehkki ta ei pannud neid pärast esmast proovimist kunagi jalga. Kingad olid vanainimese tursunud jalgade jaoks liiga väikesed.
Meelespidamise eest oli tänulik ka professor Igaste, kes aga kinnitas jonnakalt, et tema ei tea kahe tuhande frangisest rahasaadetisest midagi. Vigurdab, arvas Kaspar.
Hegele ta tagasi ei kirjutanud. Ta ei küsinud Bjarne käest Hege aadressi. Kas Bjarne teadnuks seda? Vaevalt. Nad ju ei olnud paar. Kui Hege oodanuks Kasparilt vastust, oleks ta kindlasti ise ka aadressi lisanud. Ei saa olla, et unustas. Inglise keeles naisterahvale kirja kirjutada olnuks ka keeruline ülesanne – nüansid läinuksid kaduma. Üleüldse – Hege lummas siis, kui ta oli olemas. Aga kui teda enam polnud, kui hall argipäev jälle võimutses, siis kadus tasapisi ka tema sära.
Oli kuidas oli, manitses Kaspar ennast, mõelda tuleb ratsionaalselt. Ta peab naistest eemale hoidma. See, mis Prantsusmaal juhtus (ei juhtunud seal ju midagi!), oli ebaharilikus olukorras süttinud kihk, ühe hetke, ühe päeva, ühe nädala või äärmisel juhul ühe kuu kestnud kirg, aga mitte püsiv armastus, mida tuleks tõsiselt võtta. Või ilmekamaid sõnu valides: lill lõhnab hästi vaid seal, kus on tema kodumuld. Minu kodu on siin ja Hege, kui tahes kütkestav naine ta ka poleks, näib siit vaadates kauge ning kummaline. Milline normaalne neiu vestleb võõra noormehega, endal tissid paljad? Kirjutab, et põlgab maskuliinseid šabloone, aga ise pakub end korraga kahele mehele. Ei, see ei ole õige asi. Ja ma ei tea temast mitte tuhkagi. Kuidas jumaldada inimest, keda ei tunne? See on tühipaljas uudishimu. Pealegi olen ma liiga noor, mõtles üheksateistkümneaastane Kaspar, häbelik Eesti poiss.
Aasta oli siis 1984.
TEINE PEATÜKK
Mõnekuulistes kordusõppustes pole midagi iseäralikku, lohutas Kaspar ennast, kui oli saanud sõjakomissariaadist vastuvaidlemist välistava kutse. See polnud siiski selline fataalne kutse, millega rutiinselt kimbutatakse kutsealuseid. Kaspari kutse oli individuaalne. Tal oli vedanud, et oli üle noatera ülikooli pääsenud ja sellega lunastanud vabaduse vähemalt viieks aastaks. Tal oli ka õnne, et pärast ülikooli ei saadetud teda kohe aega teenima, kuigi siis, ohvitseri auastmes, kujutanuks Kaspar militaarkadalippu ette natuke vähem õudse unenäona. Meelakkumine poleks see siiski olnud ja tähendanuks igal juhul väärtusliku aja mahaviskamist.
Kolm kuud väljaspool mõistuspärast tsiviilelu on üleelatav, mõtles Kaspar ja juurdles rohkem selle üle, kas kordusõppused tähendavad millegi sellise kordamist, mida ta oli juba varem õppinud (paraku õnnestus tal ülikool niiviisi läbida, et sõjandusest ei jäänud midagi külge), või õppusi, mis kipuvad regulaarselt korduma. Viimane võimalus näis tõenäolisem ja ka halvem, sest stsenaariumile, et suur monstrumriik koos oma sõjamasinaga kohe-kohe kokku variseb, Kaspar väga palju lootusi ei pannud. Inimesed olid küll juba hakanud julgelt isamaalisi laule laulma ja iseseisvast riigist rääkima, ent vana süsteem toimis edasi tuima järjekindlusega.
Kaspar ei käinud rahvakoosolekutel kaasa hõikamas, sest auru, mida teised välja lasid, polnud tema sisse kogunenud. Ta jäi eemale. Mitte seetõttu, et olnuks argpüks või nahahoidja, vaid seetõttu, et tundis end lausa füüsiliselt halvasti eufoorilise inimmassi keskel – kellega koos iganes ja mis tahes plakatite all. Juba kooliajal polnud teda kutsutud ja ta poleks kunagi ka läinud näitemängudes osalema, sest ta ei oleks suutnud teha ühtki teist häält peale iseenda oma. Diplomile astus ta kooliaulas järele, silmad süüdlaslikult maas, justkui oleks ta eksamil spikerdanud või hindeid võltsinud.
Ta oli piisavalt silmapaistmatu, vähenõudlik ja asjalik, et olla edukas ametnik kusagil aparaadis.
Ülikoolist suunatigi Kaspar koos diplomiga linna täitevkomitee välissuhete osakonda, kus tal tuli korda ajada juhtivate seltsimeeste komandeeringute pabereid. See töö nõudis järjekindlust ja osavust, aga mitte ühegi prantsuskeelse sõna teadmist. Kui Kaspar impulsiivselt lausus ühele tüsedale naiskolleegile, kellele ta oli WC-uksega kogemata vastu külge löönud: „Pardón!”, reageeris too kurjalt: „Paren, gde tvoi glaza!”4 Ent kõigele vaatamata (või just kõiki asjaolusid arvesse võttes) oli täitevkomitee siiski hea töökoht, sest bürokraatiavees sulpimine sisendas lootust, et millalgi võib Kaspar ajada asjad nii kaugele, et ka tema ise pääseb taas kord välismaale, näiteks mõnd sõpruslinna väisava delegatsiooni koosseisus.
Kordusõppused tähendasid muidugi sõitu hoopis teises suunas.
„Ma olen sinu ees süüdi,” tunnistas professor Igaste kohvikuvestluse ajal, mis jäi viimaseks enne Kaspari ärasõitu.
Kaspar ei olnud ka professorilt kunagi abi küsinud. Ta ei teadnud, et just tänu Igastele oli ta sattunud ülikooli sissesaanute nimekirja. Viimasel, otsustaval keeleeksamil premeeris sisseastumiskomisjon teda professori autoriteetsete näpunäidete järgi kõrgeima hindega, hoolimata suurest hulgast hääldusvigadest.
Sellest, et täitevkomitees koha leidmisel sudis kaasa ka professor Igaste, oli Kaspar teadlik. Oli selge, et eelkõige lootis Igaste hoida noormeest enda lähedal, vähemalt samas linnas, ent kuivõrd kokkusaamistel piirdus professor koomiliste, traagiliste ja tragikoomiliste seikade meenutamisega oma pikast elust (ta oli pärast sõda lühikest aega ka vangis istunud, ehkki otseselt nõukogudevaenulikuks elemendiks polnud teda tunnistatud), ühesõnaga – need vestlused olid Kaspari jaoks puhtalt hariva iseloomuga –, siis ei olnud tal midagi selle vastu, et vanale mehele oma lähedusega toniseerivaid impulsse pakkuda. Liiati püsisid Igaste põlved juba mitmendat aastat enam-vähem kombekalt paigal, mistõttu noormees ei saanud aru, mille pärast professor end tema ees süüdi tunneb.
„Kõik oleks läinud teisiti,” kahetses Igaste jälle.
„Kõik? Pole mingit põhjust vabandada,” trööstis Kaspar, pidades silmas teatud füüsilisi aspekte. „Vastupidi, olen teile ääretult tänulik.”
„Ei tea, kas peaksid, ei tea,” ohkas professor. „Soovisin sulle vaid kõige paremat. Olen alati soovinud.”
„Tean seda,” kinnitas Kaspar.
„Kui sa sellest välja ei tule, siis jääb see minu hingele.”
„Miks nii traagiliselt? Mitte midagi ju ei juhtunud. Ma mõistan teid. Inimesed on erinevad. Erinevateks loodud.”
„Ma ei räägi sellest,” turtsatas professor.
„Millest siis?”
„Sõjaväest.”
„Jätke, professor Igaste! Elan sellegi üle!” vastas Kaspar talle mitteomase optimismiga. „Mind ei oota ees nüri rividrill ega alandav kükitamine kaevikus. Kirsasid ei pea üldse jalga tõmbama. Ja minu elus on hullemaidki asju olnud. Seni olen välja tulnud.”
„Ma tean.”
„Teate? Mida te teate?” muutus Kaspar ärevaks.
„Seda, mida sa arvad olevat veel hullema kui see, mida sa veel ei tea.”
„Te teate, mis minuga keskkoolis juhtus?”
Igaste noogutas.
„Sellepärast oletegi mind algusest peale aidanud?”
Noormees, kus su silmad on! (Vene k.)
