style="font-size:15px;"> „Mis jutt! Te näete suurepärane välja! Kas käite hommikuti ikka veel jooksmas?”
„Jalgu järel lohistamas,” parandas professor kibedalt. „Varsti rooman. Kaspar, ma ei tahaks, et sa ära lähed.”
„Kõigest mõneks kuuks.”
„Asi pole ajas.”
„Ma mõistan.”
„Ei sa mõista midagi.”
Tõde hakkas end otsapidi näitama siis, kui keskealine jässakas erariides mees Kasparit tundmatu linna perroonil tugeva käepigistusega tervitas.
„Te olete Kaspar Koppel?”
„Jah.”
„Väga meeldiv. Mina olen Nikolai Nikolajevitš. Teie instruktor.”
„Instruktor?” imestas Kaspar. Tema vene keel oli grammatiliselt korrektne, kuid kange aktsendiga.
„Jah, major Langavoi. Kas ma ei näe sõjaväelase moodi välja?” pilgutas Nikolai Nikolajevitš silma.
„Raske öelda.”
„Staabis käin mundris, väliõppustel tsiviilis,” seletas Nikolai Nikolajevitš.
„Kas me sõidame nüüd staapi?” uuris Kaspar.
„Misjaoks?”
„Misjaoks ma siin üldse olen?”
„Kaspar…” Nikolai Nikolajevitš takerdus. „Kaspar… Kuidas teie isanimi oligi?”
„Jaan.”
„Kaspar Jaanovitš, kas teile siis ei räägitud, miks te siia pidite sõitma?”
„Üht-teist räägiti, aga väliõppusest ei tea ma midagi. Pidi olema rohkem nagu keeleõppuse moodi.”
„Keeleõppuse moodi!” puhkes Nikolai Nikolajevitš naerma. Ta juhatas Kaspari presentkatusega UAZ-i või GAZ-i (Kaspar ei teinud automarkidel vahet, kõik nad olid tema jaoks villised), mis ootas mehi vaksaliesisel väljakul.
„Ajateenija Dima,” osutas Nikolai Nikolajevitš rooli taga istuvale sõdurivormis noormehele. Dima, kes täitis autot juhtiva tentsiku kohuseid, jäi sõnatuks. Kaspar märkas tagaistmelt majori kaela katvat üsna värsket haava, mille keskpunkti moodustasid hambajäljed.
Rohkem ei räägitud. Tuuleiilid sakutasid presenti. Dima teadis ilma majori käsklusetagi, kuhu sõita. Nähtavasti oli ta sama maad, raudteejaamast uuselamurajooni, korduvalt läbinud.
Kaspari käsutusse anti kahetoaline korter paneelmaja viimasel, viiendal korrusel. Ühes toas olid koltunud, nurkadest rebenenud riidega diivanvoodi ja kapp, teises kirjutuslaud ja tool. Mõlemas toas olid traadist siinid kardinate raskuse all kaardu vajunud, mistõttu valgus vahtis vabalt tuppa ka siis, kui tumedad tekstiilkardinad olid akende ette tõmmatud. Köögis pakkus terava elamuse plekist valamukauss, millele oli pruuni jälje jätnud roostene vesi ja kus rammusad prussakad mugisid ei tea mis ajast roiskuvaid toidujäänuseid. Kasparil läks süda pahaks.
„See ei ole luksushotell,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Aga siiski parem kui kasarmu. Omaette.”
See oli ka Kaspari silmis oluline eelis. Talle meeldis olla omaette. Ta ei tahtnud olla üks paljudest. Seepärast meeldis talle ka kuuluda väikerahva ridadesse – parem olla üks miljonist eestlasest kui näiteks üks kümnest miljonist rootslasest või üks kaheksakümnest miljonist sakslasest.
„Sööte omaette, päevaraha on meie poolt. Mitte ülearu palju, aga nälga ei jää,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Õppetöö toimub teie korteris. Käin iga päev teie juures. Hiljem teeme mõned väljasõidud.”
„Kuhu kohta?”
„Hiljem näete.”
„Milles see õppetöö seisneb?”
„Ka sellest räägime hiljem,” vastas Nikolai Nikolajevitš. „Ahjaa, naabritega suhtlemist võimaluse piires vältige.”
„Kes nad on?”
„Tavalised inimesed.”
„Kes mina nende jaoks olen?”
„Samasugune tavaline inimene.”
„Mingi seletus peaks ju olema sellele, et ma korraga siia majja elama asun. Kaks kätt taskus, spordikott üle õla.”
„Täpselt!” rõõmustas Nikolai Nikolajevitš. „See on teie esimene ülesanne: mõelge välja legend, miks te siin olete. Usutav legend.”
„Ma ei tea sellest linnast midagi, kuidas ma siis saan oma sattumist siia usutavalt põhjendada?”
„See on teie teine ülesanne: lokaliseerumine,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Annan teile päeva aega. Jalutage, vaadake ringi ja tehke kindlaks midagi sellist, mis võiks anda teile põhjuse siin linnas viibida. Saite aru, Kaspar Jaanovitš?”
„Kas kordusõppuste legend on siis täiesti keelatud?” päris Kaspar. „See oleks väga loogiline.”
„Jumal hoidku – see ei ole legend, mida naabritele rääkida! Te ju ei viibi väeosa territooriumil, vaid erakorteris. Kas see on loogiline?”
„Siis spordivõistlused,” pakkus Kaspar käigupealt.
„…mis kestavad kolm kuud?” muigas Nikolai Nikolajevitš. „Siin linnas ei ole ainsatki spordihalli ega ujumisbasseini.”
„Aga kui ma kohtan naabrit nüüd kohe, kui uksest välja lähen, mida ma ütlen?”
„Olge lihtsalt vait,” soovitas major.
„Selge,” leppis Kaspar.
„Kas küsimusi on?” küsis Nikolai Nikolajevitš ja vastas ise: „Ei ole. Järelikult lähen ma tagasi staapi.”
„Kus see asub?” päris Kaspar.
Major vangutas pead ja tegi minekut.
Kui Kaspar oli mitu tundi võõras linnas kõmpinud, leidis ta linnaservast hiiglasliku haiglakompleksi ja koos sellega veenva legendi – ta oli äsja lõpetanud arstiteaduskonna ja tulnud siinsesse haiglasse täienduskursustele. Mingi üleliiduline kursus. Legend mõranenuks vaid juhul, kui naaber juhtumisi ise töötanuks haiglas. Aga naabri pärast polnud vaja ülearu muretseda, sest pimedad aknad õhtul ja vaikus hommikul tekitasid Kasparis kahtluse, kas teisel pool trepikoda keegi üldse elab.
Õppeaine avanes koos raske kotiga, millega Nikolai Nikolajevitš ülejärgmisel hommikul välja ilmus. Kotis oli raadiosaatja.
„Kaspar Jaanovitš, siin meie kallike on, mitte kõige uuem mudel, aga siiski piisavalt töökindel,” esitles Nikolai Nikolajevitš kaitsevärvi metallikolakat.
„Füüsika oli mu kõige nõrgem aine koolis,” sõnas Kaspar kohkunult.
„Füüsikaga ei ole siin tegemist. Me ei hakka ometi raadiolaineid uurima. Te
