ei meenunud, et ülikooli väliskirjanduse loengutel oleks pööratud tähelepanu Hugo seksuaalsusele. Mittefiloloogide rakurss tundus olevat väga värske.
„Hugo hauale tegi Rodin skulptuuri, millel kujutas harkis jalgadega naist,” läks Bjarne hoogu. „Rodinil oli ukse taga järjekord naistest, kes võitlesid õiguse eest pääseda poseerima. Pariisi kõrgseltskonna daamid ja prostituudid läbisegi. Päeval Rodin maalis, öösel magatas neid. Aga Maupassant oli muidugi omaette klass. Arvatakse, et tal oli elu jooksul üle tuhande naise.”
Muljetavaldav kompetentsus, pidi Kaspar möönma. Tema teadmistes laiutas skulptor Auguste Rodini kohal lünk ja ka Maupassant’i mitmekülgsusele polnud ta varem tähelepanu pööranud.
„Prantslased pole arvepidamises kunagi täpsed olnud,” kahtles Axel.
„Maupassant ei saanud naist nähes isegi tänaval kõndida, ilma et tema paisuv erutus välja poleks paistnud,” ajas Bjarne oma joont.
„Sina võid tänaval rahulikult kõndida,” sõnas Hege.
„Tänan,” solvus Bjarne ja jäi vait.
„Kuum prantslane on natuke primitiivne stereotüüp, niisamuti nagu külm sakslane,” kaalutles Axel. „Goethe tegi seitsmekümneselt abieluettepaneku üheksateistkümneaastasele tüdrukule. Beethovenil, Schubertil, Wagneril – kõigil olid armukesed.”
„Koos süüfilisega,” lisas Bjarne.
„Beethovenil minu teada ei olnud süüfilist,” ütles Axel. „Aga sinu Maupassant’il kindla peale oli. Tegelikult ei saa ma üldse aru, mis tähtsust sel on, kellel kui palju naisi on olnud. Kas „Jumalaema kirik Pariisis” oleks kehvem, kui Hugo olnuks impotent?”
„Selles asi ongi, et ta polnud impotent,” elavnes Bjarne. „Kirjanikku ei saa tema loomingust lahutada. Esmeralda jäänuks sündimata, kui Hugo poleks naisi armastanud. Kui Hugol poleks tõusnud, siis ei oleks ta kunagi nii jõulisi romaane kirjutanud.”
„Seda küll, aga kui ta kord juba kirjutas, siis mis vahet sel minu kui lugeja jaoks on, kui võimas täkk ta oli,” kaitses Axel oma positsiooni. „Mina loen teksti, ja kui on nii hea tekst nagu „Jumalaema kirik”, siis minu pärast olgu selle autor biseksuaal, homo või nahkhiir, vahet pole. Autori isik, tema elulugu, samuti mitte sugu ei tohiks mõjutada teksti vastuvõttu.”
„Mida meie pesamuna arvab?” pöördus Bjarne ootamatult Kaspari poole.
„Mida ma arvan?” kohkus Kaspar, aga kogus end kiiresti. „Van Gogh maalis lilli, sest tal ei olnud raha modellide palkamiseks. Tal ei jäänud muud üle kui ette kujutada, et lilled on naised.”
„Van Gogh oli haige,” ütles Axel.
„Mis sellest? Kaspari jutus on iva sees,” tunnustas Hege. „Me näeme kunsti teistmoodi ja mõistame seda paremini, kui teame, mida kunstnik tundis või millest mõtles. Lill ei ole alati lill, kõik ei ole alati nii, nagu paistab – seda vist tahtis Kaspar öelda?”
Kaspar noogutas tänulikult.
„Minu meelest ei lähe ükski teos seletamisest või üle rääkimisest paremaks,” jäi Axel endale kindlaks. „Punane värv jääb punaseks ja sinine siniseks, isegi kui võtame kuulda kunstniku või, veelgi nõmedam, mõne kunstiuurija targutust, et tema näeb kõike rohelisena. Ja mis tähtsust sel on, kas van Gogh oli vaimuhaige või terve, kas ta lõikas oma hulluses noaga ära kogu kõrvalesta või ainult tükikese sellest? Ega tema elu ole kunstiteos, mille iga detail peab kõnelema.”
„Miks mitte?” küsis Hege.
„Mis miks mitte?” küsis sakslane vastu.
„Miks van Goghi elu ei või olla kunstiteos?”
„No kuule! Ühegi inimese elu ei ole kunstiteos,” vaidles Axel vastu. „Või kui on, siis vaid ülekantud tähenduses. Metafoorina. Kunst ja elu on kaks ise asja.”
„Kunst aitab mõista tema looja elu,” selgitas Hege.
„Vaevalt,” lausus Axel. „Kunst ei ole tõde. Kunstis kunstnikud enamasti valetavad, et varjata asjade tegelikku seisu.”
„Ka varjamises on sõnum,” ütles Hege.
„Mida see sõnum annab?” imestas Axel. „Kui mina kui psühhiaater hakkaksin ilukirjanduse põhjal diagnoose panema, peaksin kõik kirjanikud ravile saatma.”
„Äkki peakski?” küsis Bjarne.
„Ei pea!” ajas Axel vastu. „Ühegi teose põhjal ei saa teha järeldusi kunstniku isikliku elu kohta. Parimad lasteraamatud on kirjutanud lastetud kirjanikud – teie Hans Christian Andersen näiteks, parimad armastusromaanid need, kes pole õiget armastust kogenudki, parimad sõjaromaanid need, kes pole eales lahingusse sattunud.”
„Mina pean parimaks sõjakirjanikuks Hemingway’d. Tema sai lahingus haavata,” ütles Kaspar sõna sekka.
„Südantlõhestavate sentimentaalsete romaanide autorid võivad olla kõige väiklasemad, pahelisemad inimesed,” ei lasknud Axel end häirida. „Isegi suur Tolstoi võrgutas „Sõja ja rahu” kirjutamise ajal vahelduseks ära oma kuueteistkümneaastase teenijatüdruku.”
„Tõsi? Ma ei teadnudki. Aga kas see näitab tingimata Tolstoi pahelisust?” küsis Hege. „Me ju ei tea, kumb kumma ära võrgutas. Võib-olla hoopis teenijatüdruk kirjaniku?”
„Täiesti võimalik. Selles punktis ei vaidle vastu,” nõustus Axel.
„Igatahes annavad Tolstoi eraelulised seigad seletuse, miks tema romaanide meestegelased jahivad noori tüdrukuid. Nataša Rostova oli ju neljateistkümnene,” demonstreeris Bjarne oma erudeeritust.
„Nabokovi tasemele Tolstoi ei küüni,” ei jäänud Axel alla. „Pean silmas ka kirjanduslikku taset.”
Alles nüüd vaatas sakslane Kaspari poole, justkui peaks vene kirjanike nimetamine eelkõige filoloogist eestlasele korda minema.
„Kirjanikke ei saa võrrelda,” otsustas Kaspar.
„Kõike annab võrrelda,” ütles Axel.
„Aga kas on vaja?” küsis Hege.
Kaspar mõtles murelikult, et Hege võib ka põrnika peremeest ahvatleda. Aga ta ei kujutanud siiski ette, et ratsionaalne sakslane – jälle see stereotüüp, puudub veel suupill! – liimile läheks.
„Van Goghi näide, mille Kaspar tõi, oli väga ilus,” püüdis Hege kaootiliseks kiskuvale diskussioonile üldistavamat haaret anda. „Alati ei ole see nii selge, mis on punane ja mis sinine ja kus lõpeb naine ja algab lill. Elu ongi piiride ja tõe igavene otsimine. Igaüks otsib tõde eelkõige iseendas ja iseendale.”
Hege mõte liikus romantilisemalt, kui Kaspar osanuks arvata.
„Kaspar, kas võiksid meile esitada mõne eleegilise värsi, et püsiksime Hegega samal lainel?” tögas Bjarne.
„Ma tean peast ainult Puškinit,” ütles Kaspar, püüdes omakorda nöögata sakslast, kelle kultuuripoliitilises nägemuses ei olnud Eestil ja Venemaal vahet – üks Nõukogude Liit kõik.
„Naine
