mõni kaupmees toetas teda? Vaevalt küll. Lootma ei saanud jääda ka Hollandi Lääne-India Kompaniile, kelle teenistuses ta oli. Kui Brasiiliast saabus käputäis sefardi juute ja Stuyvesant ütles neile, et mingu mujale, andis kompanii talle käsu: „Laske nad linna. Nad on head ärimehed.”
Keegi ei saanud eitada, et Stuyvesant on olnud hea kuberner. Mehed, kes olid olnud enne teda, olid peamiselt korrumpeerunud veiderdajad. Üks idioot oli isegi alustanud indiaanlastega tarbetut sõda, mis oleks koloonia peaaegu hävitanud. Kuid Stuyvesant oli õppinud targalt valitsema. Põhja pool hoidis ta eemal inglasi. Lõunas, Schuylkilli jõe ääres oli ta teinud kiire lõpu upsakale rootslaste kolooniale, kui see teda ärritama hakkas. Ta oli õhutanud suhkrukaubandust ning hakanud tooma kohale rohkem orje. Iga Hollandist tulnud laev tõi linnamajade ehitamiseks ballastina kaasa parimaid telliseid. Tänavad olid puhtad, linnas oli nüüd väike haigla ja koolil oli ladina keele õpetaja.
Kuid kas rahvas oli selle eest tänulik? Muidugi mitte. Nad panid tema valitsemist pahaks. Nad narrid isegi arvasid, et võivad end ise valitseda. Kas sellised mehed olid võimelised valitsema? Margaretha kahtles selles.
Kõige hullem neist oli kahepalgeline advokaat van der Donck. Teda kutsuti Jonkeriks ehk Junkruks. Ta oli üks neist, kes astusid kuberneri kanna peale, saatsid Lääne-India Kompaniile kirju ja kaebusi ‒ kõik selleks, et Stuyvesanti kukutada. Ja mispärast? „Jonker on vabadusearmastaja,” tavatses abikaasa Margarethale öelda. „Te olete kõik lollid,” tahtis naine hüüda. „Ta armastab vaid iseend. Ta valitseks teid Stuyvesanti asemel, kui te talle vähegi võimalust annaksite.”
Õnneks ei suutnud Jonker Stuyvesanti hävitada, kuid tal õnnestus panna käpp peale linnast põhja pool asuvale suurele mõisale. Ta oli isegi kirjutanud Uus-Hollandist raamatu, mis Margaretha abikaasa meelest oli suurepärane. Nüüd oli see kelm surnud ‒ tänu jumalale! Kuid Uus-Amsterdami rahvas kutsus tema suurt mõisat ikka veel „Jonkeri maaks”, nagu elaks too mees veel seal. Ja tema eeskuju oli kaupmehed nii ära rikkunud, et Margaretha arvates ei oleks Stuyvesant pidanud ühtki neist usaldama.
Kuberneri karm pilk püsis naisel.
„Kas ma võin sinuga arvestada, Greet?”
Margaretha süda jättis löögi vahele. Ta ei saanud sinna midagi parata.
„Oh jaa.”
Stuyvesant oli muidugi õnnelikus abielus. Margaretha vähemalt arvas seda. Ta elas koos Judith Bayardiga bouwerie’s, nagu hollandlased oma farme kutsusid, ning paistis, et nad on rahul. Judith oli Peterist vanem. Ta oli meest põetanud, kui too jala kaotas, ning temaga pärast abiellunud. Niipalju kui Margaretha teadis, oli Stuyvesantil olnud vaid üks armuafäär ja see oli noore mehena ammu enne Judithiga abiellumist. See oli väike skandaal. Margaretha arvas temast sellepärast paremini. Kui seda väikest skandaali poleks olnud, oleks Stuyvesantist võinud saada kalvinistlik jutlustaja nagu tema isa, selle asemel, et liituda Lääne-India Kompaniiga ning merele õnne otsima minna.
„Ja sinu abikaasa? Kas ma temaga võin arvestada?”
„Minu abikaasa?” Kus too võiks olla? Kas ta väldib teda?
Noh, see muutub peagi. Kui mees ära oli, oli naine teinud mõttes plaane tulevikuks, mis peaks olema vastuvõetavam. Õnneks andsid Hollandi kombed naistele rohkem vabadust ja võimu, kui oli enamiku rahvaste naistel. Ja tänu jumalale Hollandi abielulepingute eest. Margarethal olid Dirk van Dycki jaoks väga kindlad plaanid, kui mees koju tuleb.
„Oh jaa,” ütles ta. „Tema teeb, nagu ma ütlen.”
„Ma lähen forti,” lausus Stuyvesant. „Kas sa saadad mind?”
London. Tujuküllane kevadpäev. Thames oli laevu täis. Thomas Master silmitses enda ees seisvat laeva ja üritas otsusele jõuda.
Tal oli käes vend Elioti kiri, milles öeldi, et nende isa on surnud. Tom oli liiga aus, et teeselda, nagu oleks tal kahju. Ta oli 22-aastane ja nüüd vaba mees.
Nii et mida valida? Inglismaa või Ameerika?
Vasakut kätt asus suur hall Tower ja vaikis, mingit nõu andmata. Selja taha vaadates nägi ta vana St Pauli kiriku kõrget katust, mis ei paistnud midagi heaks kiitvat. Kuid mida? Tal endal polnud mingeid kahtlusi. Lõppude lõpuks oli ta häbiga Londonisse saadetud.
Kolmkümmend aastat tagasi, kui Inglismaa idarannikult pärit Adam Master ja edelast pärit Abigail Eliot Londonis esimest korda kohtusid, arvasid need kaks noort tõsist puritaani üksmeelselt, et Inglismaa pealinn on äärmiselt paha paik. Troonil oli kuningas Charles I, tal oli katoliiklikust prantslannast naine, ta püüdis valitseda Inglismaad nagu despoot ning tema uus kannupoiss, peapiiskop Laud, tahtis panna kõik inglased leppima vaid nime poolest paavstist sõltumatu anglikaani kiriku suurejooneliste rituaalide ja kõrgi võimuga. Pärast abiellumist olid Adam ja Abigail mõne aasta Londonis vastu pidanud, lootes, et asjad lähevad ehk paremaks. Kuid puritaanide jaoks läks elu aina hullemaks. Nii olid Adam ja Abigail liitunud suure väljarännulainega Ameerikasse.
Inglased olid läinud Virginiasse kahe põlvkonna jooksul. Sel ajal kui Shakespeare’i teater Globe etendas oma tükke Thamesi lõunakaldal, suitsetas pool Londoni elanikkonda oma savipiipudes Virginia tubakat. Kuid Virginiasse läinute arv oli veel tagasihoidlik. Mõned julged hinged olid riskinud minna Massachusettsisse, tekkima hakkasid ka teised asundused. Kuid see polnud veel mingi väljaränne.
Kuningas Charlesi valitsusaja teisel poolel aga juhtus midagi hoopis teistsugust. Lahkuma hakkasid Inglismaa puritaanid. Nad koondusid lõunas, idas ja läänes rühmadesse, mõnikord perekondade, mõnikord tervete kogukondade kaupa, ning sõitsid laevaga üle Atlandi. Polnud vist ühtki nädalat, kui mõni laev poleks kusagilt teele läinud. 1630. aastate keskpaigast kaotas Inglismaa kuningas Charles niimoodi umbes viiendiku oma alamatest. Härrasmehed, nagu Winthrop, varakad mehed, nagu Harvard, kaupmehed ja käsitöölised, lihttöölised ja jutlustajad läksid koos naiste, laste ja teenijatega laevadele ning purjetasid Ameerikasse, et pääseda kuningas Charlesist ja tema peapiiskopist. See oli Ameerika kolooniate esimene reaalne rahvastamine, mis leidis aset veidi üle kümne aasta.
Kuningas Charles ei paistnud selle kaotuse pärast kunagi piinlikkust tundvat. Tegelikult oli see rohkem võit kui kaotus. Selle asemel et talle kodus, kus ta püüdis oma autoritaarset võimu kindlustada, tüli teha, olid puritaanid vastutulelikult läinud elama kuningriigi uutele avarustele. Kõikjal, kuhu nad seal tohutul kaardistamata mandril läksid, kuulus maa Inglismaale, ja nemad olid endiselt kuninga alamad, viimne kui üks. Mis puutus usuvabadusse, mida nad seal nautisid, siis see ei torganud kellelegi silma ja seda võis hiljem korrigeerida.
Adam ja Abigail Master olid läinud Bostonisse. Seal olid nad leidnud eest rangelt ja mõnikord julmalt jumalakartliku koguduse, mis neile meeldis. Nad ei otsinud ju lõppude lõpuks sallivust, nad läksid rajama jumalariiki. Ja nende vanem poeg Eliot järgis neid selles. Ta oli virk, ettevaatlik ja tahtekindel ning Bostonis elav isa ei võinud soovida enamat. Kuid Tom oli olnud teistsugune.
Tom Master oli heledapäine siniste silmadega poiss. Kuigi tal olid pisut etteulatuvad hambad, pidasid naised teda kütkestavaks. Poisikesena oli ta olnud sihvakas, väga liikuv ja leidlik. Kui ta meheikka jõudis, paistis kogu tema olemisest kiiret taipu ja heatujulist teravmeelsust. Ta oli tulvil elujõudu. Kuid tema käitumine ja sõbrad, keda ta endale valis, jätsid palju soovida.
Tuleb tunnistada, et juba neil algusaegadel leidus meremehi, kalureid, kaupmehi ja põllumehi, rääkimata alamat sorti rahvast, keda Massachusettsis huvitas rohkem rahategemine kui oma hinge päästmine. Kogudus pani oma tahet niipalju maksma kui võimalik, kuid langenud hingi oli palju.
Ja noor Tom paistis vanemate ja vend Elioti
