kutsusid van Dyck ja teised temasugused karusnahakaupmehed suurt jõge sageli mitte Põhjajõeks, vaid Hudsoni jõeks.
„Seal ta on. Uus-Amsterdam.” Hollandlane naeratas, kui nägi, kuidas tütar erutusest väriseb. Eespool ulatus avarasse lahte Manhattani lõunatipp. Merelinnud tiirlesid väikeste lainete kohal. Õhk oli kosutavalt soolane.
Kahvatu Sulg silmitses tuuleveski suuri tiibu ja veepiiril seisvat töntsakat forti. Kui nad sõitsid ümber Manhattani tipu, kus kaupmeeste viilkatustega majad seisid enam-vähem ridastikku, näitas van Dyck tüdrukule mõnd kohta.
„Kas näed neid maju fordi lähedal? Seal oli enne valge mehe tulekut sinu rahva laagripaik. Nad jätsid endast maha sellised hunnikud austrikarpe, et me nimetasime selle koha pärlite tänavaks ‒ De Peral Straet. See hele maja kuulub Stuyvesantile. Seda kutsutakse Valgeks Majaks.”
Möödunud poolsaare lõunatipust, pöörasid nad pikka laia väina, mis kulges piki Manhattani idakülge. Kuigi see polnud tegelikult jõgi, kutsuti seda veeteed Idajõeks. Van Dyck näitas vastaskaldal asuvat maad.
„Brooklyn.” Hollandlased olid nimetanud selle Amsterdami lähedal asuva paiga järgi.
„Minu rahva maa,” ütles tüdruk.
„See ta oli.”
Manhattani tipu idapoolsele küljele oli rajatud sadamasild. Kanuu sõitis selle poole. Naabruses seisis Idajões ankrus mitu laeva. Kui nad maabumissillani jõudsid, pöördusid nende poole uudishimulikud pilgud.
Nahkade viimine Lääne-India Kompanii suurde laohoonesse ei võtnud paari käsikäruga kaua aega. Van Dyck kõndis kärude kõrval ja Kahvatu Sulg käis kerge sammuga tema kõrval. Mees noogutas tuttavatele. Vee ääres oli igasugust rahvast: meremehed, särgid eest lahti, kaupmehed laiades põlvpükstes ning isegi kirikuõpetaja musta kuue ja koonusekujulise laiaäärse kübaraga. Kui nad rannast lahkusid, kohtas van Dyck paari Hollandi kaupmeest. Need olid varakad mehed Springsteen ja Steenburgen, kelle juures pidi hetkeks peatuma, et tervitusi vahetada.
„Sinu naine rääkis fordi juures Stuyvesantiga, meinheer van Dyck,” täheldas Springsteen.
„Sa võid temaga iga hetk kohtuda,” lausus Steenburgen.
Van Dyck kirus endamisi. Eile oli tema plaan paistnud üsna lihtne. Tema mehed laadivad paadi ja indiaanlaste kanuu tühjaks. Indiaanlased ootavad, et meretõusu ajal tagasi minna. See annaks talle aega, et näidata Kahvatule Sulele linnakest ja osta talle mõned Hollandi koogid. See oleks rõõmus kulminatsioon lühikesele koos veedetud ajale. Siis viiksid indiaanlased tüdruku tagasi jõe ülemjooksule ning tema läheks oma naise ja laste juurde.
Harilikult oli nii, et kui Margaretha kuulis, et mees on sadamasillal, teadis ta, et too peab kõigepealt laohoones oma asjad korda ajama, ning ootas teda majas. Sellega, et naine on fordi juures, polnud mees arvestanud.
Ta täidab igal juhul tütrele antud lubaduse, kuid peab olema ettevaatlik.
„Tule, Kahvatu Sulg,” sõnas ta.
Polnud kerge naise silma alt eemale hoida, kui ta Kahvatule Sulele linna näitas. Ent tüdruk paistis olevat üsna õnnelik. Mees leidis, et linna üle võib uhkust tunda. Ei saanud eitada, et Stuyvesant oli selle paiga palju paremaks muutnud. Lai porine kaldapealne oli osaliselt munakividega sillutatud. Isegi ärikvartalis turu lähedal olid kõrgete viilkatustega majadel avarad hästi hoolitsetud aiad. Ida poole minnes ületasid nad väikese kanali ja jõudsid raekoja, stadt huys’i juurde. Sellel suurel hoonel oli sissekäik keskel, kolm rida aknaid ning mansardkorrusel veel kaks, ning üleval katuses ülaorv. Kõrval seisid hollandi kaupmeeste majad, vaadates väärikalt Idajõe poole. Raekoja ees oli kurjategijate karistamiseks kaks posti. Ta pidi Kahvatule Sulele seletama, kuidas inimesi alandamiseks nende külge seoti.
„Seal ülalpool,” ütles ta piki jõekallast osutades, „on meil ka võllad, kus inimesi tõsisemate kuritegude eest köiega surnuks kägistatakse.”
„Minu rahval sellist kommet ei ole,” lausus tüdruk.
„Ma tean,” sõnas mees lahkelt. „Kuid meil on.”
Nad olid just möödunud kõrtsi eest, kus mõned meremehed õlut jõid, kui nurga tagant tuli nende poole Margaretha van Dyck, avar kleit seljas ja piip käes.
Margaretha silmitses oma abikaasat ja tüdrukukest. Alles mõne minuti eest oli meinheer Steenburgeni naine talle öelnud, et van Dyck on linnas. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga kui naine oli selle uudise edasi andnud, arvas Margaretha nägevat ta silmis pilku, millega vaadatakse naist, kelle abikaasat on nähtud teise naisega, ja see oli teda valvsaks teinud.
Kas Dirk tõesti teeb sellist asja avalikult? Teda haaras äkiline kõhedus, kuid ta valitses end ja naeratas Steenburgeni naisele, justkui oleks abikaasat sel päeval niikuinii oodanud.
Ja siin ta nüüd oli ühe indiaani tüdrukuga. Ei, armuke see küll ei ole. Kuid tütarlaps paistis indiaanlase kohta veidi kahvatu, ehk on …
„Sa oled tagasi,” sõnas naine ja embas meest põgusalt. Siis astus ta sammu tagasi.
„Jah. Me laadime lao juures nahku.”
Kas mees paistis närvilisena? Võib-olla.
„Kas reis läks korda?”
„Täiesti. Nii palju nahku, et nende äratoomiseks läks vaja veel indiaanlaste kanuud.”
„Siis on hästi.” Ta vahtis Kahvatut Sulge. „Kes see tüdruk on?”
Dirk van Dyck heitis pilgu tütrele ja mõtles: kas ta saab aru, mida me räägime? Ta mõistis äkki, et ei tea seda. Mõned indiaanlased rääkisid hollandi keelt, kuid tema oli tütrega alati tolle emakeeles rääkinud. Ta palvetas endamisi.
„Ta tuli indiaanlastega kanuus kaasa,” vastas mees rahulikult. „Ta on kilpkonna hõimust.” Kohalike indiaanlaste hulgas oli kombeks, et hõimusidet anti edasi naisliini pidi. Sa kuulusid oma ema hõimu. „Ma olen kilpkonna hõimuga sõbralikes suhetes.”
Margaretha silmitses Kahvatut Sulge mõtlikult.
„Kas sa tunned tema ema?”
„Ei.” Van Dyck raputas pead. „Ta on surnud.”
„Laps paistab olevat segavereline.”
Kas ta aimab midagi? Mees tundis hirmu ja surus selle kähku maha.
„Ma arvan ka nii.”
„Kes ta isa on?”
„Kes seda teab.” Mees kehitas õlgu.
Naine imes oma piipu.
„Need indiaani naised on kõik ühesugused.”
Van Dyck leidis, et see on kummaline. Oma kalvinistlikust usust hoolimata olid hollandi naistel sageli enne abiellumist armukesed. Kui aga mõni indiaani naine, kelle rahva valge mees oli minema ajanud, müüb kaupmeeste asundustes väikese raha eest oma ihu, siis seda nad ei mõistnud. Tema naine pidas igat indiaani naist hooraks.
„Mitte kõik,” sõnas ta vaikselt.
„Ta on kena väike olend.” Margaretha puhus suunurgast suitsu. „Kahju, et nende
