New York. Edward Rutherfurd

      Ta oli alati uhke olnud, et tunneb Charlie-suguseid mehi. Kas ta oli pärast Londonist tagasitulekut kontakti tänavatega kaotanud? Ta arvas, et vist oli, ning otsustas seda asja parandada. Järgmistel nädalatel veetis ta rohkem aega meestega laohoones rääkides. Ta lobises turukaupmeestega, käis kodulähedastes kõrtsides ja kuulas, mida inimesed räägivad. Peagi tegi ta kindlaks, et halvad meeleolud on laiemalt levinud, kui ta oli arvanud. Kõik paistsid olevat rahulolematud. Kõiges, mis oli nende elus valesti, süüdistasid inimesed valitsust. Ja valitsus asus Londonis.

      Seepärast oli ta väga mures, kui hiliskevadel saabus uudis, et tempelmaksu seadus on vastu võetud.

      Isegi siis üllatasid protestid teda. Virginias oli noor advokaat Patrick Henry süüdanud rahvakogu hoone ja nimetanud kuningas George’i türanniks. Vihane linnanõukogu liige, keda Master tänaval kohtas, rääkis talle: „Nüüd me teame, John. Need neetud sellid Londonis peavad meid orjadeks.” Ja paistis, et vaene rahvas oli tempelmaksu pärast sama vihane. Masteri meelest oli see kummaline. Oli tõsi, et maksustama hakatakse ka ajalehti ja kalendreid, kuid talle tundus, et tempelmaks puudutab pigem temasuguseid kui selliseid mehi nagu Charlie. Kuid paistis, et see maks on sümbol. See kehtestati Londonis rahva nõusolekuta ning see tõestas, et Briti valitsus arvab, et võib kohelda kolooniaid, nagu talle meeldib.

      Seadus pidi jõustuma novembri alguses. Vahepeal saadeti Inglismaalt laevadega tempelmarkidega paberit.

      Newyorklased polnud oma vihas kindlasti üksi. Tuli sõnum, et Bostonis on rahvajõuk põletanud maha margimüüja maja. Ähvardati ka tema Rhode Islandi ja Connecticuti kolleege. New Yorgis ei jäänud margimüüja ootama. Ta lasi jalga.

      New Yorgis oli parajasti ametis asekuberner. Cadwallader Colden oli vana šotlasest arst, kellel oli Long Islandil farm. Aastaid tagasi oli tema kollapalavikku puudutav uurimistöö andnud linnas tulemuseks esimesed sanitaarmeetmed, kuid seda nüüd ei arvestatud. Vihane rahvajõuk kogunes kuberneri linnamaja ette protestima. Colden oli seitsmekümne seitsme aastane, kuid ta oli vana visa šotlane. Ta kutsus ülemjooksult kohale Briti sõdurid ning paigutas Fort George’i rohkem suurtükke. Ent see ei peatanud protestijaid.

      Ühel päeval nägi Master, kuidas Charlie viib jõugu vihaseid mehi fordi juurde. Meenutades Charlie vihaseid sõnu, ütles ta Mercyle: „Hoia Abbyt toas. Ma kardan, et linnas läheb rahutuks.”

      Õhtupoolikul kutsus ta majarahva kokku. Peale Mercy ja Abigaili olid seal muidugi Hudson ja Ruth. Hudsoni tütar Hannah oli vaikne tüdruk, kes töötas koos emaga majas. Noor Saalomon oli hoopis teistsuguse iseloomuga, elav nooruk, kellele meeldis, kui Master teda välja rentis ja osa tasust temale andis. Ülejäänud olid palgalised teenijad.

      Master rääkis neile rahulikult, et ta tahab, et kõik oleksid ettevaatlikud, kuni tänavatel on rahutu, ning püsiksid tulevastel päevadel majas ega läheks loata välja. Pärast tuli Hudson tema juurde ja küsis, kas ta võib välja minna, et olukorrast veidi rohkem teada saada. Master nõustus. Kui Hudson videvikus tagasi tuli, hoiatas ta peremeest: „Ma arvan, boss, et pärast pimeda tulekut oleks parem aknaluugid sulgeda ja uksed riivi panna.”

      Õhtul vaatasid nad Hudsoniga keldris maja arsenali üle. Masteril olid kaks haavlipüssi, tulelukuga püss ja kolm püstolit. Tal oli ka kuiva püssirohtu ja laskemoona. Kuid ühtegi neist tulirelvadest polnud kaua aega kasutatud ning nad veetsid terve tunni neid puhastades ja õlitades. Master lootis vaid, et neid ei lähe kunagi vaja.

      Üks lootusekiir tuli New Yorgi provintsi rahvakogust. Seal oli veel mõistlikke mehi ja Master tundis kergendust, kui üks neist tuli suve lõpul tema juurde ja rääkis: „Me leppisime kokku, et New Yorgis koguneb kõigi kolooniate kongress.”

      Kongress kogunes oktoobris. Kakskümmend seitse meest üheksast kolooniast elasid linnas mitmesugustes peatuskohtades ja käisid koos kahe nädala jooksul. Master nägi neid tänaval iga päev. Nad kõik paistsid olevat kaine peaga mehed. Kui nad oma töö lõpetasid, oli selle kokkuvõte hoolikalt sõnastatud, kuid ühemõtteline. Petitsioonis parlamendile ja kuningale deklareeriti: „Tempelmaksu seadus on Briti põhiseaduse vastane.”

      Kui aga John Master oli lootnud, et see rahustab olukorda, pidi ta peagi pettuma. Paljud kaupmehed polnud ikka veel rahul ning Charlie White ja teised temasugused otsisid tüli. Asjale ei aidanud kaasa ka see, et samal päeval, kui kongress töö lõpetas, saabus sadamasse laev kahe tonni tempelmarkidega varustatud paberiga, mida tuli seaduse alusel kasutada. Vana kuberner Colden toimetas lasti pimeduse katte all targalt forti, kuid see ei lahendanud probleemi. Rahvahulk sagis fordi ümber, trükiti ähvardavaid lendlehti ning linnas tõmmati lipud poolde vardasse. Oli jäänud ainult nädal, kuni seadus jõustub ja tempelmarkidega pabereid kasutama hakatakse. Jumal teab, mis siis võib juhtuda.

      Kuu lõpus osales Master linna kahesaja juhtiva kaupmehe koosolekul. Mõned temasugused soovitasid kannatlikud olla, kuid koosoleku õhkkond oli selgelt nende vastu. Kui ta tagasi tuli, ütles ta Mercyle: „Nad otsustasid sisseveo lõpetada. Me ei impordi enam kaupu Suurbritanniast. See on muidugi tark tegu, sest puudutab Albioni-suguseid Londoni kaupmehi ja need omakorda avaldavad survet parlamendile. Kuid ma soovin ikkagi, et me poleks seda teinud.”

      Oktoobrikuu viimasel õhtul seisis Master mere ääres tähtede all. Manhattani lõunatipus Fort George’is, seal, kus nüüd oli üheksakümmend suurtükki, hoiti Inglismaalt saadetud tempelmarke. Homme pidid need käibele tulema. Viie päeva pärast on viies november, paavstipõletamise päev. Ent Master mõtles, kas enne seda ei neela suur tulekahju kogu linna.

      Päev algas. Taevas oli selge. Sadamas puhus nõrk külm tuul. Master jalutas üle Keeglimuru. Kõik oli vaikne. Ta läks tagasi majja, sõi koos Mercy ja Abigailiga hommikust ning töötas siis mõne tunni.

      Keskpäeval läks ta jälle välja. Seal liikus inimesi, kuid rahutustest polnud mingit märki. Ta läks forti. Seal ei räägitud sõnagi sellest, nagu üritaks vana kuberner Colden tempelmarke käibele lasta. Tänu jumalale sellegi eest. Master läks tagasi koju ja asus uuesti tööle.

      Teha oli palju. Sisseveo lõpetamine muidugi puudutas tema äri Londonis. Kuid avas ka uusi võimalusi. Nagu kõik mõistlikud ärimehed, oli Master koostanud nimekirja kaupadest, mida New Yorgis enam saaada ei ole. Milliseid neist võis kohapeal toota? Millega neid võis asendada? Mida teha vahepeal krediidiga, mida Albion talle Londonis andis? Need olid huvitavad küsimused. Õhtupoolikul tuli Hudson pärima, kas ta vajab midagi. Master palus teed tuua ja ütles Hudsonile, et see saadaks poisi välja, vaatamaks, kas linnas midagi toimub. Siis läks ta tagasi tööle. Ta ei teadnud, kaua ta oli töötanud, kui Hudson uuesti tuppa tuli.