„Mees, kes on väsinud Londonist, on väsinud elust.” Oma koduõpetajas oli James leidnud vaimse teejuhi, noores Grey Albionis aga imetleva noorema venna. Tema vanuses Inglise poisid pidasid teda omasuguseks. Mida rohkemat võis viieteistaastane poiss tahta?
Üht asja. Ta tahtis minna Oxfordi. Ta oli selleks alles liiga noor.
Kuid koduõpetaja käe all läks ta oma õpingutes suurte sammudega edasi. „Pole põhjust arvata, et mõne aasta pärast poleks ta valmis Oxfordi minema,” rääkis koduõpetaja isale. Ja see mõte tõtt öelda rõõmustas John Masterit. „Sa teed palju suuremaid edusamme, kui mina tegin,” tunnistas ta Jamesile avameelselt. Tõepoolest, kui ta meenutas alandusi, mis talle Bostoni sugulaste poolt osaks said, ei suutnud ta naeratust tagasi hoida. Harvard ja Yale olid toredad kohad, ent kui tal on Oxfordis käinud poeg, oleks see Bostoni Masteritele kindlasti pinnuks silmas.
Oli veel üks kaalutlus. John tundis provintsi esinduskogu mehi ja kubernerile lähedasi newyorklasi ning üllatav hulk neist oli saanud hariduse Inglismaal. Oxfordi diplom võis olla tulevikus perekonnale eeliseks.
Master rääkis sellest Albionile ja Londoni mees oli temaga päri.
„Kui James Oxfordi läheb, võiks ta koolivaheaegadel elada meie juures Londonis. Me peame teda juba praegu oma pere liikmeks.”
Oli ainult üks probleem.
Uusaastal tegi Mercy Johnile teatavaks ootamatu uudise.
„John, ma saan lapse.”
Pärast nii paljusid aastaid tuli see tõesti üllatusena, kuid paistis, et kahtlust pole. Ja selle uudisega kaasnes palve.
„John, ma tahan New Yorki tagasi minna. Ma tahan, et laps sünniks kodus, mitte Inglismaal.
John ootas päeva ning võttis siis jutuks Jamesi ja Oxfordi. Ta oli valmis selleks, et naisele mõte ei meeldi, kuid mitte kohkumuseks, millega naine sellele reageeris.
„Las ta läheb Harvardi, John, kuid ära jäta teda siia. Ma palun sind.” Ja kui John oli Oxfordi eelised välja toonud, langes Mercy veel suuremasse masendusse. „Ma ei suuda taluda, et mu poeg jääb siia neetud paika.” Kui John poega ema tunnetest teavitas, ei öelnud James midagi. Kuid ta paistis nii õnnetu, et John käskis tal mõne päeva oodata, kuni ta asja üle järele mõtleb.
John Master mõtles hoolega mitu päeva. Ta sai Mercyst aru. Mõte, et teda eraldab pojast aastaid kolm tuhat miili, oli talle sama valus nagu emale. Eriti pärast seda, kui neist olid Londonis head seltsilised saanud. Teisest küljest oli James selgelt südamega asja juures ja Master ei kahelnud, et Oxford teeb pojale head.
Ema seisukord aga rääkis selle vastu. Rasedus oli alati ohtlik ja John arvas, et mida vanemaks naine saab, seda ohtlikum see talle on. Kas nad võivad Jamesiga talle sellisel ajal niisugust ängi põhjustada? Mis siis, kui miski läheb viltu, hoidku jumal selle eest? Ta nägi vaimusilmas Mercyt haigevoodis kolme tuhande miili kaugusel olevat poega kutsumas. Nägi Mercy vaikset etteheidet ja vaese Jamesi pärastist süütunnet.
Ta puudutas seda teemat Mercyga veel kord leebelt. Naine jäi sama kindlaks nagu enne. Ja John järeldas sellest, et tema otsus saab olla vaid üks.
„Sa tuled meiega koos Ameerikasse,” ütles ta Jamesile. „Ja jääd sinna mõneks kuuks. Kuid pärast seda, kui sa pole meelt muutnud, arutame seda Oxfordi asja uuesti. Ma ei luba sulle midagi, kuid me arutame seda. Vahepeal, mu poiss, tee rõõmus nägu ja ära masenda oma ema. Sest kui sa kurdad ja tema tuju rikud, lõpetan ma selle teema igaveseks,” lisas ta ähvardavalt.
Ta ei öelnud pojale, et tal on kindel kavatsus ta aasta jooksul Inglismaale tagasi saata.
Ja kas James aimas seda või kuulas lihtsalt sõna, kuid John Masteri suureks rahuloluks oli ta ülejäänud talve nii lahke ja vastutulelik, kui üks vanem võib pojalt soovida. Nad olid Londonis endiselt õnnelikud. Ning viimaks, pärast südamlikku hüvastijättu Albionidega, läksid Masterid esimeste ilusate kevadilmadega laevale, et võtta ette pikk teekond tagasi New Yorki.
ABIGAIL
PALJUD RAHVAD OLID UNISTANUD IMPEERIUMIST. Kuid 1760. aastatel ei saanud ükski mõistlik inimene kahelda, et Suurbritanniat ootab kuulsusrikas saatus. Varsti pärast Masterite tagasitulekut New Yorki tuli teade, et vana kuningas on surnud ning tagasihoidlik heade kavatsustega Walesi prints tuli George III nime all troonile. Ning iga aasta tõi tema riigile uut õnnistust.
Ameerikas olid Briti väed prantslased Kanadast välja ajanud. 1763. aastal loobusid prantslased Pariisi rahulepinguga oma kõigist nõudmistest Ameerikas. Neile jäi üksnes tagasihoidlik New Orleansi linnake Mississippi soises suudmes. Samal ajal pidid nende liitlased hispaanlased loovutama oma suured valdused Floridas.
Kogu Ameerika idarannik oli nüüd brittide käes. Indiaanlased olid muidugi jäänud. Hiljuti, kui Ottawa indiaanlaste pealik Pontiac oli alustanud ülestõusu, mis kohutas koloniste, purustasid Briti väed kohalike täpsuslaskurite abiga üsna pea indiaanlaste jõud. See oli väärtuslik meeldetuletus kolonistidele, et nad vajavad oma emamaad. Kuid selle vajaliku kindlustunde kõrval pidasid britid oma poliitikat suuremeelseks ja targaks. Las indiaanlased kardavad inglaste jõudu, kuid ärgem kihutagem neid üles. Idas oli veel rohkesti tühja maad. Edasitungiga lääne, mandri sisemusse võib oodata veel üks või kaks põlvkonda. Harigem oma idaranniku suurt aeda ja nautigem selle vilju.
Ben Franklin oleks sellega päri olnud. Ja tänu tema väsimatule lobitööle oli ettenägelik Briti valitsus andnud talle suures ettevõtmises hinnalise panuse. Tema pojast William Franklinist, kel oli juristi diplom, kuid puudusid administratiivtöö kogemused, tehti nüüd New Jersey koloonia kuberner.
Mis puutus ülejäänud impeeriumi ja vastasseisu Prantsusmaaga, siis Suurbritannia kontrolli all olid nüüd India muinasjutulised varad ja rikas suhkrusaar Jamaica. Tema merejõududel oli ülevõim igal ookeanil. Britannia valitses merd.
Selline oli Suurbritannia noore heatahtelise kuninga valgustatud ja õnnelik riik.
Kuid mitte kõik ei olnud õnnelikud.
Charlie White’i silmis läksid asjad üha hullemaks ja selles ei saanud eksida. Kui ta mööda Broadwayd üles kõndis, puhus Hudsoni jõelt vinge põhjatuul, mis lõikas noaga läbi jaanuarikuise videviku. Tänavatel oli õhuke lumekirme. Ja Charlie meel oli must.
Oli kolmekuningapäeva eelõhtu. Ta oli tahtnud oma naisele kingituse viia, kuid ei saanud midagi.
Noh, peaaegu midagi. Ta oli leidnud turult paari odavaid labakindaid. Tal oli vedanud. Kuid see oli kõik.
„Tahtsin osta sulle uue kleidi, kuid hea, kui ma leivagi lauale saan tuua,” ütles ta naisele kurvalt.
„Pole midagi, Charlie,” ütles naine. „Hea mõte maksab ka midagi.”
Samasuguses olukorras oli enamik nende naabreid. See oli olnud nii sellest ajast, kui neetud Briti väed minema läksid.
Sõda oli läbi. Selles oli häda. Läinud olid punakuued, kes vajasid toidumoona, läinud olid ohvitserid, kes tahtsid endale maju, mööblit ja teenreid. Sõjalaevad tulid sadamasse vaid viivuks ja läksid taas. Kõik käis alla. Raha nappis. Londoni kaupmehed tõid oma ülejäägid üle ookeani ning müüsid New Yorgis soodsa hinnaga maha, nii et ausad käsitöölised ei suutnud endale elatist teenida. Kuid farmerid, kellel oli vähem kundesid, kellele müüa, tõstsid hindu, et kulusid kompenseerida.
„Inglismaa kasutab seda paika
