kuni kahekümne viie aastaseks saamiseni. Pärast seda lasen ma nad koos emaga vabaks. Kuna lapsed olid toidetud ja riietatud ning Master hoolitses selle eest, et Saalomonile õpetataks lugemist, kirjutamist ja arvutamist, polnud see halb sobing.
„Sest New Yorgis ei ole hea olla vaba ja mustanahaline,” tuletas Hudson Ruthile meelde. „Vähemalt praegusel ajal.”
Linnas oli endiselt musti vabu mehi. Kuid viimane pool sajandit oli olnud neegritele kindlasti halb. Vanu hollandlaste aegu, kus valged farmerid ja nende mustad orjad töötasid põldudel külg külje kõrval, isegi ei mäletatud enam. Kui Inglismaa suhkrukaubandus kasvas, suurenes ka turgudel müüdavate orjade arv. Neist päevist peale, kui Hudsoni vanaisa oli poisike, oli Lääne-India imenud endasse peaaegu miljon orja ning kogu Aafrika orjakaubandus oli nüüd brittide käes. Kui turul oli nii palju orje, langes nende hind. Enamik linna kaupmeestest ja käsitöölistest võis minna mööda Wall Streeti jõeäärsele orjaturule, et osta majapidamisse üks või kaks orja. Kingsi maakonnast tulid farmerid Brooklyni praamiga oma põldudele töölisi ostma. New Yorgi piirkonnas oli orjade osakaal elanikkonnas suurem kui kusagil mujal Virginiast põhja pool.
Ja kui kõik need mustanahalised olid vallasvara, nagu enamik inimesi tänapäeval ütleks, pidi Jumal olema loonud nad alaväärseteks. Ja kui nad olid alaväärsed, miks nad pidid siis vabad olema? Pealegi polnud inimesed unustanud seesuguseid orjade rahutusi nagu 1741. aasta süütamised. Mustad olid ohtlikud.
Nii et kui enamik inimesi arvas, et Hudson on John Masteri ori, ei teinud ta sellest numbrit. „Siis nad vähemalt ei tülita mind,” täheldas ta. Jäi üle pidada end õnnelikuks ja loota paremaid aegu.
Kui John ja Mercy Inglismaal olid, oli Hudson vana Dirk Masteri majapidaja. Nad olid alati hästi läbi saanud ja Dirk oli saatnud Londonisse kirja, milles Hudsonit ohtralt kiideti. Oleks aga Hudson saatnud aruande Dirki tegevuse kohta, poleks see olnud nii ülistav. Põhjus oli noor preili Susan.
Susan Master oli kasvanud ilusaks nooreks naiseks. Ta oli talitsetud loomuga, praktiline ja teadis, mida tahab. Tema vanaisa ütles Hudsonile: „Vähemalt tema pärast ei pea ma muretsema.”
Kuid Hudson polnud selles kindel. Kui noor härra Meadows hakkas tüdrukuga kurameerima, oli selge, et Susanile meeldivad tema lähenemiskatsed. Ta oli kena noormees. Tal oli kindlameelne nägu, samuti oli tal oivaline hobune ja ta pidi pärima Dutchessi maakonna parimad farmid. Lühidalt öeldes, kuigi ta oli veel väga noor, oli ta just selline mees, nagu Susan tahtis.
Kui ainult asjad ei läheks enne nende abiellumist liiga kaugele. Ja see oli võimalik. Mõnikord jäid kaks noort inimest liiga kauaks majja omapead. „Sa pead tüdrukule ütlema, et ta ette vaataks,” sundis Hudson oma naist. Ta ise võttis julguse kokku ja ütles vanale Dirkile leebelt, et noored veedavad palju aega omapead. „Kui Susaniga midagi juhtub ja härra Meadows peaks meelt muutma …” kurtis ta Ruthile.
„Ma arvan, et Master laseks tal temaga abielluda,” rahustas Ruth teda.
„Võib-olla, kuid see poleks õige viis,” vastas ta. Ning püüdis veel kord tüdruku vanaisa hoiatada.
Kuid vana Dirk ei tahtnud selle asja pärast muretseda. Ta nautis New Yorgis elamist. Äriliste kohustuste koorem oli kerge. Paistis, et Dirk ei taha, et miski tema meelerahu häiriks. Ja tõepoolest, Susani rõõmus nägu ja mõistlik iseloom paistsid Hudsoni mured kummutavat. Ent kui Saalomon ühel suvehommikul jooksuga tuli ja ütles, et Masterid on tagasi tulnud ja Hudson mingu kohe sadamasse, valdas teda suur kergendustunne.
Sellele aga järgnes kohe paanika. Sest vankriga sadamasse jõudes nägi Hudson, et Mercy on iga hetk last saamas. Nad aitasid Masteriga naisel vankrisse istuda, Saalomon saadeti jooksuga arsti järele, kutsuti ämmaemand ning Hudson ja Master kandsid Mercy magamistuppa, kartes, et laps sünnib enne, kui nad trepist üles jõuavad.
Oli see alles päev. Kuid millist rõõmu see tõi! Sest kaks tundi hiljem oli väike Abigail sündinud.
Hudson armastas Abigaili. Kõik armastasid teda. Tal olid suured pruunid lokid ja sõstrakarva silmad. Ta oli pisut matsakas. Titena nuttis ta harva ning väikese tüdrukuna paistis kõiki armastavat. „See on kõige hellaloomulisem laps, keda ma kunagi olen näinud,” ütles Hudson Ruthile. Tema näol säras naeratus ja ta mängis tüdrukuga nagu oma lapsega.
Abigail korvas Mercyle teiste laste lahkumise kodunt. Sama aasta lõpus Susan abiellus. Järgmisel suvel lasti Jamesil Inglismaale tagasi minna, et end Oxfordi jaoks ette valmistada. „Abigail aga on siin ja laseb meid kõiki end noorena tunda,” ütles Master Hudsonile naeratades.
Nüüd andis Hudson lapsele köögis pooleks tunniks tegevust, kuni isa tööga valmis sai.
John Master vaatas kaht enda ees lebavat kirja ja ohkas. Ta teadis, et tegi õigesti, kui lasi Jamesil Inglismaale tagasi minna, kuid tundis tema järele igatsust ja soovis, et ta koju tuleks.
Esimene kiri oli kapten Riversilt. Nad olid kirjavahetuses sestsaadik, kui Londonis kohtusid. Nagu lubatud, külastas Rivers New Yorki ning nad veetsid koos meeldiva nädala. Siis oli kapten läinud Carolinasse ja abiellunud seal oma rikka lesega. Neil oli juba kaks last. Kõigi juttude põhjal oli kapten oma istandustega hästi hakkama saanud ja Master teadis, et Albion on temast heal arvamusel. Kuid Rivers kirjutas, et paljud tema naabrid nurisevad inglastest võlausaldajate üle. Nad olid elanud aastaid hõlpsat elu, ostes kõiksuguseid kaupu võlgu, mida Londoni kaupmehed neile hea meelega andsid. „Nüüd on ajad raskemad ja nad ei suuda võlgu maksta,” kirjutas ta. Riversil oli mõistust elada oma võimaluste piires.
Ta kirjeldas ka oma külaskäiku Virginiasse. Tema võõrustaja oli olnud endine Briti ohvitser George Washington, kel olid seal suured maavaldused. Ka Washingtonil oli oma emamaa vastu kaebusi, kuid need olid teistlaadi. „Talle ei meeldi valitsuse piirangud kaubandusele, eriti rauakaubandusele, millest tema naine saab suurt kasu,” kirjutas Rivers. Kuid sügavamat muret tegi Washingtonile läänepiir. Pärast sõjaväes teenimist oli talle antud indiaanlaste territooriumil rohkesti maad. Kuid nüüd oli indiaanlastega rahu hoida tahtev ministeerium Londonis öelnud, et ta ei saa oma maid indiaanlastelt ära võtta ja neid sealt välja ajada. „Ma kohtasin palju samas olukorras olevaid virginialasi,” kirjutas Rivers. „Nad loodavad neist maadest suurt tulu saada ja on nüüd vihased, kui Washington käsib neil kannatlik olla.”
Üldiselt arvas Master, et brittide seisukoht on õige. Idas oli veel palju vaba maad. Iga aasta saabus emamaalt tuhandeid perekondi ‒ inglasi, šotlasi ja iirlasi ‒, kes otsisid odavat maad. Ja nad leidsid seda. Washington ja tema sõbrad pidid kannatlikud olema.
Kuid teine kiri tegi Masterile muret. See oli Albionilt.
Kiri algas üsna rõõmsas toonis. James oli Oxfordis õnnelik. Ta oli pikakasvuline ja kena ning noor Grey Albion pidas teda oma sangariks. Londonis oli üks Wilkesi nimeline mees kirjutanud valitsusvastaseid artikleid ja selle eest vangi pandud. Kuid kogu linn oli tõstnud protesti ning Wilkes oli nüüd rahvuskangelane. See tuletas Masterile meelde tema noorusajal toimunud Zengeri kohtuprotsessi ja ta oli rõõmus, kuid mitte üllatunud, et tublid inglased sõnavabadust kaitsevad.
Kuid siis tuli Albion oma kirja põhiteema juurde.
Suurbritannia rahaasjad olid haledas seisus. Sõja-aastad olid jätnud endast maha suure impeeriumi, aga ka suured võlad. Krediiti oli raske saada. Valitsus püüdis tõsta makse, kus sai, kuid inglased olid nüüd kõrgemalt maksustatud kui ükski rahvas Euroopas. Hiljutine katse kehtestada Lääne-Inglismaal siidrimaksu oli põhjustanud mässe. Veelgi hullem oli see, et kuna parlament oli lubanud kõrgeid sõjaaegseid maamakse alandada, nõudsid saadikud nüüd valjuhäälselt maksude vähendamist.
Kõige kulukam oli
