tehtavatesse kulutustesse. Eelmisel aastal kehtestatud uus suhkrutoll katab vaid kaheksandiku vajaminevast.”
Master vangutas pead. Eelmise aasta suhkruseadus oli toonud kaasa palju ärritavaid määrusi. Newyorklased olid maruvihased. Kuid valitsusel oli kogu aeg tavaks olnud kaubanduselt tolli võtta ja Master arvas, et nurin peagi vaibub.
„Seepärast pandi ette, et tempelmaks, mida me siin kõik maksame, nagu te teate, laieneks ka kolooniatele.”
Kuid tempelmaks polnud kaubandustoll. See oli maks. See oli iseenesest lihtne asi. Igalt ametlikult dokumendilt, igalt ärilepingult ja kõigilt Inglismaal trükitud materjalidelt võttis valitsus maksu. See polnud suur. Kuid oli ikkagi maks.
Kui oli üks põhimõte, mida kõik tublid inglased mõistsid, seisnes see selles, et kuningas ei saa maksustada rahvast ilma selle nõusolekuta. Ja kolonistide käest polnud nõusolekut küsitud.
„Samuti pole kuninga ministritest eriti tark valida välja selline maks, mis ärritab kaupmehi, juriste ja trükkaleid, kes siin valitsevad,” oli John naisele tõdenud.
Kui esimesed kuuldused sellest ettepanekust Ameerikasse jõudsid, saadeti Londonisse massiliselt kaebusi ja palvekirju. New Yorgis teatas linnapea Cruger, et linnanõukogu ei saa enam varustada Inglise sõdureid kasarmutes küttepuudega. „Laseme neil külmetada,” ütles ta Masterile lustakalt. „See paneb neid mõtlema.” Mõõdukad kolonistid nagu John Master olid olnud seda meelt, et selleks tuleb raha koguda. „Kuid las meie esindajad iga koloonia rahvakogus mõtlevad, kuidas seda teha,” arvasid nad. Ben Franklin arvas, et kolooniad peaksid tulema kokku kongressiks, et üldist lahendust leida. Valitsus Londonis teatas, et asi võetakse uuesti arutusele aasta pärast. Ning Master oletas, et sinna see jääbki. Kuni luges ülejäänud osa Albioni kirjast.
Mulle teeb muret, et oma viimases kirjas räägid Sa kolooniate ja ministeeriumi nõupidamisest. Kuningas on andnud kogu asja peaminister Grenwille’i kätte ning kuigi Grenwille on aus ja põhjalik, on ta loomult kannatamatu ja veidi põikpäine. Ma hoiataksin Sind, sest tean kindlast allikast, et Grenwille’il pole mingit plaani oodata, kuni kolooniad mingisuguse ettepaneku teevad. Tempelmaksu seadus võetakse vastu lihavõtteks.
Ja see paneb hundi lambakarja, mõtles John Master süngelt. Kuid lugenud kirja uuesti üle ja mõelnud selle tähenduse üle, otsustas ta, et tal pole muud teha, kui viia tütar jalutama, nagu ta oli lubanud. Kõndides võis sellest asjast edasi mõelda.
Leidnud tütre köögist Hudsoni seltsist, käskis ta tal mantli selga panna, ja kui tüdrukuke väga armsalt küsis, kas Hudson võib ka nendega tulla, naeratas ta ja vastas: „Muidugi, Abbey. Liikumine teeb talle head.”
Hudsonil oli hea meel, et välja saab. Tuul oli rõske, ent kui nad Broadwayle jõudsid, paistis päike heledalt. John tegi ettepaneku, et nad läheksid Keeglimuru parki, kus Abigail saab mängida, kuid tüdrukuke ütles, et täna tahab ta selle asemel jalutada. Hudson kõndis neist paar sammu tagapool. Tal oli rõõm näha pikakasvulist kena meest, väike tüdruk käekõrval, ja vaadata, kuidas inimesed neid tervitades naeratavad. Abigailil oli seljas lühike hall mantel ning peas teravatipuline Hollandi stiilis müts, mis oli talle kingitud ja mille üle ta oli väga uhke. Master kandis pruuni kodukootud kuube, mis oli muidugi hästi õmmeldud, kuid lihtne.
Hudson teadis, miks John Master nüüd lihtsalt riietub. Mõne kuu eest oli hakatud rääkima, et Londonisse on ilmunud rühm dändisid. Need kutsusid end macaroni’deks. Nad olid patseerinud ringi Londoni West Endis ning nende ekstravagantsed sulgedega kübarad ja kalliskividega kaunistatud mõõgad olid tekitanud paraja skandaali. „Kuna igasugune Londoni mood jõuab New Yorki järgmise laevaga, oleme parem ettevaatlikud,” hoiatas John oma sõpru. Selline avalik ekstravagantsus oleks New Yorgis rasketel aegadel solvanud suuremat osa inimestest. „Ärge laske oma peres kellelgi end macaroni’de moodi riidesse panna,” soovitas ta tungivalt. „Praegu pole selleks aeg.”
John Master oli olnud üks neist, kes edandasid kohalikku tekstiili- ja linatööstust, ning viimastel kuudel oli ta moerõivaste ja erksavärviliste siidvestide asemel, mida ta varem oli eelistanud, hakanud välja minnes kandma häid Ameerikas tehtud kodukootud rõivaid.
Kui nad Kolmainsuse kiriku juurde jõudsid, arvas John, et neil on aeg tagasi pöörata, kuid väike Abigail ütles, et ta tahab edasi minna. Mul tuleb teda süles koju tassida, mõtles Hudson naeratades. Nad jõudsid nüüd vaesemasse linnaossa, mis asus ühismaa kõrval. Hudson mõtles, kas on tark sinna minna. Ta otsustas nende kõrval käia. Veidi eespool oli Montayne’i kõrts.
Kõrtsi ukse ees tänaval istus joomalauas üsna palju rahvast: meremehed, lihttöölised ja käsitöölised. Abigail vaatas seda jõuku nähes küsivalt üles Hudsoni poole. Too naeratas. „Nad ei tee sulle midagi,” ütles ta lapsele.
„Kui ma noor olin, käisin sageli sellistes kohtades,” lausus Master heatujuliselt. Kui nad ukse juurde jõudsid, nägi ta nägu, mis pani teda hüüatama: „Ennäe, see on Charlie White.” Ja võtnud Abbyl käest kinni, ütles ta talle: „Tule, Abby, sa näed mu vana sõpra.” Ta astus edasi ja hüüdis: „Charlie!”
Hudson oli ehk kahekümne jala kaugusel ning jälgis, mis edasi saab.
Charlie White pöördus ringi ja vahtis neid.
„Charlie. Ega sa mind unustanud ei ole?”
Charlie vahtis endiselt.
„Charlie, see on minu väike tüdruk Abigail. Ütle mu sõbrale härra White’ile tere, Abby.”
Charlie ei vaadanud Abigaili poolegi. Siis sülitas ta Masteri ette maha. Hudson nägi, et Master läks näost punaseks. Charlie pöördus kõrtsi ees istuvate meeste poole.
„See siin on härra Master,” hüüdis ta. „Kuberneri naaber. Tema poeg on Oxfordis. Mis te sellest arvate?”
Mehed heitsid Masterile tigedaid pilke. Keegi tegi ebaviisakat häält. Hudson tõmbus pingule.
„Mis see olgu, Charlie?” hüüdis Master. Kuid Charlie White ei teinud kuulmagi. Siis äkki karjus ta vihast moondunud näoga Masterile näkku.
„Ma pole su sõber, sa kahepalgeline inglane. Kasi siit minema!” Ta vaatas teravatipulise kübaraga Abigaili. „Ja võta oma väike nõid kaasa.”
Abigail vaatas pärani silmadega üles nende poole. Ta hakkas nutma. Hudson hakkas edasi trügima.
Kuid Master pööras põlgliku õlakehitusega minema. Hetk hiljem sammusid nad kärmelt mööda Broadwayd. Hudson võttis Abigaili sülle ja lasi tal endal kaela ümbert kinni võtta. Master oli tardunud näoga ega rääkinud sõnagi.
„Kes see paha mees oli?” sosistas Abby Hudsonile kõrva.
„Ära mõtle tast,” ütles Hudson leebelt. „Ta on veidi napakas.”
Pärast seda alandust oli John Master mitu päeva vihane. Kui seal poleks olnud hulka Charlie sõpru, kes oleksid võinud asjasse sekkuda, ja väikest tütart tema käekõrval, oleks ta ilmselt Charliet löönud. Kuid tema väikest tütart oli hirmutatud ja tema väärikus oli saanud kõvasti kannatada.
John oli üsna nõutu. Miks pidi vana sõber teda nii vihkama? Mida Charlie viha tähendab? Paaril järgmisel nädalal mõtles ta mitu korda minna ja Charliega see asi ära klaarida. Kui ta oleks seda teinud, oleks ta ehk tõe teada saanud. Kuid eluaegsed kogemused ‒ et parem on jätta tüli sinnapaika ‒ ning tema haavatud uhkus hoidsid teda tagasi.
Üks
