kutsusid seda New Yorgi Londoniks. Selliste meeste jaoks nagu John Master oli kõik tore.
Charlie oli Masteriga kokkupuutumist vältinud sellest ajast, kui kaupmees Londonist tagasi tuli. Ta teadis, et noor James saadetakse Oxfordi, sest jälgis kibestunult nende pere igat sammu. Kui aga ta endine sõber oleks tema majja tulnud, oleks ta talle näkku sülitanud.
White’i peres olid asjad nii halvad, et Charlie naine oli hakanud kirikus käima. Muidugi mitte anglikaani kirikus. Charlie arvas, et see jäägu Kolmainsuse jõugule. Naine eelistas lahkusulisi. Mõnikord, et naisele heameelt teha, läks Charlie temaga koos jumalateenistusele või jutlust kuulama. Kuid endal tal mingit usku ei olnud.
„Su ema hakkas usklikuks,” ütles ta noorele Samile. „Ma arvan, et vaesus ajas teda usu juurde.”
Kuid kus kurat see noor Sam nüüd on? Seepärast Charlie kõndiski kõledas hämarikus mööda Broadwayd. Ta otsis oma lemmikpoega. Too oli keskpäevast saadik väljas olnud. Mida kuradit ta teeb?
Charliel oli selle kohta muidugi oma arvamus. Sam oli seitsmeteistkümneaastane ning Charlie oli uhkusega märganud, et tema poeg hakkab tüdrukutega läbi käima. Eelmine nädal oli ta silmanud teda ühe kena noore teenijatüdrukuga. Noor võrukael oli nüüd tõenäoliselt kusagil koos sellega.
Kuid oli kolmekuningapäeva eelõhtu ja pere oli koos. Sam oleks pidanud sellega arvestama. Charlie kavatses teha poisile tubli peapesu, kui ta üles leiab.
Möödus tund. Charlie käis kõigis West Side’i kõrtsides, kuid poega polnud üheski nähtud. Ta läks ärritunult tagasi koju. Ülejäänud pere oli seal ja ootas, et sööma hakata. Nii sõid nad ilma Samita. Charlie naine ütles, et talle ei lähe see korda, niikaua kui Samiga kõik korras on, mis aga polnud tõsi.
Kui õhtusöök läbi sai, läks Charlie uuesti välja. Naine ütles talle, et sel pole mõtet, ja ta teadis seda ise ka. Kuid ta ei suutnud kodus istuda. Nüüd oli pime öö ja tuul oli lõikav. Pilved taevas olid rebenenud ja nende vahelt võis näha paari tähe külma sära. Tänavad olid peaaegu tühjad.
Charlie kõndis mööda Broadwayd ja astus sisse paari kõrtsi, kuid tal polnud õnne. Ta möödus Kolmainsuse kirikust ja jätkas teekonda lõuna suunas. Nüüd jõudis ta vihatud piirkonda.
Neil päevil kutsuti seda Õukonnaalaks. Vanast fordist oli saanud Fort George. Selle ees asuvat väikest Keeglimuru parki piiras moodne linnaosa, mille tänavanurkadel põlevad lambid peletasid sealt hulgused. Seal asus kuberneri maja. Isegi kõrtsidel olid kuninglikud nimed.
Kõikjal pimeduses paistsid rikaste häärberid. Nende omanikele ‒ Livingstonidele, Bayardidele, van Cortlandtidele, De Lanceydele ja Morristele ‒ ei läinud korda, kas elu linnas läheb üles- või allamäge. Nemad olid oma päritud turvalisuses võitmatud. Charlie pööras itta, Beaver Streetile. Selle lõpus kõrgus piirdeaed paari kena raudväravaga, millel põlesid laternad. Nende taga oli lai sillutatud tee ja trepp, mis viis suure klassitsistliku maja juurde. Aknaluugid polnud suletud ning kõrgetest akendest paistis õue sooja valgust.
See oli John Masteri maja. Ta oli ehitanud selle kohe pärast Londonist tagasitulekut.
Charlie jätkas teekonda läbi Manhattani lõunaotsa, kuni jõudis Idajõe äärde. Pikk rannariba oma dokkide ja laohoonetega oli nüüd vaikne ning laevad heitsid veele varje. Mees kõndis veidi mööda sadamasildu ja pööras siis Queen Streetile. Seal olid aknad veel valged, sest kõrtsid olid alles lahti.
Ta oli kõndinud viiskümmend jardi, kui sattus maas lebavale kogule. See oli must mees, kes kössitas teki sees laohoone seina najal. Ta tõstis pilgu Charliele ja sirutas ilma erilise lootuseta käe.
„Boss?”
Charlie vaatas teda. Veel üks aja märk. Kõikjal linnas olid väiksemad isandad rahapuuduses oma koduorjad vabaks lasknud. See oli odavam kui nende toitmine. Kõikjal oli vabu mustanahalisi, kel polnud midagi muud teha kui almust paluda. Või nälga surra. Charlie andis mehele penni. Pärast Schemmerhorni kaid jõudis ta suure kõrtsi juurde ja läks sisse.
Seal oli üsna palju rahvast, peamiselt meremehed. Ühe laua taga silmas ta tuttavat voorimeest. See oli suur mees, punaste juustega. Ta polnud talle kunagi eriti meeldinud. Ta oletas, et kui mees tema nime mäletab, võib ta teda kõnetada, kuid tegelikult ei tahtnud ta seda. Kuid voorimees oli püsti tõusnud ja tuli tema poole. Noh, pole vaja temaga jäme olla. Charlie noogutas.
Kuid mees ulatas talle käe. Bill. See oli tema nimi.
„Mul on su poisist kahju, Charlie,” ütles ta.
„Minu poisist? Kas sa mõtled Sami?” Charlie tundis, et kahvatab. „Mis temaga on?”
„Kas sa ei tea?” Bill paistis olevat murelik. „Ta pole surnud, Charlie,” seletas ta rutakalt. „Ei midagi sellist. Kuid värbamissalk võttis ta õhtupoolikul koos tosina teise poisiga kinni.”
„Värbamissalk?”
„Nad tegutsesid uskumatult kiiresti. Laev on juba merel. Sinu Sam on nüüd kuninglikus mereväes, teenib tema majesteeti.”
Charlie tundis, kuidas tugev käsi teda toetab, ja sai aru, et kukub jalult. „Istu siia, Charlie. Andke talle rummi!” Ta tundis, kuidas tuline vedelik tal kõrist alla läheb ja magu soojendab. Ta istus abitult ja suur punapäine mees istus tema kõrvale.
Ja siis hakkas Charlie White needma. Ta needis kuninglikku mereväge, kes oli röövinud talt poja, ja Briti valitsust, kes oli laostanud linna. Ta needis kuberneri ja Kolmainsuse kogudust ja John Masterit ja tema suurt maja ja Oxfordis õppivat poega. Ta needis nad kõik põrgupõhja.
Mõni nädal hiljem, rõskel kevadpäeval otsis Hudson maja väikesest raamatukogust oma tööandjat ja nägi, et John Master püüab lõpetada mingit kirjatööd, kuid tema põlvel istuv viieaastane tütarlaps segab teda. Majaproua oli välja läinud.
„Kas lähme nüüd, papa?” küsis tüdrukuke.
„Kohe, Abby,” vastas Master.
Hudson astus ligi ja võttis vaikselt lapse isa sülest.
„Ma vaatan tema järele, kuni te valmis olete,” ütles ta lahkelt ja Master naeratas talle tänulikult. Laps võttis Hudsonil kaela ümbert kinni ja nad läksid köögi poole. „Otsime sulle küpsise, preili Abby,” lubas mees.
Abigail ei vaielnud vastu. Ta oli sünnist saadik Hudsoni sõber. Tegelikult oli Hudson aidanud tal ilmale tulla.
Sellest ajast, kui John Master oli ta päästnud, oli Hudson veerand sajandit töötanud tema perekonna heaks. Ta oli teinud seda vabast tahtest. Pärast esimest õhtut polnud Master kunagi vaidlustanud Hudsoni väidet, et ta pole ori. Ta palkas ta mõistliku hinna eest ja Hudsonil oli alati vabadus minna, kui tahab. Viis korda, kui ta vabadustungi oli tundnud, oli ta läinud ühe Masteri laevaga merele, kuid aastate möödudes tema rännuiha vähenes. Siin majas oli John palganud ta kõigepealt töömeheks ja pärast teiste tööde peale. Nüüd korraldas ta kogu majapidamist. Kui pere läks ära Londonisse, jättis Master maja kõhklemata tema hooleks.
Viisteist aastat tagasi oli ta abiellunud. Tema naine oli ori Masteri majas. Tema nimi oli Kleopatra. Vähemalt alguses oli olnud, kuid Mercy pidas seda nime sobimatuks ja lasi tal muuta selle Ruthiks. Hudsonil olid temaga tütar ja poeg. Kui Hudson pani pojale nimeks Saalomon ja Mercy temalt küsis, miks ta sellise piibelliku nime valis, ütles ta, et sellepärast, et kuningas Saalomon oli tark. Kuid oma naisele lisas ta pärast vaikselt: „Ja kuningas
