nende sõnade tähendust hääletoonist?
Dirk van Dyck armastas oma naist. Võib-olla mitte niipalju nagu peaks, ent Margaretha oli iseenesest hea naine ja lastele tore ema. Mees teadis, et ükski abielu pole täiuslik ning temapoolsetes vajakajäämistes on süüdi ka naine. Ta oli olnud enamasti truu, kui välja arvata Kahvatu Sule ema, keda ta pidas erandjuhtumiks.
Igatahes polnud mingit põhjust, miks Margaretha võiks aimata, et Kahvatu Sulg on tema mehe tütar. Ei mingit põhjust peale naiseliku vaistu.
„Ära too teda meie majja,” lausus Margaretha vaikselt.
„Muidugi mitte,” kuulis mees end ütlevat.
Naine oli aimanud. Ta oli selles peaaegu kindel. Kas ta hakkab meest süüdistama, kui see koju tuleb? Kas hakkab stseene tegema? Võib-olla. Kuid siis eitaks ta kõike ja naine jääks lolliks. Ta on liiga uhke, et seda sündida lasta.
Mees soovis siiski, et ta poleks naist haavanud.
„Saada ta ära,” ütles Margaretha kindlalt. „Su lapsed ootavad sind.” Ta pöördus minema.
Van Dyck ei saanud teda muidugi süüdistada. Tegelikult ta imetles teda. Naine käitus väärikalt, perekonda koos hoides. Ent siis vaatas mees Kahvatut Sulge.
Too vahtis endiselt enda ette, kuid ilmetu kohkumus tema näol ütles kõik. Ta ei pidanudki nende sõnadest aru saama. Nende toon ja pilgud ütlesid talle kõik. Imetoredast ajast, mida isa oli talle lubanud, sai häda ja piin. Isa polnud seda tahtnud, kuid oli ta reetnud. Mehest tulvas üle kibe kahetsuselaine. Ta ei võinud tüdrukust niimoodi lahkuda.
Margaretha läks minema. Mis halba oli mees oma naisele teinud, see oli nüüd tehtud. Pealegi oli too täiskasvanud naine ja tugev naine. Tütarlaps tema kõrval oli aga süütu laps. Van Dyck mõtles kiiresti.
„Mul on veel äriasju ajada, Greet, kui indiaanlased ära lähevad,” hõikas ta naisele järele. „Ma pean minema Smiti farmi. Mäletad, veerand nahkadest on mõeldud talle.” See oli tõsi, et ta pidi minema farmeri juurde, kuid ta polnud kavatsenud seda teha täna. „Ütle lastele, et ma tulen koju homme.”
„Ja millal sa kavatsed jälle ära minna?” Naine oli ümber pööranud.
„Ära minna?” Mees naeratas. „Mitte enne kui mõne kuu pärast.”
Margaretha noogutas. Kas ta oli leebunud?
„Homseni siis,” sõnas ta.
Mees ja Kahvatu Sulg ei rääkinud mõnda aega midagi. Isa tahtis tütrele käe ümber panna, kuid ei julgenud. Nii nad läksid vaikides mööda tänavat, kuni tüdruk küsis: „Kas see on sinu naine?”
„Jah.”
„Kas ta on hea naine?”
„Jah. Hea naine.”
Nad läksid mõne sammu edasi.
„Kas sa saadad mu nüüd tagasi?”
„Ei.” Mees naeratas talle. „Tule minuga, tütar,” ütles ta.
Tal kulus vähem kui tund, et oma asjadega valmis saada. Ta saatis ühe mehe oma hobuse järele. Ostis veidi toitu ja kaks tekki. Siis, andnud indiaanlastele juhtnöörid, asus ta koos Kahvatu Sulega teele.
Peamine Uus-Amsterdamist välja viiv tee oli lai peatänav, mis algas turult fordi eest ja kulges läbi linna lääneosa müürini.
Van Dyck ratsutas aeglaselt. Kahvatu Sulg kõndis tema kõrval. Hollandlaste majad andsid peagi ruumi meeldivatele aiamaadele ja viljapuuaedadele. Nad jõudsid linnamüürini ja läksid läbi kivibastioni kõrval oleva värava. Lai tee jätkus sirgena veel mõnisada jardi, möödudes kalmistust ja veskist. Siis suundus rada paremale. Manhattani Idajõe-poolsel küljel möödusid nad väikesest tubakaistandusest ja soost. Varsti pärast seda jäi neist paremale suur tiik. Ja sealt kulges rada kogu aeg põhja poole kuni saare ülemise tipuni.
Manhattani saar oli kummaline paik, vaid miil või kaks lai, kuid ühest otsast teise kolmteist miili pikk. Soine kõnnumaa, aasad ja metsad ning nende vahel kaljurünkad. See oli olnud indiaanlaste jahimaa. Ja rada, mida mööda nad nüüd läksid, oli kaua aega olnud indiaanlaste rada.
Saare asustanud indiaanlasi nimetati manate indiaanlasteks. Kuid see oli vaid üks paljudest algonkini keelerühma kuuluvast hõimust, kelle asundused olid selles piirkonnas. Teisel pool Idajõge sadama vastas Brooklynis elasid kanarsi indiaanlased ja suurel saarel, mida hollandlased kutsusid Staten Islandiks, raritanid. Suurt jõge mööda üles põhja poole sõites võis kohata hakensakke ja tappaneid. Seal oli veel teisigi hõime. Valge mees oli algusest peale märganud, et kõik need rahvad on kena välimusega: mehed pikakasvulised ja graatsilised, naised peente näojoontega. Kui van Dyck oma kõrval kõndivat tüdrukut vaatas, tundis ta uhkust.
Kuid vähesed valged mehed vaevusid indiaanlasi lähemalt tundma õppima. Kas ta ise oleks seda teinud, kui poleks olnud tüdruku ema, mõtles van Dyck.
Ka Manhattani asundus oli sündinud segastel asjaoludel. Kui kohalikud indiaanlased olid vastu võtnud Pierre Minuit’ kaubasaadetise, oli asi selge. Valge mees andis kauba õiguse eest paar hooaega nendega jahimaad jagada. Euroopa mõttes oleks see olnud rentimine. Kuna indiaanlastel ei olnud isiklikku maad, poleks see, et Minuit seda neilt ostab, neile pähegi mahtunud. Ka Uus-Amsterdami tublid kodanikud ei hoolinud sellest, leidis van Dyck viltuse naeratusega. Hollandlased võtsid asja praktiliselt: kui sa maal elad, on see sinu oma.
Pole ime, et seetõttu oli palju aastaid hõõrumisi. Nördinud indiaanlased olid neid rünnanud. Kaugemal ülesjõge paiknevad asundused jäeti maha. Isegi siin Manhattanil rüüstasid indiaanlased kaht hollandlaste külakest: Bloomingdali ja mõne miili kaugusel läänes asuvat Harlemit.
Kuid lõpuks võttis valge mees endale alati rohkem maid. Jõe ääres anti suured maatükid Hollandi suurmaaomanikele. Üks Broncki-nimeline taanlane oli maksnud kohalikele indiaanlastele, et need vabastaksid Manhattanist põhja pool asuva suure maatüki. Mõned väikesed indiaanlaste rühmad virelesid endiselt Broncki maadel ja Manhattani metsikumates osades. Kuid see oli kõik.
Nad olid rännanud mööda rada umbes viis miili ja jõudnud saare keskel asuvale metsasele alale, kui van Dyck otsustas, et on aeg süüa. Läinud mööda rajakest lääne poole, möödusid nad väikestest jäärakutest ja kaljurüngastest, kuni jõudsid välule, kus rohu sees kasvasid metsmaasikad. Seal tuli van Dyck sadulast maha ja sidus hobuse noore puu külge. Laotanud teki maapinnale, käskis ta Kahvatul Sulel istuda.
„Nüüd vaatame, mida su isa on ostnud,” lausus ta naeratades.
Oleks olnud lihtne osta vaid maisiputru, rosinaid, hikkoripuu pähkleid ja mõne tüki suitsutatud liha. Indiaanlased nimetasid seda segu „pimekaniks”. Samuti Hollandi hapukapsast ja rukkileiba. Kuid ta oli ostnud ka Hollandi maiuspalu ‒ šokolaadi ja präänikuid ‒, mis oleksid rõõmustanud igat last. Istudes külg külje kõrval, jagasid isa ja tütar rahulolevalt einet. Tüdruk oli just söönud oma esimese prääniku, kui ta isa poole pöördus ja küsis: „Mis sa arvad, kas ma peaksin laskma end tätoveerida?”
Van Dyck peatas söömise. Milline võluv olend laps oli. Tema väikesed jalad olid kängitsetud mokassiinidesse, pikad tumedad juuksed seotud seljal nahkrihmaga patsi. Nagu enamikul temavanustest indiaani tüdrukutest kattis tema keha alumist osa põlvedeni ulatuv hirvenahast seelik. Paljal rinnaesisel oli tal väike ripats. Tema rinnad polnud veel kasvama hakanud.
