nagu mehed, kuid ikkagi …
„Ma arvan, et sa peaksid ootama, kuni oled abiellunud, ja valima siis tätoveeringu, mis meeldib su abikaasale,” lausus van Dyck ettevaatlikult.
Tüdruk mõtles pisut ja noogutas.
„Ma ootan.”
Ta istus vaikides, kuid tundus, et ta mõtleb millegi üle. Mõne aja pärast tõstis ta pilgu ja vaatas isale otsa.
„Kas sa oled kunagi karu tapnud?”
See oli täiskasvanuks saamise riitus. Et meheks saada, pidi iga poiss tema rahva hulgas tapma hirve ‒ ja see oli õigustatud nõudmine. See tõestas, et ta suudab peret toita. Kuid tõestamaks, et ta on tõeliselt vapper, pidi ta täitma palju raskema ja ohtlikuma ülesande: tapma karu. Kui mees oli seda teinud, oli ta tõeline sõdalane.
„Olen küll,” vastas van Dyck. Seitse aastat tagasi olid kohalikud indiaanlased irokeeside maal teda hoiatanud, et mägirajal, mida mööda ta pidi minema, oli hiljuti kedagi rünnatud. Karud harilikult ei rünnanud inimesi, ent kui nad seda tegid, olid nad hirmsad. Van Dyck oli selleks valmis. Aga kui loom viimaks välja ilmus ja tema poole tormas, oli tal õnne ja ta tappis ta üheainsa musketilasuga. „See oli must karu, üleval mägedes,” ütles ta.
„Kas sa tapsid ta üksi?”
„Jah.”
Tüdruk ei öelnud midagi, kuid võis näha, et ta on rõõmus, kuna tema isa on tõeline sõdalane.
Oli alles pärastlõuna. Päikesevalgus langes läbi lehtede rohuga kaetud jõekaldale, kus kasvasid metsmaasikad. Van Dyck tundis suurt rahu ja toetas pea murule. Plaan, mille ta kiiruga oli teinud, nägi ette, et ta veedab kogu päeva tütrega. Hommikul pidi indiaanlaste kanuu saare põhjatipus Kahvatu Sule peale võtma ja ta tagasi jõe ülemjooksule viima. Siis võis ta minna Smiti farmi ja jõuda enne pimedat koju. See oli hea plaan ja neil oli palju aega. Ta sulges silmad.
Ta võis olla mõne minuti tukastanud, kui märkas istuli tõustes, et Kahvatu Sulg on kadunud.
Ta vaatas ringi. Tüdrukust polnud mingit märki. Mees kortsutas kulmu. Mis narr lugu, ta tundis hirmukihvatust. Mis siis, kui temaga on midagi juhtunud? Ta pidi juba hõikama, kui tema pilk tabas mingit liikumist. Umbes saja jardi kaugusel tõstis hirv pea. Mees jäi vaistlikult paigale. Hirv vahtis tema poole, kuid ei näinud teda. Loom langetas pea.
Ja siis nägi ta Kahvatut Sulge. Tüdruk oli eemal paremal, hirvest pealetuult, ja seisis puu taga. Ta pani sõrme huultele, andes märku, et isa vait oleks. Siis astus ta peidupaigast välja.
Van Dyck oli hirve juurde hiilimist sageli näinud, oli seda ka ise teinud. Kuid mitte kunagi niimoodi. Kui tüdruk ettevaatlikult puude vahel hiilis, paistis ta olevat kergem kui vari. Mees kuulatas, kas kostab mokassiinide sahinat samblal. Ei midagi. Kui tüdruk lähemale jõudis, tõmbus ta küüru nagu kass ‒ vajus iga sammuga madalamale ja madalamale, liikudes kaalutult üle maapinna. Nüüd oli ta hirve taga, vaid viieteistkümne jardi kaugusel … siis kümne … viie. Hirv ei märganud teda ikka veel. Van Dyck ei suutnud seda uskuda. Tüdruk oli nüüd puu taga, kolme sammu kaugusel loomast, kes näksis rohtu, pea maas. Kahvatu Sulg ootas. Hirv tõstis hetkeks pea ja langetas selle siis uuesti. Ja seejärel hüppas Kahvatu Sulg läbi õhu nagu välk. Hirv võpatas, kargas paigast ja kihutas puude vahele ‒ enne seda oli tüdruk, rõõmukarjega, jõudnud teda puudutada.
Siis jooksis ta naerdes isa juurde ning too haaras ta sülle. Ning hollandlane Dirk van Dyck teadis, et ei ole kunagi mõne lapse üle nii uhke, nagu oli sel hetkel oma graatsilise indiaani tüdruku üle.
„Ma puudutasin teda,” hüüdis tüdruk rõõmust hõisates.
„Puudutasid.” Mees embas teda. Mõeldes, et on nii suurepärase lapse isa. Ta vangutas imestusest pead.
Nad istusid pärast seda mõne aja koos. Mees ei rääkinud palju ja tüdruk ei paistnud sest hoolivat. Isa mõtles juba, kas on aeg liikuma hakata, kui tütar tema poole pöördus.
„Räägi mulle mu emast.”
„Noh,” mees mõtles veidi. „Ta oli ilus. Sa oled tema moodi.”
Ta mõtles nende esimesele kohtumisele väinaäärses laagripaigas, kus naise rahvas suvel tavaliselt mereande korjas. Tavaliste pikkmajade asemel püstitas hõim randa vigvamid. Nad kuivatasid koorikloomi, kraapisid need karbist välja, matsid karbid maha ning kogusid kuivatatud austrid, ranna- ja merekarbid kokku, et keeta neist hiljem suppi. Miks see noor naine talle nii lähedaseks sai? Kas sellepärast, et ta oli vallaline? Ta oli olnud abielus, kuid kaotanud oma mehe ja lapse. Või oli see midagi muud, mingi eriline uudishimu tema silmis? Seda ka. Van Dyck oli jäänud sinna kaheks päevaks ja veetnud terve õhtu naisega rääkides. Meeldimine oli vastastikune, kuid mehel oli äriasju ajada ning enne seda, kui ta oma teekonda jätkas, nad üksnes vestlesid omavahel.
Nädala pärast oli van Dyck tagasi.
Ajal, mis ta naise seltsis veetis, õppis ta indiaanlasi tõeliselt tundma. Ta hakkas mõistma ka seda, miks mõned esimesed hollandlastest asukad, kellel naisi ei olnud, olid abiellunud indiaani naistega ning hiljem keeldusid tugevale usulisele survele vaatamata neid hülgamast. Naine oli nõtke nagu metsloom ning kui van Dyck oli väsinud või vihane, oli ta leebe nagu tuvi.
„Kas sa armastasid teda väga?”
„Jah. Armastasin.” See oli tõsi.
„Ja siis said sa minu.”
Naise rahva hulgas oli kombeks, et ema hõimu suures peres on sellise lisalapse jaoks alati koht.
„Kui sul poleks olnud valge mehe asulas naist, oleksid sa minu emaga abiellunud, eks ju?”
„Muidugi.” See oli vale. Kuid süütu vale.
„Sa käisid teda kogu aeg vaatamas.”
Kuni selle kohutava kevadeni kolm aastat tagasi, kui ta tuli külla ja sai teada, et Kahvatu Sule ema on haige. „Ta oli eile higistamishütis, kuid sellest polnud kasu. Nüüd on tema juures nõiad,” öeldi talle.
Ta tundis nende kombeid. Isegi ränga palavikuga läks indiaanlane väiksesse hütti, mida köeti tulipunaste kividega, kuni see oli kuum nagu ahi. Istunud seal, kuni higi voolama hakkas, tuli haige välja, kastis end külma jõkke ning mähkis siis teki sisse ja kuivatas lõkke ääres. See ravi aitas sageli. Kui ei aidanud, siis olid olemas nõiad oma oskuste ja ravimtaimedega.
Kui van Dyck lähenes majale, kus naine lamas, tuli sealt välja üks vana mees. „Ainult meteinu võib teda nüüd aidata,” ütles too kurvalt. Meteinu’del olid võimed, mida harilikul nõial ei olnud. Nad suhtlesid maailmavaimuga ja teadsid salasõnu. Kui ainult nemad võisid aidata, oli naine kindlasti surmasuus.
„Mis haigus tal on?” küsis van Dyck.
„Palavik.” Vanamees ei paistnud olevat kindel, kuid tema nägu tõmbus krimpsu. „Tema nahk …” Paistis, et ta peab silmas rõugeville. Ta läks vaikselt minema.
Rõugevillid. Hollandlast läbis hirmuvärin. Suurim needus, mille valge mees oli Ameerikasse toonud, olid taudid. Gripp, leetrid, tuulerõuged. Need olid Vanas Maailmas tavalised haigused, mille vastu indiaanlastel ei olnud vastupanuvõimet. Nad surid külade kaupa. Ilmselt pool tolle piirkonna elanikkonnast oli juba hääbunud. Valge mehe laevadega oli tulnud malaaria ja ka süüfilis. Kuid kõige hirmsam sissetoodud tõbi oli
