otsas jagunes veetee kaheks. Vasakul viis kitsas haru ümber Manhattani põhjatipu. Paremal suundus laiem haru ida poole, suurde väina, mille tüüne vesi, mida kaitses ookeani eest pikk saar, ulatus ligi saja miili kaugusele. Oht varitses veeteede harukohal. Kuigi need paistsid rahulikud, liikusid seal salamisi erinevad hoovused, mille kohtumiskohas pöörlesid veekeerised, mis tegid paljude väikeste saarte vahel loovimise veel raskemaks. Isegi kõige vaiksemal päeval, kui väina rahulik vesi vaevu pilliroogu õõtsutas, võis kogenematu paadimees harukohta jõudes äkki näha, et tema paat imetakse veekeerisesse ning paisatakse ohjamatuna veevalli, mis paistis kerkivat sügavusest nagu mõni vihane jumal. Seda kohta kutsuti Põrguväravaks. Seda pidi vältima, kui võimalik.
Seepärast hoidusid nad ettevaatlikult väina Manhattani-poolsele küljele, sisenesid vasakul asuvasse kitsasse jõesängi ja pääsesid küll hoope saades, aga tervelt läbi.
Neist vasakule jäi väike Harlemi asundus. Kuigi Manhattani põhjapoolne ots oli vaid miililaiune, tõusis maapind seal märgatavalt kõrgemale. Neist paremal algasid Broncki maad. Kitsas jõeke jätkus veel mõne miili, kuni möödus vanadest indiaanlaste koobastest ja jõudis läbi järsuservalise ja lookleva jääraku suurde Põhjajõkke. Ka seal tuli ületada ohtlik ristuvate hoovustega koht. Kui nad suurde jõkke jõudsid, ohkas van Dyck kergendatult.
Sealt edasi läks teekond kergelt. Kui Atlandi tõusuvesi läbi suudmelahe jõkke jõudis ja selle suunda muutis, voolas vesi mitu miili ülesjõge. Nüüdki oli veevool neile soodne. Seetõttu liikus raskes lastis paat üksnes aerutajate kergete jõupingutustega kiiresti põhja suunas. Neist paremale jäi Jonkeri mõis. Vasakul jätkus läänekalda kõrge kaljusein, mis asendus viimaks kühmseljalise künkaga. Ning nüüd nägi van Dyck paremal oma sihtkohta, idakalda nõlvakul asuvat indiaanlaste küla. „Puhkame siin hommikuni,” ütles ta aerutajatele.
Tütar oli nii rõõmus teda nähes ja käis temaga õnnelikult mööda külakest ringi, et ta saaks kõiki peresid tervitada. Majad, mis olid tehtud painutatud, kokku seotud ja puukoorega kaetud võsudest, olid kaitsva pihttarata ja paiknesid vee ääres meeldival kõrgendikul. Suurim maja, pikk kitsas eluhoone, andis peavarju viiele perele. Maja lähedal oli kaks pähklipuud ja tagapool põõsaste otsas rippusid metsviinamarja kobarad. All jõekaldal olid raamidele laotatud suured kalavõrgud. Roostiku kõrval madalas vees sõid luiged ja sinikaelpardid.
Van Dyck mõtles, et tütar on küll vaene, aga ei ela halvemini kui tema.
Õhtupoolikul sõid nad jõest püütud mahlakat kala. Oli veel mõni tund valge ja Kahvatu Sulg palus, et isa tuleks temaga jalutama mäenõlvale, kust avanes jõele ilus vaade. Mees märkas, et tüdrukul on kaasas mingi puulehtedesse mähitud väike asi. Nad istusid mõnusalt õhtupäikese käes ja vaatlesid kõrgel pea kohal tiirutavaid kotkaid. Mõne aja pärast ütles tütar: „Mul on sulle kingitus. Ma ise tegin selle.”
„Kas ma tohin seda näha?”
Tüdruk ulatas talle pakikese. Van Dyck võttis selle lehtedest välja. Ja naeratas siis rõõmsalt.
„Vampum,” hüüatas ta. „See on ilus.” Jumal teab, mitu tundi selle valmistamine tüdrukul oli võtnud.
Vampum. Tillukesed merekarbid, millele oli auk keskele puuritud. Valged ranniklased ning punased ja mustad rannakarbid. Nööriga kokku põimitult sai nendest vöö, peapaela või mõne muu ehte.
Ja seda kasutati rahana. Indiaanlaste hulgas maksti vampumiga kaupade ja abieluettepaneku eest ning tasuti makse. Kuna see tähendas vara, hoolitsesid targad mehed hõimus alati selle eest, et neid jagataks kõigile peredele.
Kuid vampum oli midagi rohkemat kui ehe või raha. Sel oli tihti oma tähendus. Valge tähendas rahu ja elu, must sõda ja surma. Vampumit kandes oli lihtne joonistada sellele väikesi geomeetrilisi kujundeid, millest võis midagi välja lugeda. Suured mitme jala pikkused tseremoniaalvööd võisid sümboliseerida tähtsaid sündmusi ja lepinguid. Pühamehed kandsid sügava tähendusega vampumsümboleid.
Hollandlased said peagi teada, et vampumiga, mida nad nimetasid sewan’iks, võivad nad maksta karusnahkade eest. Kuid inglise puritaanid Massachusettsis olid läinud kaugemale. Tavaliselt kaevasid indiaanlased merekarpe liiva seest välja suvel ning nägid talvel suurt vaeva, et puurida neisse kivipuuriga augukesi. Inglased olid hakanud ise vampumeid tootma, kasutades selleks teraspuure, mis valmistamist kiirendasid. Kui vampumite hulk kasvas ja nõudlus kaupade järele samuti, hakati sama kauba eest nõudma rohkem vampumeid. Hollandi ja inglise kaupmeestele oli taoline inflatsioon normaalne, kuid indiaanlastele, kes olid harjunud hindama vampumi ilu ja seesmist väärtust, paistis, et valged mehed petavad neid.
Vampum, mida van Dyck nüüd käes hoidis, oli vöö. See oli alla kolme tolli lai, kuid kuus jalga pikk, nii et ulatus üle kahe korra ümber piha. Valgete karpide tagaküljel olid mõned väikesed purpurpunased geomeetrilised kujundid. Tüdruk näitas neid uhkelt.
„Kas tead, mida need ütlevad?” küsis ta.
„Ei tea,” tunnistas mees.
„Need ütlevad” ‒ ta vedas sõrmega mööda karpe ‒ „„Kahvatu Sule isa”.” Tüdruk naeratas. „Kas sa hakkad seda kandma?”
„Alati,” lubas mees.
„See on hea.” Tütar vaatas õnnelikult, kui isa vöö endale ümber pani. Siis istusid nad koos hulk aega, vaadeldes, kuidas päike aeglaselt punaseks muutub ja teisel pool jõge metsade taha vajub.
Hommikul lahkudes lubas van Dyck, et tuleb tütart tagasiteel jälle vaatama.
Sel suvel oli Dirk van Dycki teekond meeldiv. Ilm oli ilus. Läänekaldal laius suur metsane ala, mis oli endiselt algonkini keelt rääkivate hõimude kontrolli all. Seda keelt rääkis ka tema tütre rahvas. Mees möödus jõekestest, mida ta hästi tundis. Talle meeldis öelda, et ta reisib nagu jõe külaline. Ookeanist tulev tugev tõusuvool saatis oma pulsi mööda Hudsoni jõge saja viiekümne miili kaugusele, kuni Fort Orangeni. Suvel tuli ligi kuuekümne miili kaugusele ülesvoolu isegi soolane merevesi. Nii et suurema osa teekonnast lasi mees end mugavalt voolul kanda sihtkoha, mohookide maa poole.
Paljud kartsid mohooke. Indiaanlased, kes elasid Manhattani ümbruses, rääkisid kõik algonkini keelt, kuid seesugused tugevad hõimud nagu mohoogid, kelle kontrolli all olid suured alad neist põhja pool, rääkisid irokeesi keelt. Ja irokeesid ei armastanud algonkineid. Sellest oli nüüd möödas nelikümmend aastat, kui nad hakkasid neid lõuna poole suruma. Nad tungisid neile kallale ja võtsid andamit. Kuid hoolimata mohookide hirmuäratavast mainest oli hollandlaste suhtumine neisse lihtne ja pragmaatiline.
„Seda parem, kui mohoogid algonkineid röövivad. See tähendab, et algonkinid on liiga ametis nendega sõdimisega, et meile tüli teha.” Hollandlased olid mohookidele isegi püsse müünud.
Van Dycki meelest oli see poliitika seotud mõninga riskiga. Uus-Hollandi põhjapoolsed eelpostid Fort Orange ja Schenectady asusid mohookide territooriumil. Mõnikord norisid mohoogid seal tüli. Just sellise tüli pärast oli Stuyvesant ühel päeval Fort Orangesse kutsutud. Kuigi ta ei meeldinud van Dyckile, polnud kahtlust, et vana karm kuberner tuleb mohookidega toime. Need võisid olla küll sõjakad, kuid olid valmis läbirääkimisteks, sest see oli nende huvides.
Van Dyck ise ei kartnud mohooke. Ta rääkis irokeesi keelt ja tundis nende kombeid. Pealegi ei läinud ta Fort Orangeni, vaid kõigest kauplemiskohani väikese jõe ääres, fordist umbes päevateekonna kaugusel lõuna pool. Oma kogemustest teadis ta, et mis maailmas ka ei juhtuks, on kaupmehed alati teretulnud. Ta läks kõnnumaale ja müüs mohookidele lahjendatud brändit ning tuli tagasi suure nahalastiga.
