üks mõte.
Ajanud end püsti, läks ta kahe indiaani tüdruku juurde, kes olid umbes sama vanad nagu Kahvatu Sulg. Ta näitas neile münti ja lasi seda käes hoida. Kui tüdrukud läikivat ketast peos keerutasid, sellele vermitud kujundeid uurisid ja loojuva päikese valgusel sellel peegelduda lasid, lõid nende näod särama. Van Dyck imestas, miks kuld- ja hõbeasjad paistsid nii mehi kui ka naisi lummavat. „See on ilus,” ütlesid tüdrukud. Bostonist pärit noormehe juurde tagasi tulnud, ütles van Dyck talle: „Ma ostan selle ära.”
„See läheb sul palju maksma.” Tom mõtles viivu. „Üks tukat ja kopranahk.”
„Mis? See on röövimine.”
„Ma arvan karbi kauba sisse,” lisas Tom lustilikult.
„Sa oled noor kelm,” lausus hollandlane heatujuliselt. „Kuid ma võtan selle ära.” Ta ei vaevunud tingima. Ta oli nüüd oma probleemi lahendanud. Kopranahk oli ohver, mida tuues tundis ta end paremini. Sest nüüd oli tal tütrele kingitus.
Tol ööl magas ta Tomi paadis, olemaks kindel, et inglane midagi ei varasta. Nahkadele pikali heites tundis ta karbikest hõbedollariga kindlalt oma vöökukrus ning kuulatanud kerget tuulekahinat puulatvades, kujutas ette, et kuuleb tütre häält, nagu too oli lubanud. Ja ta naeratas rahulolevalt.
Van Dyck lahkus noorest inglasest hommikul. Ta pidi olema enne õhtut Kahvatu Sule külas, jääma tütre juurde kogu järgmiseks päevaks ning jätkama ülejärgmisel teekonda Manhattanile.
Ilm oli soe. Ta kandis eest lahtist särki. Hariliku nahkvöö asemel sidus ta ümber piha tütre kingitud vampumvöö. Karbike hõbedollariga rippus selle küljes.
Jõel ei liikunud peaaegu kedagi. Aeg-ajalt nägid nad madalikel mõnd indiaanlaste kanuud, ent kui vool neid mõõna ajal allapoole kandis, oli suur veetee nende päralt. Kõrge läänekallas kaitses jõge kerge tuule eest. Vesi oli vaikne. Nad sõitsid peaaegu ebamaises vaikuses. Mõne aja pärast läbisid nad jõekääru, kus läänekaldal ulatus vee kohale kõrge kalju, mis nägi välja nagu tunnimees. Van Dyck oli pannud neile teetähistele nimed. See siin oli West Point. Veidi hiljem lookles jõgi ümber väikese mäe, mis oma lameda küüru pärast oli saanud van Dyckilt nime Karumägi. Pärast seda laienes jõgi kahe kuni kolme miilini ja voolas sellisena viisteist miili lõuna poole, kuni kitsenes uuesti pikas sängis, mis kulges Manhattanist suure suudmelaheni.
Aeg kulus ja nad olid kitsast jõeorust mõne miili kaugusel, kui üks aerutaja andis talle peaga märku, ning selja taha vaadates nägi ta, et umbes viis miili tagapool järgneb neile veel üks paat. Pingsalt vaadates mõistis ta, et see jõuab neile kiiresti järele. „Neil peab olema kole kiire,” täheldas ta. Kuid teda see suurt ei huvitanud. Pool tundi hiljem, kui nad jõeoru suudmele lähenesid, vaatas ta jälle tagasi ja märkas imestusega, kui lähedale teine alus oli jõudnud. See oli palju suurem paat kui nende oma ning sel oli mast ja puri, kuid tuul puhus lõunast ja mehed aerutasid. Paat oli läbinud poole nende vahemaast ning lähenes kiiresti. Van Dyck ei näinud, mitu paari aere sel oli, kuid üks asi oli kindel.
„Need poisid aerutavad nagu pöörased,” ütles ta.
Nad sisenesid nüüd kitsasse jõeorgu ning van Dyck lasi aerumeestel puhata. Sõideti jõe läänepoolsel küljel allavoolu. Nende kohal kuldasid pärastlõunase päikese kiired halli kaljuseina. Veepinnale ilmus kerge lainetus. Ta vaatas tagasi, kuid jõeperv varjas paadi, mis tema arvates kindlasti neile jõeorgu järgnes.
Ja siis äkki oli paat neil kannul. Ta tuli kiiresti lähemale ja van Dyck võis nüüd näha kõiki üksikasju. See oli suur klinkerehitusega pargas, kaetud keskosa ja mastiga keskel. Nelja aerupaariga aerutas kaheksa meest. Paat ei istunud sügavalt vees, nii et lasti sellel ei olnud. Miks oli sel tühjal alusel nii kiire? Ahtris seisis üks kogu, kuid van Dyck ei näinud, mis mees see on.
Alus jõudis lähemale. Ta oli neist vaid paari paadipikkuse jagu taga, siis ühe paadipikkuse jagu. Nüüd olid nad kõrvuti. Van Dyck vaatas uudishimulikult ahtris seisvat kogu.
Ta vaatas nüüd näkku mehele, kes oli talle väga tuttav. See oli mees, kellega tal polnud soovi kohtuda. Ja see mees vaatas otse tema poole.
Stuyvesant.
Van Dyck pööras kiiresti pea ära, kuid oli juba liiga hilja.
„Dirk van Dyck,” kostis üle vee vali hääl.
„Tere päevast, kuberner,” hõikas ta vastu. Mida muud tal öelda oli?
„Kiirusta, mees! Miks sa ei kiirusta?” Stuyvesant oli nüüd tema kõrval. Siis pöördus ta vastust ootamata van Dycki aerumeeste poole. „Aerutage kiiremini,” hüüdis ta. „Tõmmake!” Ja aerutajad, kes olid kardetud kuberneri ära tundnud, kuulasid kohe sõna ning paat lendas veepinnal edasi. „Vaat nii,” karjus Stuyvesant. „Väga hea. Püsige mul kannul. Lähme koos, Dirk van Dyck.”
„Aga miks?” hüüdis van Dyck. Kuberner oli neist juba veidi ette jõudnud, kuid Dycki meestel õnnestus sama tempot hoida, nii et nad said allavoolu sõites oma valjuhäälset jutuajamist jätkata.
„Kas sa ei tea? Inglased on Manhattani lahes. Kogu laevastik.”
Nii et Inglise laevad olid ikkagi tulnud. Van Dyck polnud sellest midagi kuulnud, kuid see polnud üllatav. Uus-Amsterdami inimesed saatsid ratsakulleri Fort Orange kubernerile teatama ning Stuyvesant kihutas nüüd mõõnavoolu ära kasutades allajõge. Kahtlemata levib uudis peagi ka indiaanlaste hulgas, kuid see võtab veidi aega.
Inglased olid ilmselgelt valetanud. Van Dyck mõtles noormehele Bostonist. Kas Tom teadis, et nad tulevad? Pidi teadma. Seepärast ta oli ebalev, kui temalt Inglise laevastiku kohta päriti.
„Mida me tegema hakkame?” hõikas van Dyck Stuyvesantile.
„Sõdima, van Dyck. Sõdima. Me vajame igat meest.”
Kuberneri nägu oli karm nagu kivi. Seistes oma puujalaga sirgelt ja rühikalt, paistis ta järeleandmatum kui kunagi varem. Seda meest tuli imetleda. Kui aga kogu Inglise laevastik on Bostonist kohale tulnud, kujutab see endast tugevat jõudu. Laevadel on suurtükid. Stuyvesanti hiljutistest jõupingutustest hoolimata ei kujutanud van Dyck ette, et Uus-Amsterdami rannakaitse kaua vastu peab. Kui Stuyvesant mõtleb sõdima hakata, tuleb see sõda verine ja pettumust valmistav.
Nagu tema mõtete kinnituseks läks päike pilve taha ja nende kohal kõrguv kaldajärsak muutus äkki halliks, paistes sünge ja ähvardav.
Stuyvesant võis öelda mida tahes, aga van Dyckile tuli kohe teine mõte. Kui mina näen selles tees ohtu, näevad seda kohapeal ka teised kaupmehed. Kas Uus-Amsterdami mehed toetavad oma kuberneri võitluses inglaste vastu? Kas minu perekond on ohus? Tõenäoliselt mitte. Kas inglased tahavad selle paiga pihuks ja põrmuks pommitada ning hollandi kaupmeestest oma vaenlased teha? Van Dyck ei uskunud seda. Inglased tahtsid rikast sadamalinna, mitte varemeid, kus valitseb viha. Neil oli igati põhjust pakkuda suuremeelseid tingimusi. Van Dycki meelest tegid ainult poliitika ja usk mehed ohtlikuks. Kauplemine aga teeb nad targaks. Ta oletas, et Stuyvesanti kiuste jõutakse mingile kokkuleppele.
Kas ta siis tahab tormata Manhattanile koos kuberneriga nagu kättemaksuingel?
Ta vaatas ees laiuvat jõge. Veel üks tund sellise tempoga ja nad on Manhattani põhjatipus. Ta heitis silmanurgast pilgu aerutajatele. Kas need suudavad tempot hoida? Tõenäoliselt mitte. Ja seda parem. Kui ta tasapisi maha jääb, saab ta ehk enne Uus-Amsterdami jõudmist Puujalast lahti.
Ta ootas. Kuberneri paat
