orjakaubandus oli väga tulus. Äsja Aafrikast toodud orja võis noil päevil Manhattani sadamasillal müüa tema ostuhinnast kümme korda kõrgema hinna eest ja teistes paikades veelgi kallimalt. Nii et isegi kui suur osa lastist teel kaotsi läks, teenis kaupmees orjade müügiga ebatavaliselt hästi. Seepärast lootsid nii vana kuberner Stuyvesant kui ka uus valitseja Yorki hertsog teha Manhattanist suure orjaturu. Ja tõepoolest, kuberner Stuyvesanti päevil ja pärastpoole toodi Uus-Amsterdami sadu orje, mõned neist otse Aafrikast. Paljud orjad jäid sellesse kanti, teised aga müüdi inglaste istandustele Virginias ja mujal. Nii et kui ori sai New Yorgis lapsi, võis isand oodata, kuni need teatud ikka jõuavad, ning nad siis ära müüa. Mõnikord jätsid isandad lapsed endale ja õpetasid tööks välja ning müüsid maha ema, et ta neid liigse tähelepanuga ära ei hellitaks.
Kuna linnas liikus ringi hulk noori naisi, hakkasin ma neist huvituma ning kui inglased tulid, tahtsin ma oma mehelikkust tõestada. Otsisin linnas mõnd orjatüdrukut, kes nõustuks mulle selles asjas kogemusi andma. Pühapäeviti, kui boss ja teised pereliikmed kirikus olid, tulid mustanahalised tänavale aega veetma ja siis võisin kohata teistest linnaosadest pärit orjatüdrukuid. Kuid nende kahe või kolmega, kelle ma leidsin, polnud kerge aega veeta. Kaks korda aeti mind tänaval taga, kui püüdsin ühe tüdruku omaniku majja minna, ja üht tüdrukut piitsutati minuga rääkimise pärast. Nii et mul oli mõningaid raskusi.
Linnas, kus asus sadam, oli muidugi naisi, kes pakkusid mehele kõike, mida see tahtis, kui neile maksti. Ja minul oli veidi raha. Aegajalt andis boss mulle kulutusteks mündi, kui ta minuga rahul oli. Või kui ta üüris mu päevaks välja, mida sageli tehti, andis ta mulle väikese osa rahast, mida minu eest sai. Ma olin pannud selle raha kindlasse kohta. Niisiis arvasin, et tuleks kulutada osa sellest mõnele niisugusele naisele, et meheks saada.
Ühel õhtul poetasin end teiste orjade seltskonda ning nad viisid mu mööda Bowery teed ühte linnast kaugemal asuvasse paika, kus elas enamik vabu mustanahalisi.
Me läksime ühte puumajja, mis oli suurem kui teised. See oli midagi võõrastemajataolist. Mees, kellele see kuulus, oli pikka kasvu ja ta andis meile mõned magusad koogid ja rummi joomiseks. Seal oli umbes kümmekond mustanahalist ja mõned neist olid orjad. Kui ma olin seal mõne aja olnud, märkasin üht nurgas magavat vanameest, kellel oli peas õlgkübar, ning sain aru, et see on sama vanamees, keda olin poisikesena turul kohanud ja kes oli mulle öelnud, et ma võin vabaks saada. Küsisin pikakasvuliselt mehelt, kelle oma see maja oli, kes see vanamees on, ja ta ütles: „See on minu isa.” Ta rääkis minuga mõne aja. Mulle jäi temast väga hea mulje. Talle kuulus maja ja veidi maad selle kõrval ning tal olid oma töömehed. Ta oli vaba nagu mõni valge mees ja tal polnud rahast puudus. Tema nimi oli Cudjo.
Kui olin temaga mõne aja rääkinud ja rummi joonud, märkasin, et majja tuli umbes minuvanune tüdruk. Ta istus vaikselt nurgas magava vanamehe lähedal ja keegi ei paistnud talle tähelepanu pööravat. Mina aga vaatasin tema poole mitu korda ja mõtlesin, kas ta märkab mind. Viimaks pööras ta pead ja vaatas mulle otsa. Ja ma nägin, et tema pilk on naerune ja see on sõbralik naeratus.
Pidin juba tema juurde minema, kui tundsin, et Cudjo pigistab mu käsivart.
„Sa jäta see tüdruk parem rahule,” ütles ta vaikselt.
„Miks?” küsisin. „Kas ta on sinu naine?”
„Ei,” vastas ta.
„Sa oled tema isa?”
„Ei ole.” Ta raputas pead. „Ta on minu oma. Ta on mu ori.”
Alguses ei uskunud ma teda. Ma ei teadnud, et mustal mehel võib ori olla. Ja mulle tundus kummaline, et mehel, kelle isa oli vabaks saanud, on endal ori. Kuid nii see oli.
„Kas sa otsid naist, noormees?” küsis Cudjo minult ja ma ütlesin, et otsin jah. „Sul pole varem sõbratari olnud?” päris ta ja ma ütlesin, et pole jah.
„Oota veidi,” lausus ta mulle ja läks välja.
Mõne aja pärast tuli ta tagasi ühe noore naisega. See oli minu arust umbes kahekümne kuni kahekümne viie aasta vanune. Ta oli peaaegu sama pikk kui mina ja tema aeglane kerge kõnnak paistis ütlevat, et tundku teised end kuidas tahes, tema tunneb end siin ilmas mõnusalt. Ta tuli pingi juurde, millel ma istusin, võttis mu kõrval istet ja küsis nime. Me lobisesime mõne aja ja jõime koos. Siis vaatas ta Cudjo poole ja noogutas talle kergelt.
„Tule õige minuga, kullake,” lausus ta.
Nii lahkusin ma koos temaga. Kui me välja läksime, naeratas Cudjo mulle ja ütles: „Sa jääd rahule.”
Ja sel ööl sai minust mees.
Järgmistel aastatel sain sõbraks paljude linna orjanaistega. Boss ütles mulle mitu korda, et üks või teine meinheer on kurtnud, et tema orjatüdruk sai lapse ja see olevat minu tegu. Mõned naabrid ütlesid, et boss peaks saatma mu linnast välja farmi tööle. Kuid ta ei teinud seda.
Ma püüdsin alati meeldida ühtmoodi nii bossile kui ka emandale. Kuid mõnikord ei olnud see kerge, sest nad polnud omavahel ühel meelel.
Emandale näiteks ei meeldinud alati bossi sõbrad. Esimene, kes talle ei meeldinud, oli meinheer Philipse. Oleks võinud arvata, et too mees peaks talle meeldima, sest ta oli hollandlane ning tema naine oli emanda lähedane tuttav. Ta oli ka rikas. Kuid emand ütles, et meinheer Philipse on muutunud liiga inglaslikuks ja unustab ära, et on hollandlane. Bossile aga paistis meinheer Philipse küll meeldivat.
Teine tuli meie ellu järgmisel viisil.
Boss armastas paadiga sõita. Ta otsis selleks alati põhjust. Mõnikord viis ta pere paadiga mõnda paika. Ükskord läksime väikesele saarele, mis asus otse Manhattani põhjatipu juures ja mida kutsuti Pähklisaareks. Meil oli kaasas suur korv toidu ja joogiga ning me veetsime seal terve pärastlõuna. Teinekord läksime üle lahe kohta, mida kutsuti Austrisaareks.
Ühel päeval ütles boss, et ta läheb paika, mis asub pikal saarel, ning mina ja Jan läksime temaga kaasa.
Asusime sadamast teele ja sõitsime mööda Idajõge. Kui jõudsime kohta, kus jõgi kaheks hargneb, ja sisenesime ida poole viivasse jõeharusse, hakkas vesi nii ägedalt keerlema ja tormama, et mul hakkas hirm. Ka Jan oli näost kahvatu, kuigi ei tahtnud seda välja näidata. Kuid boss vaid naeris ja ütles: „See on Põrguvärav, poisid. Ärge kartke.”
Kohe, kui me sealt läbi saime, vesi rahunes ning mõne aja pärast pöördus boss minu poole ja lausus: „See on väin, Quash. Siinpool” ‒ ja ta osutas vasakule ‒ „ulatub rannik kuni Connecticuti ja Massachusettsini. Sealpool” ‒ ja ta näitas paremale ‒ „ulatub sadade miilide kaugusele Long Island. Kas sa oled rõõmus, et kaasa tulid?”
See oli kõige ilusam paik, mida ma elus kunagi näinud olin. Pea kohal oli selge sinine taevas ja ma võisin tunda endal päikesepaistet. Kõikjal, kuhu sa ka ei vaadanud, laius rahulik vesi, millest kerkisid liivarannad ja suured roostikud, ning lainetel liuglesid merelinnud. Ma arvasin, et olen paradiisis.
Purjetasime mõne tunni, kuni jõudsime väina saarepoolsel kaldal asuva külani. Selle maabumissillalt laadisime paati kauba, mille boss kavatses linnas ära müüa. Hakkasime juba lõpetama, kui üks mees tuli meid uurima. See oli inglise kaupmees. Ta vaatas mõtlikult bossi ja boss vaatas teda ning mees küsis: „Kas ma müüsin sulle kord hõbedollari?”
„Ma arvan, et jah,” vastas boss.
Pärast seda jutlesid nad pool tundi. Ma ei kuulnud kogu jutuajamist, kuid seisin
