Nii müüs omanik Naomi ühele vahendajale, kes tõi ta New Yorki, kus orjade eest maksti head hinda.
Ütlesin Naomile, et see siin on lahke maja, ja see paistis teda veidi lohutavat.
Ma sain Naomiga väga hästi läbi. Mõnikord aitasin tal raskemaid töid teha ja kui ma väsinud olin, aitas tema mind. Olin mõne päeva haige ja ta vaatas minu järele. Aja jooksul hakkasin tundma Naomi vastu suurt kiindumust, sest ta oli nii lahke.
Ja ma hakkasin mõtlema, et võtaks ta naiseks.
Mul polnud sõbrataridest kunagi puudus. Peale linnanaiste oli mul üks tüdruk, keda mulle meeldis vaatamas käia. Ta elas Idajõe ääres väikeses külas, otse Hog Islandi juures ja tema nimi oli Violet. Suveõhtutel, kui boss ütles, et ei vaja mind enam, lippasin sinna. Violetil oli mitu last ja mõned neist võisid olla minu omad.
Kuid Naomi oli teistsugune kui need naised. Olin temaga ettevaatlik. Temaga suhetesse astudes oleksin pidanud abielluma ja ma polnud sellele varem mõelnud. Nii püüdsin mõne aja olla Naomi sõber, kuid hoida teda endast eemal. Varsti võisin näha, et ta mõtleb, mida minu käitumine tähendab, kuid ta ei öelnud mulle kunagi midagi ja mina ei rääkinud talle oma mõtetest.
Siis ühel õhtul, kui ta oli esimest talve meie juures, nägin, et ta istub üksi ja väriseb. Olles alati elanud soojades paikades, oli New Yorgi külm talv talle tundmatu. Nii istusin tema kõrvale ja panin talle käe ümber. Ning aja jooksul järgnes üks asi teisele ja varsti elasime koos nagu mees ja naine.
Boss ja emand kindlasti teadsid seda, kuid ei öelnud midagi.
Oli kevad, kui boss mulle ütles, et pean minema koos temaga Hudsoni ülemjooksule. Olin alati tahtnud seda suurt jõge näha, seepärast läksin hea meelega, ehkki see tähendas, et pidin Naomist mõneks ajaks lahkuma. Tavaliselt võttis boss selle teekonna ette mõni nädal hiljem, kuid Clara ja emand tülitsesid nii ägedalt, et ma usun, ta oli rõõmus, et nende juurest minema saab.
Just enne meie lahkumist oli bossil olnud emandaga sõnavahetus. Emand polnud kunagi rõõmus, kui boss ülemjooksule läks, ja nüüd hakkas ta teda Clara käitumises süüdistama. Nad panid ukse kinni, nii et ma ei kuulnud kõike, ent kui me teele asusime, vahtis boss enda ette ega rääkinud suurt midagi.
Tal oli ümber vampumvöö. Ma olin märganud, et ta paneb selle alati ümber, kui ülemjooksule läheb. Arvan, et selle vöö andis talle kindlasti mõni indiaanipealik.
Paadis oli neli aerutajat ja boss lasi mul roolipinni hoida. Kui olime tunnikese vee peal olnud, paistis ta jälle rõõmsam. Vool ja tuul olid meile vastu ja sel päeval liikusime aeglaselt edasi, kuid boss ei paistnud sellest hoolivat. Ma arvan, ta oli lihtsalt rõõmus, et saab jõe peal olla. Manhattan paistis alles, kui me kaldale sõitsime, et laagrisse jääda.
Järgmisel hommikul polnud me veel kuigi kaugele jõudnud, kui ta mulle pilgu heitis ja ütles: „Nii, Quash, ma arvan, et sa oled Naomi oma naiseks teinud. Kas sa ei teadnud, et pead minult luba küsima?”
„Ma ei tea, kas ta on päriselt minu naine, boss,” ütlesin ma. „Selleks, et naist võtta, pead kirikusse minema.” Tahtsin näha, mis ta selle peale kostab.
„Inglastel on selle jaoks oma sõna,” ütles ta mulle. „Inglise seaduste järgi, mida me peaksime täitma, kutsutakse teda sinu vabaabielunaiseks, sest ta elab sinuga ühes majas, nagu oleksite abielus. Nii et” ‒ ta naeratas ‒ „ole talle hea mees.”
„Sa pole minu peale vihane, boss?” küsisin ma. Ta vaid naeratas ja raputas pead. „Ja emand?” küsisin ma.
„Ära muretse.” Ta ohkas. „Vähemalt selles asjas oleme ühel meelel.”
Pärast seda vahtis ta mõne aja ülesjõge ja tuul puhus talle näkku ning ma jälgisin teda, et näha, kas ta on endiselt heas tujus. Siis pööras ta end ja naeratas mulle.
„Kas ma võin sult midagi paluda?” küsisin ma.
„Lase käia,” ütles ta.
„Noh, boss, asi on nii,” ütlesin ma. „Sa rääkisid mulle ühel päeval, et ma võin vabaks saada. Kuid isegi siis, kui Naomi on minu vabaabielunaine, poleks temal sellest mingit kasu. Ta oleks endiselt ori.”
Ta ei vastanud midagi.
„Vaata, boss, ma mõtlen, mis juhtub, kui me lapsed saame.”
Ma olin tahtnud seadusest aru saada. Ning Hollandi ja Inglise seadused olid ühesugused. Orja laps kuulub isandale. Ja kui isand orja vabaks laseb, on laps endiselt tema oma, juhul kui ta teda samuti vabaks ei lase. Selline oli seadus.
Boss vaikis veel hetke ning noogutas siis endamisi.
„Noh, Quash, ma pean selle üle mõtlema, kuid mitte kohe,” ütles ta. Ja ma nägin, et ta ei taha sest asjast rohkem rääkida.
Õhtupoolikul sõitsime kaldale, kus asus indiaanlaste küla, ja boss käskis mul paadis oodata, kuni ta indiaanlastega rääkimas käib. Ta oli kaua aega ära ja kui tagasi tuli, ronis paati ja käskis aerumeestel ülesvoolu sõuda. Ta paistis millegi üle mõtlevat, seepärast olin vait ja hoolitsesin roolipinni eest.
Jõgi tegi käänu ja me sõitsime võib-olla poolteist tundi, enne kui ta mult küsis: „Kas mäletad neid indiaani lapsi, kelle sa päästsid?”
„Jah, boss,” vastasin ma.
„Noh, nende ema suri. Palavikku.”
Emast ma suurt ei hoolinud, kuid laste päästmiseks olin kõvasti vaeva näinud, seepärast küsisin talt, kas nendega on kõik korras.
„Jah, lapsed elavad,” sõnas ta.
„See on hea, boss,” ütlesin talle.
Tol õhtul jäime laagrisse. Sõime ümber lõkke istudes, boss, mina ja neli aerumeest. Boss suhtus meestesse alati hästi. Nad pidasid tast lugu, kuid ta teadis, kuidas nende seltsis istuda ja nalja visata. Ja isegi kui tal olid teised mõtted peas, leidis ta meeste jaoks alati aega.
Boss oli toonud kodust tublisti toidumoona ja lähkri õlut. Kui kõik söönud ja pisut joonud olid, hakkasid mehed naerma ja nöökisid mind naiste pärast, keda mul palju olevat, nagu nad ütlesid, ning jutt läks üldse naistele. Siis lausus üks mees naerdes, et ta kardab emandat. „Ma ei tahaks temaga pahuksisse minna, boss,” ütles ta. Teades, et bossil ja emandal oli tüli olnud, arvasin ma, et parem, kui ta poleks seda öelnud. Nägin, et üle bossi näo libises tume vari. Kuid siis ta vaid naeratas ja lausus: „Mina ei tahaks ühegi naisega pahuksisse minna.” Sellega olid kõik mehed päri. Kuid mõne aja pärast ütles boss: „Noh, ma arvan, et on aeg magama heita.” Ning varsti jäid mehed magama ja ka mina heitsin pikali.
Kuid boss ei maganud. Ta istus lõkke ääres ja vahtis väga mõtlikult üle jõe ning ma arvasin, et ta mõtleb sõnavahetusele, mis tal emandaga oli olnud. Seepärast olin vait.
Ta istus niimoodi kaua aega. Lõke hakkas kustuma. Tähed jõe kohal paistsid selgelt, kuid aeg-ajalt kattis neid mõni pilv ning hakkas puhuma kerge tuul, mis pani puud kohisema, nagu sosistaks keegi. See kohin oli nagu unelaul ning ma jäin seda kuulates uniseks. Kuid boss ei saanud und.
Arvates, et ehk aitab see tal mõtted mujale viia ja magama jääda, ütlesin ma: „Kuula, kuidas tuul puhub, boss.”
„Ah,
