Ning siis astus ajaloo areenile meinheer Leisler. Kuna ta oli üks linna maakaitseväe juhtidest, palusid linnaisad tal valitsemise üle võtta, kuni olukord laheneb.
Võite ette kujutada, kui rõõmus oli emand. Mõned silmapaistvad hollandlased, nagu doktor Beekman ja Stuyvesantid, toetasid Leislerit. Väikekaupmehed ja käsitöölised ning vaesed hollandlased olid samuti tema poolt, sest ta oli hollandlane. Ta meeldis ka hugenottidele, kes saabusid peaaegu iga laevaga, ning aitas neil rajada New Rochelle’i nimelises paigas hugenottide asundust. Rochelle oli Prantsuse linn, kust nad olid välja aetud. Leisler meeldis ka paljudele inglastele, eriti Long Islandil, sest need vihkasid üldiselt katoliiklasi ja tema oli tubli protestant. Mõni kõige usklikum ütles isegi, et kuulsusrikas revolutsioon on märk sellest, et jumalariik on käeulatuses.
Nii oli meinheer Leisler mõne aja New Yorgi valitseja. Kuid see polnud tal kerge amet. Mäletan, et kord tuli ta emandat vaatama ja rääkis, kui raske on linnas korda hoida. „Ja ma pean veel makse tõstma,” lausus ta. „Pärast seda ma neile enam ei meeldi.” Nägin, et tema nägu, mis oli alati olnud nii reibas, paistis väsinud ja pingul. „Kuid ühte asja ma luban teile,” ütles ta. „Ma ei anna seda linna enam kunagi ühelegi katoliiklasele.” Meinheer Leisler juhtis linna peaaegu poolteist aastat.
Ent kui emand oli täiesti Leisleri poolt, oli boss ettevaatlikum.
Ühel päeval, kui me kõndisime mööda peatänavat, mis kulges sadamast linnaväravani ja mida inglased kutsusid Broadwayks, sain aru, mis bossil mõttes mõlgub. Selles linnaosas elasid peamiselt vaesemad hollandlased: puusepad, voorimehed, tellisetegijad, kingsepad ja meremehed. Nad kõik armastasid Leislerit. Ja ma rääkisin bossile, kui populaarne meinheer Leisler on.
„Hm,” sõnas ta. „Mina tast küll suurt ei pea.”
„Kuidas nii, boss?” küsisin ma. Kuid ta ei öelnud.
Õige pea aga võis näha, milles häda on. Meinheer Leisler hakkas linnaametitesse panema lihtinimesi ning andis neile kätte võimu. See ei meeldinud isegi hollandi suurkaupmeestele. Ka mõned kirikuõpetajad hakkasid tema pärast nurisema.
Emand ei teinud sellest välja. Ta rääkis kogu aeg Leislerist. „Ta on hollandlane ja nüüd on meil hollandlasest kuningas,” ütles ta.
„Kuid William on ka inglaste kuningas ja tema õukond on Londonis,” hoiatas härra Master teda kord. „Suurkaupmeestel on Inglise õukonnas sõpru, aga Leisleril ei ole.” Ta ütles, et emand olgu oma sõnadega ettevaatlik.
Noh, kuud möödusid ja kui juhtivate kaupmeeste poolt suuremat vastuseisu ei olnud, asus meinheer Leisler neid ründama. Ta vahistas meinheer Bayardi ja andis vahistamiskäsu van Cortlandti ja veel mitme kohta. Hollandlastest lihtrahvas, kes meinheer Leislerit armastas, ründas isegi mõne suurkaupmehe maja. Kuna boss oli rikas, kartis ta, et nad tulevad ja pistavad ka tema majale tule otsa. Ühel õhtul tuli ta koju ja ütles, et tänavatel läheb rahutuks, ning kui ma ütlesin, et emand on välja läinud, lausus ta: „Tule minuga, Quash. Vaatame, et teda miski ei ähvardaks.” Nii tegime linnas ringkäigu. Olime just jõudnud Beaver Streetile, mis asus Broadway alguses, kui nägime, et sadakond naist marsib fordi poole, näitamaks oma toetust meinheer Leislerile. Ja emand oli esimeses reas. Boss paistis korraks vihastavat, nii et ma arvasin, et ta kavatseb naise sealt ära tirida. Kuid siis hakkas ta äkki naerma. „Noh, Quash, ma arvan, see tähendab, et meie maja nüüd ei rünnata,” ütles ta.
Lõpuks aga läks kõik nii, nagu boss oli hoiatanud. Londonist saabus sõduritega laev linna üle võtma. Meinheer Leisler, kes tundis oma vaenlasi, pani fordis vastu ja ütles, et ei anna linna käest kuningas Williami otsese käsuta. Kuid viimaks tuli ka käsk. Ja siis nad vahistasid ta, sest kuningas oli öelnud, et tegu on ohtliku mässajaga. „Need on sinu sõbrad, kes selle korraldasid,” ütles emand bossile.
„Ole rõõmus, et nad ka sind ei vahistanud,” vastas boss. Ent kui ta kuulis, et linnaisad olid kuningas Williamilt küsinud, kas nad võivad meinheer Leisleri hukata, ütles ta, et see oleks häbiväärne.
Veidi pärast seda tuli bossi ja härra Masteri kaaperlaev koju. See oli saanud väikese saagi, kuid suuremat tulu sest reisist ei tõusnud. Laeval oli ka mõni ori. Nende välimus ei meeldinud mulle.
„Ma arvan, et nad pole terved,” ütles härra Master. „Parem müüme nad kiiresti maha.” Ja ta müüs nad järgmisel päeval.
Vaene meinheer Leisler oli kogu selle aja luku taga, oodates oma saatust. Enamik inimesi linnas oli kohkunud. Meie majas valitses hirmuäratav nukrus. Emand ei rääkinud peaaegu kellegagi. Mai alguses, kui üks naistest, kes oli koos temaga marssinud, palus Naomit mõneks päevaks laenuks, et see tema farmis midagi õmbleks, lasi emand Naomil minna ja ma arvan, et Naomil oli hea meel, et kodust välja pääses. Majas oli nii kurb meeleolu, et ma ütlesin talle: „Võta väike Martha ka kaasa.” Nii nad läksid sinna farmi, mis asus vaid paar miili linnast põhja pool, ja jäid sinna kümneks päevaks.
Ilm oli sel ajal väga muutlik. Mõned päevad olid palavad ja leitsakulised ning hobuste ja teiste loomade sõnnik haises tänavatel. Siis jälle tuli külm ja vihmane päev. Kõik paistsid seda omal nahal tundvat. Ma olen harilikult hingelt tasakaalukas, kuid nüüd oli mul paha tuju. Suutsin vaevu tööd teha. Viimaks tulid Naomi ja väike Martha ühel hilisõhtul tagasi. Me ei rääkinud suurt. Nad olid nii väsinud, et läksid kohe magama.
Järgmisel hommikul läksin bossiga mere äärde. Härra Master ja teised kaupmehed klaarisid kaaperdajaga arveid ja arutasid, kas saata laev veel kord välja. Pärast läksime fordi juurde, sest boss ja härra Master tahtsid teada, mis on saanud meinheer Leislerist. Kui nad fordist välja tulid, vangutas boss pead.
„Bayard tahab ta hukata,” ütles ta härra Masterile. „Ma ei usu, et nad hakkavad kuningas Williami luba ära ootama.”
Nad olid just kõrtsi minemas, kui nägime, et noor Hudson jookseb meie poole.
„Mis on, poiss?” küsis boss.
„Marthal on halb, härra,” ütles Hudson nuttes. „Ma arvan, et ta sureb.”
Vaene laps hõõgus palavikust. Seda oli kole vaadata. Ka Naomi nägi haige välja ning värises.
„See on nendelt orjadelt, kes bossi laevaga toodi,” ütles ta mulle. „Nad olid müüdud sinna farmi, kus me käisime. Nad olid juba saabudes haiged ja üks neist suri. Olen kindel, et saime neilt mingi tõve.”
Kuid keegi ei teadnud, mis tõbi see on. Mu väike Martha vaevles kogu öö palavikus ja hommikul suutis vaevalt hingata. Meie Naomiga hoolitsesime tema eest, kuid keskööl hakkas ka Naomil palavik. Ma vannitasin neid külmas vees, et palavikku alla võtta, kuid sellest ei paistnud suurt abi olevat.
Hommikul tuli Clara uksele.
„Te ei tohi sisse tulla, preili Clara,” ütlesin ma talle. „Ma ei taha, et te haigeks jääksite.”
„Ma tean seda, Quash,” lausus ta. „Kuid ma tahan tema eest hoolitseda.”
Mul mattis hinge, kui ta seda ütles. Ent kutsusin kohe emanda ja hoiatasin teda, et ta preili Clarat eemal hoiaks. Ja emand ütles talle, et ei tohi haigetuppa minna. Kuid preili Clara tegi oma tahtmist. Ta ei andnud järele ka bossile ja emandale. Ta ütles, et ei lähe enne minema, kui on andnud Marthale ravimtaimedest tehtud jooki, mille ta oli ostnud ja mis teeb Marthale head. Boss ütles: „Anna see jook siis Quashi kätte,” kuid Clara ei andnud. Ning ta seisis Martha juures, hoidis tüdruku kätt ja andis juua. Martha suutis vaevu neelata, kuid jook
