ja hoiab seda ning annab ühel päeval edasi oma pojale, kui tal poeg on, või minu järeltulijatele mälestuseks minust. Kas lubad, et teed seda minu heaks, Quash?”
„Jah, boss. Ma luban.”
„Hästi,” sõnas ta. Siis näitas ta mulle peidupaika ja me panime vampumvöö sinna, et see oleks kindlas kohas.
Kuulujutud kapten Kiddist hakkasid liikuma järgmisel kevadel. Sadamasse tulnud laevadel räägiti, et selle asemel et piraate jahtida, oli kapten ise piraadiks hakanud. Ma küsisin bossilt, mida tema sellest arvab.
„Kes teab, mis merel võib juhtuda?” lausus ta õlgu kehitades.
Mõtlesin oma Hudsonile, kuid ei öelnud rohkem midagi. Kuulujutud jätkusid, kuid me ei kuulnud terve järgmise aasta midagi kindlat. 1699. aasta kevadel kuulsime, et Inglise sõjalaevad on saadetud kapten Kiddi otsima. Ning viimaks ilmus mees suvel Bostonis päevavalgele ja räägiti, et ta on vahistatud.
Ning siis andis boss minu meelest oma parima. Samal tunnil, kui see uudis saabus, oli ta juba teel Bostonisse, et välja uurida, mis Hudsonist on saanud. Ma üritasin teda tänada, kui ta kodust lahkus, kuid ta naeratas laialt ja ütles, et läheb vaid vaatama, kuidas tema omandiga lood on.
Sel päeval läks Bostonisse üks kiire alus. Seejärel möödus kaks nädalat. Ja ühel pärastlõunal nägin kaht meest meie maja poole tulemas. Üks neist oli boss. Teine oli must mees, minust veidi pikem ja tugeva kehaehitusega. Ja siis hakkas too minu hämmastuseks minu poole jooksma ja võttis mind oma embusesse ning ma nägin, et see on minu poeg Hudson.
Järgmistel päevadel rääkis Hudson mulle kõiksuguseid lugusid oma merereisist, koolerast ja sellest, kuidas nad polnud suutnud leida mingeid Prantsuse aluseid. Ta ütles, et kapten oli järginud oma volitusi, kuid paljud meeskonnaliikmed olid piraadid ja ta suutis neid suure vaevaga takistada isegi Hollandi laevu ründamast. Hudson ütles mulle, et need olid halvad inimesed. Lõpuks võtsid nad üle ühe Prantsuse laeva, kuid selle kapten osutus inglaseks ja sellest tuli palju tüli.
„Ka mind vahistati Bostonis,” rääkis Hudson mulle. „Ent kui boss kohale tuli ja ütles, et ma olen vaid ori, kelle ta oli kapten Kiddile rentinud, uskudes, et too on aus kaaperdaja, said nad aru, et ma olen tähtsusetu isik, ja lasid mu tulema. Ma arvan, et boss võis neile midagi maksta ka.”
Kuid kapten Kiddil oli vähem õnne. Teda hoiti kaua aega Bostonis ja siis saatsid nad ta kohtupidamiseks Inglismaale.
New Yorgis ei rääkinud rahvas muust kui rahast, mida kapten Kidd selle reisiga kindlasti teenis. Need, kes olid laevasse oma raha paigutanud, ei näinud kunagi pennigi, välja arvatud kuberner. Kapten Kidd oli matnud osa saagist Gardineri saarele, kuid öelnud kubernerile, kus see seal on, ja kuberner sai selle endale. Kuid rahvas rääkis, et kusagile on veel midagi maetud, võib-olla Long Islandile. Ma pärisin Hudsonilt, kas see on tõsi, kuid ta raputas vaid pead, aga mulle jäi tunne, et ta teab midagi, kuid ei räägi.
Mulle ei läinud see tõtt öelda korda. Ainus asi, millest ma hoolisin, oli see, et mu poeg on tagasi ja ühel päeval saab ta vabaks. Kuid ma kuulasin bossi sõna ega rääkinud talle sellest kunagi.
Olin tänulik veel ühe asja eest. Pärast seda, kui Hudson oli nende piraatide seltsis olnud, ei tahtnud ta mõni aeg nii hirmsasti merele minna. Ta elas rõõmuga minu juures ja mitu kuud olime eluga päris rahul. New Yorgis oli üsna rahulik. Boss käis tihti Jani ja proua Clara juures, kuid ma nägin, et eriti rõõmustab teda väike tütrepoeg Dirk.
1701. aastal kuulsime, et kapten Kidd on Londonis piraatluse pärast hukatud. Hudson ütles, et kohtupidamine ei olnud kindlasti õiglane, kuid ei tunnistanud, et kapten oli kedagi tapnud. Mul oli kaptenist kahju, aga ma hingasin kergendatult, sest kaaperdamine paistis mu poja silmis nüüd ohtlikum kui varem.
Boss laenas Hudsonit sageli välja, et poiss mõne aja mujal töötaks, ja kuna ma olin teda hästi õpetanud, maksti bossile selle eest head raha. Ta andis iga kord osa sellest Hudsonile, nii et poisil hakkas nüüd omal veidi raha kogunema.
Ühel oktoobrihommikul saatis boss mu kirjaga mehe juurde, kes pidas Staten Islandil rummikoda. Ma käisin sealkandis harva ja läksin seepärast hea meelega. Sinna läks sadamasillalt paat ning me tegime meeldiva sõidu üle lahe sadamasse, mis asus vanalinnaks kutsutud küla juures. Inglased nimetavad seda Richmondiks. Ma teadsin, et seal on kaks suurt mõisat, ja nägin väikestel küngastel talusid. See paistis väga meeldiv paik olevat.
Tagasi tulin alles õhtupoolikul. Kõndisin mööda randa meie maja poole, kui nägin, et Hudson jookseb minu poole.
„Tule kähku,” karjus ta. „Boss on suremas.” Jooksime majja. Meile öeldi, et bossil oli olnud kohe pärast minu lahkumist hirmus haigushoog ja ta ei jää vist ellu. Ning mind viidi kohe bossi juurde.
Seal olid arst ja mõned lähedased, ka Clara oli seal. Boss oli väga kahvatu ja ma nägin, et ta hingab sügavalt. Kuid ta tundis mu ära ja püüdis naeratada, kui ma tema juurde läksin.
„Ma olen tagasi, boss,” ütlesin talle. „Ja mul on kahju, et ma sind tervemana ei näe.” Siis üritas ta mulle midagi öelda, kuid sellest tuli välja ainult veider pomin. Kuid ma teadsin, millest ta räägib. Ta ütles mulle: „Sa oled vaba, Quash. Sa oled vaba.” Ja kuigi keegi ei saanud temast aru, naeratasin ma ja laususin: „Ma tean, boss. Ma tean.” Hetke pärast langes ta pea padjale ja ma ütlesin: „Ära muretse nüüd selle asja pärast, boss.” Ning võtsin ta käe. Ta kortsutas kulmu ja püüdis mu kätt suruda. Siis vaatas mulle väga pingsalt otsa. Ma teadsin, mida ta tahab. „Ma pole oma lubadust unustanud, boss,” ütlesin talle. „Ma mäletan, mida sa käskisid mul teha.” Ta ei suutnud küll rääkida, kuid pigistas mu kätt.
Boss elas päeva lõpuni. Õhtul, kui ma aias olin, tuli pisarais Clara majast välja ja ütles, et bossil oli veel üks tõsine haigushoog ja nüüd on ta läinud.
„Ma tean, et sa armastasid teda, Quash,” lausus ta.
„Jah, proua Clara,” ütlesin ma. Ühest küljest olin kurb, sest boss kohtles mind kindlasti nii hästi, nagu üks ori võib loota. Kuid teisest küljest mõtlesin oma vabadusele. Ma ei teadnud, kas boss oli perekonnale öelnud, et ma nüüd vaba olen, kuid teadsin, et see seisab tema testamendis, ja nii ei muretsenud selle pärast.
Bossi matused olid suurejoonelised. Ma arvan, et pool New Yorki oli kohal, tulid nii hollandlased kui ka inglased. Ja kõik olid emanda vastu väga kenad ja lugupidavad. Sel õhtul läks emand mõneks ajaks Jani majja. Ja kuna ta ära oli, tuli mulle mõte, et nüüd on hea aeg bossi indiaani vöö peidupaigast ära võtta. Nii läksin ja tegin seda ning viisin riidetükki mähitud vöö oma magamisnurka ja peitsin sinna. Keegi ei saanud sellest teada.
Järgmise päeva hommikul ütles emand, et läheb bossi äriasjade pärast välja. Arvasin, et ehk on nüüd varsti aeg talle minu vabadusest rääkida. Mõtlesin, kui ta tagasi tuleb ja heas tujus juhtub olema, võiksin seda mainida. Vahepeal aga otsustasin täide viia oma lubaduse, mis puudutas bossi indiaani vööd, et asi saaks aetud. Nii võtsin riidetükki mähitud vöö ja hakkasin minema Clara maja poole, mis asus Bridge Streetil.
Noh, olin juba poolel teel, möödusin just Mill Streeti otsast, kui kuulsin selja tagant häält:
„Mis sul seal on, Quash?”
See oli emand. Mõtlesin, kas teeselda, et ma ei kuulnud teda, ja vaatasin kiiresti ringi, kuidas saaksin teda vältida, kuid enne, kui midagi teha jõudsin, tundsin tema kätt oma õlal. Pöörasin siis ümber ja küsisin naeratades: „Kas ma saan
