Ta oli üleannetu poisike, väga elavaloomuline ning minu meelest oli temas midagi bossist. Tal olid heledad juuksed ja sinised silmad nagu emal, kuid võis juba näha, et ta on kiire taibuga, kuigi oma õppetükkidega pisut laisk. Ja kuidas sel lapsel meeldis mere ääres käia! Ta meenutas mulle mu oma poega. Ma viisin ta randa, lasin tal paate vaadata ja meremeestega rääkida. Kuid kõige rohkem meeldis talle minna teisele poole fordi ja vaadata jõge. Jõgi paistis teda kuidagi tõmbavat. Sünnipäeval, mis oli suvel, küsiti talt, mida ta kingiks tahab, ja ta tahtis sõita paadiga ülesjõge. Nii asus noor Henry koos väikemehe ja minuga ühel ilusal päeval suure purjepaadiga teele ning me sõitsime pärituule ja tõusuvooluga mööda suurt jõge üles, kuni möödusime kivisest kaldajärsakust. Jäime ööseks laagrisse ja sõitsime siis tagasi. Ja sellel teekonnal lubati Dirkil kanda indiaanlaste vampumvööd, mis ulatus tal kolm korda ümber keha.
„See on tähtis vöö, eks ju, Quash?” ütles ta mulle.
„Sinu vanaisa hindas seda väga ja andis ta sulle, et sa hoiaksid seda kogu elu ja annaksid edasi oma lastele,” vastasin ma.
„Mulle meeldivad need mustrid, mis siin peal on,” lausus ta.
„Räägitakse, et neil kujunditel on eriline tähendus,” ütlesin talle. „Nad pajatavad meile, et boss oli suur mees, või midagi sellist. Ma usun, et selle vöö andsid talle indiaanlased, kes teda eriti armastasid. Kuid see on kõik, mida ma tean.”
Võin öelda, et poisile meeldis jõe peal. Ta tundis end seal nagu kodus. Ja ma lootsin, et ta hakkab endale elatist teenima pigem jõel kui orjalaevadel.
Ja nagu välja tuli, suutsin ma tema elu selles osas mõjutada. Sest ühel päeval, kui end oma ärklitoas pesin ja arvasin, et olen üksi, kuulsin selja tagant väikese Dirki häält.
„Mis märgid sul seljal on, Quash?”
Piitsutamine oli jätnud seljale hirmsad armid, mida ma alati varjasin, ja ma poleks tahtnud, et poiss neid näeb.
„Need on millestki, mis juhtus kaua aega tagasi,” rääkisin talle. „Unusta need nüüd ära.” Ja ma lasin tal alumisele korrusele tagasi minna.
Kuid hiljem samal päeval tuli proua Clara minu juurde, kui ma aias lillede eest hoolitsesin, puudutas mu käsivart ja sõnas: „Oh, Quash, mul on nii kahju.” Paar päeva pärast seda teenisin lauas, kui väike Dirk ootamatult rääkima hakkas. „Isa, kas on üldse õige orja piitsutada?” Isa oli kohmetu ja pomises: „Noh, kõik sõltub …” Kuid proua Clara kostis vaikse häälega: „Ei ole õige.” Ning tundes tema iseloomu, teadsin, et ta ei muuda ses asjas oma meelt.
Tõepoolest, kord kuulsin, kuidas ta abikaasale ütles, et temal poleks kahju, kui kogu see orjaäri kord lõpeks. Kuid mees vastas, et asjalugu on nii, et suur osa Briti impeeriumi rikkusest tuleb suhkruistandustes töötavatest orjadest, nii et see äri ei saa niipea lõppeda.
Ma jäin proua Clara ja tema abikaasa juurde terveks aastaks. Sel ajal puhkes linnas kollapalaviku epideemia, kuid meie maja jäi sellest õnneks puutumata. Ja ma jäin nende juurde ka peaaegu kogu järgmiseks aastaks.
Inglismaal olid kuninganna Mary ja tema abikaasa, Hollandi kuningas William, nüüd surnud ning troon oli antud Mary õele Anne’ile. Tollane valitsus pidas Ameerikat nii oluliseks, et saatis sinna suure härra, kes oli kuninganna nõbu. Tema nimi oli lord Cornbury ja ta tuli elama New Yorki.
See kõik ei oleks mind puudutanud, kui poleks olnud emandat. Keegi ei teadnud, miks ‒ Jan arvas, et ta läks tõenäoliselt kellegagi tülli ‒, kuid oktoobris saatis emand kirja, milles ütles, et tuleb võib-olla New Yorki tagasi, ning Clara kutsus venna enda juurde, et otsustada, mida peaks tegema. Ma olin nende juures võõrastetoas. „Parem, kui sind siin ei ole, kui ta tuleb, Quash,” rääkisid nad mulle.
„Me hoolitseme sinu eest, Quash,” ütles proua Clara.
„Muidugi,” sõnas Jan. „Ja ma arvan, et tean, mida teha. Mul on üks koht, kus sul oleks kerge töö ja sa oleksid heades kätes.” Ta noogutas ja naeratas mulle. „Olin just äsja kuberneri enda juures.”
„Lord Cornbury?” küsis Clara.
„Tema enese. Paistab, et tema lordlik kõrgus otsib endale isiklikku teenrit. Ma rääkisin talle Quashist ja ta oli väga huvitatud.” Jan pöördus minu poole. „Kui sa tema juures töötad, Quash, koheldakse sind hästi. Ja mitte ainult seda. Kuberner jääb siia ainult mõneks aastaks, siis läheb Inglismaale tagasi. Kui sa tema lordlikule kõrgusele meeldid, ja ma tean, et meeldid, nõustub ta sind oma ametiaja lõpus vabaks laskma.”
„Kuid mis siis, kui lord Cornbury muudab meelt ja otsustab Quashi ära müüa?” küsis proua Clara.
„Ma olen sellele mõelnud. Lord Cornbury andis mulle sõna, et kui ta teenriga rahul ei ole, müüb ta Quashi meile sama hinnaga tagasi.”
„Kas oled kindel, et Quashil on seal mugavad tingimused?” küsis proua Clara.
„Mugavad tingimused?” Härra Master hakkas naerma. „Ta elab seal paremates tingimustes kui meie.”
„Kui sa ei ole seal õnnelik, tule kohe minu juurde tagasi, Quash,” ütles proua Clara.
„Noh, lord Cornbury pole Quashi veel näinud,” lausus Jan. „Aga kui kõik hästi läheb, olen ma sulle tänulik, Quash, sest see paneb mind kuberneri juures heasse kirja.”
„Ma annan oma parima,” ütlesin talle.
Ja läkski nii, et kõigest poolteise aastaga jõudsin ma julma plantaatori omandusest kuberneri enda majja.
Tema lordlik kõrgus kuulus vanasse Hyde’ide perekonda ning oli kuninganna onu, Clarendoni krahvi poeg ja pärija. Niisiis kuulus ta kuninglikku perekonda. Kuid ta ei olnud üldse uhke mees. Ta oli alati lahke, isegi minusuguse orja vastu. Ta oli üsna pikka kasvu, hea kehaehituse, tumedate juuste ja suurte pruunide silmadega. Kui ta poleks iga päev hoolikalt habet ajanud, oleks ta võinud paista tõmmu, ja üks mu kohustusi oli tal habet ajada. Ma polnud kunagi elanud aristokraadi majas ning seepärast jälgisin teda sageli, et õppida, kuidas talle meeldida, ja näha, mida ta järgmisena teeb.
Peagi sain teada, miks Jan tahtis olla lord Cornbury juures heas kirjas. „Ma olen toori,” ütles lordlik kõrgus naeratades. „Ma olen kuninganna ja õukonna poolt. Kuidas see saakski teisiti olla, kui ma olen kuninganna nõbu?” Ta eelistas rikkaid perekondi, kes järgisid inglise kombeid, ning soosis neid ametikohtade ja maatükkide jagamisel. Seepärast ei meeldinud lord Cornbury paljudele vaesematele hollandlastele, kes mäletasid veel õnnetut meinheer Leislerit. Ja ma arvan, et nemad ei meeldinud eriti ka talle. Kuid mina rääkisin inglise keelt õnneks üsna hästi ja pärast paljusid aastaid bossi lähikonnas elamist teadsin, mida teha, et isand minuga rahul oleks.
Lordlikul kõrgusel ja tema naisel oli olnud viis last, kuid ainult kaks neist olid veel elus: Edward, kes oli kaheteistaastane poisike, kui ma nende majja saabusin, ja kena tumedapäine kaheksa-aastane tüdrukuke nimega Theodosia. Edward oli enamasti oma koduõpetaja ning Theodosia ema seltsis, nii et minu kohustused piirdusid ainult tema lordliku kõrgusega. Ta oli kerge loomuga isand, sest kuigi nõudis head korda, seletas ta alati, mida tahab, ja ütles mulle, kui oli minuga rahul. Ta oli inimestega, kes tema juurde tulid, alati viisakas, kuid võin öelda, et oma heade maneeride taga oli ta auahne.
„Kuberner peab jätma endast märgi,” kuulsin teda kord ütlevat.
Eelkõige oli ta huvitatud anglikaani kiriku tugevdamisest. Kolmainsuse kiriku eestseisuse
