kõrgus ütles armuliselt, et võtab küll. Mulle oli see kõik väga huvitav, sest näitas, kuidas valitsusasju aetakse.
Uurisin lordlikku kõrgust endiselt hoolega, et teada, kuidas talle meeldida, ning varsti tuli õnnelik juhus, kui nägin Dock Streetil ühest rätsepaärist möödudes suurt siidist undrukut, mis minu hinnangul võis lordlikule kõrgusele hästi passida. Kuna mul oli alati raha tallele pandud, võisin selle raskusteta ära osta ning õhtul, kui omavahel olime, andsin selle lordlikule kõrgusele. „See on järgmiseks korraks, kui lordlik kõrgus jälle Tema Majesteet on,” ütlesin talle.
Ta oli väga rõõmus ja proovis seda kohe. „Nüüd ei vaja ma muud kui sama suurt kleiti,” ütles ta.
Olin tähele pannud, et iga kord, kui ta kuningannaks riietus, saadeti lapsed majast välja. Seepärast aimasin, et lordlikul kõrgusel on siiski väike hirm, mida inimesed tema harjumusest võiksid mõelda. Seepärast kandsin hoolt selle eest, et ta ei näeks minu suhtumises temasse kunagi jälgegi pilkest. Nädal pärast seda, kui talle undruku andsin, kandis ta seda kleidi all leedi Cornburyga õhtustades ja kui ma tal riietuda aitasin, küsis ta mult: „Kas sa leiad, et see on veider, et ma end niimoodi riidesse panen?”
„Aafrikas, kust mu rahvas tuleb, riietavad mõned hõimupealikud end naiseks, mu lord. Kuid ainult neile on see lubatud. Me peame seda erilise silmapaistvuse märgiks.” Ma mõtlesin selle välja, kuid lordlik kõrgus ei teadnud seda.
„Ahaa,” kostis ta ja paistis väga rahul olevat.
Möödus mõni kuu ning lordlik kõrgus esines mõnikord kuningannana või kõndis lihtsalt naiseriietes ringi.
Sel aastal hakkas leedi Cornbury end halvasti tundma. Arstid ei teadnud, mis tal viga on, seepärast lasti tal aadrit, tohterdati ravimtaimedega ja öeldi, et ta peab puhkama. Elu majas läks suuresti vana rada. Lordlik kõrgus aitas sageli pojal õppetükke teha ja luges Theodosiale õhtuti ette. Kuid ma märkasin, et nüüd, kus leedi end hästi ei tundnud, oli ta mõnikord öösiti rahutu, kõndis üksi mööda tuba ja ma teadsin, et sageli on tal naiseriided seljas.
Mõtlesin mõnikord, kas saaksin seda olukorda kuidagi enda kasuks pöörata. Ja ühel päeval nägin turul juhtumisi mulatinaist, kes ei saanud olla keegi teine kui Violet Idajõe äärest, kelle juures ma olin vanasti harjunud käima. Ta nägi nüüd palju vanem välja, kuid ma tundsin ta ära ja tema minu ka. Temaga oli kaasas tüdrukuke, kes võis olla umbes üheksa-aastane, ja ta ütles, et see on tema lapselaps. „Ehk on ta ka minu lapselaps?” küsisin talt vaikselt. Ta hakkas naerma ja ütles: „Võib-olla.” Selle tüdrukukese nimi oli Rose.
Noh, paistis, et Rose’il on õmblustöö peale väledad näpud ja Violet otsis kedagi, kes annaks talle alalist tööd. Ja kui ma talle ütlesin, et kuulun nüüd kubernerile, arvas ta, et ehk saan tüdruku heaks midagi teha.
„Oota veidi, ma vaatan,” ütlesin talle.
Järgmisel päeval asusin asja juurde. Kasutades karkassiks peenikesi vitsu nagu korvipunumisel, hakkasin tegema kuberneri keha ligikaudset mudelit. Õnneks olid mul alati olnud osavad käed ja ülesanne oli üsna kerge. Võtnud ühe kuberneri undrukutest, kohandasin vitstest mannekeeni selle järgi. Siis ostsin mitu küünart siidi ja linast riiet. Selle peale kulus suur osa mu säästudest, kuid olin kindel, et saan selle raha tagasi. Pärast seda laenasin leedilt ühe vana kleidi, mida ta kunagi ei kandnud. Siis ladusin kogu kraami vankrile ja viisin Violeti juurde.
„Tema lordlik kõrgus tahab kinkida ühele Long Islandil elavale sõbratarile kleidi,” rääkisin talle. „See on selle daami keha kuju, kuid me ei tea päris kindlalt, kui pikk ta on, nii et saagu kleit veidi pikem ja hiljem võime selle alumise ääre ära keerata.” Siis näitasin leedilt laenatud kleiti, mida tuli kasutada eeskujuna, ja ütlesin, et kui Rose saab sellega toime, makstakse talle hästi. „Ta võib selle valmis teha,” ütles Violet. Ma siis ütlesin neile, et tulen kahe nädala pärast tagasi.
Ja tõesti, kui tagasi tulin, oli töö tehtud. Läksin lordliku kõrguse juurde ja seletasin, et mul on üks kleit, mis võiks talle paremini sobida. Kui ta seda nägi, vaatas ta selle materjali ja libistas käega üle siidi ning lausus, et olin teinud väga hea valiku. Kleit sobis oivaliselt. Ma palistasin selle alumise ääre ise ära ja lordlik kõrgus oli väga rõõmus.
„See läks mul veidi maksma, mu lord,” ütlesin talle ja nimetasin hinna, mis oli väiksem, kui ükski õmbleja linnas oleks küsinud. Ta andis mulle kohe raha. Järgmisel päeval maksin Rose’ile tema töö eest. See oli väike summa, kuid sellest piisas, et teda rõõmustada. Ja siis jäin ootama.
Juhtumisi paistis leedil sel ajal parem olevat. Nad jätkasid lordliku kõrgusega tavalist elu. Kuberner kandis uut kleiti mitu korda õhtusöögil ja jäi sellega täiesti rahule. Kuid mõne aja pärast, nagu olin oodanud, küsis ta mult, kas saan hankida talle veel ühe. Ütlesin, et arvatavasti saan küll. Kuid järgmisel päeval läksin tema juurde pika näoga.
„Tekkisid mõningad raskused, lordlik kõrgus,” ütlesin talle. Seletasin, et õmbleja, kellelt ma kleidi olin tellinud, hakkas kahtlustama. Ta küsis, kas ma pole mitte kuberneri ori, ja ütles mulle, et kui leedi seda kleiti tahab, nad talle võlgu ei tee. Lordlik kõrgus oigas, kui seda ütlesin. „Nad tahavad teada, kellele see kleit läheb, ja kuna õmbleja pilk mulle ei meeldinud, ütlesin, et pean leediga nõu pidama,” rääkisin ma lordlikule kõrgusele.
Kuigi olin selle loo välja mõelnud, sai lordlik kõrgus teada, et ta pole hollandlaste ja presbüterlaste ning paljude teiste hulgas enam kuigi populaarne. Tal oli vaenlasi. Ja neid oli maksmata arvete pärast ka leedil. Ja linnas liikusid kuulujutud lordliku kõrguse veidratest riietumisharjumustest, see tegi isegi temasuguse uhke mehe ettevaatlikuks.
„Sa tegid õigesti,” ütles ta mulle. „Ma arvan, et jätame selle asja mõneks ajaks parem sinnapaika.” Kuid ma nägin, et ta on pettunud.
Nii ootasin veel mõne päeva. Siis ühel õhtul, kui ta paistis veidi kurb, tegin oma järgmise käigu.
„Ma olen mõelnud, lordlik kõrgus, et ehk on meie probleemile lahendus,” ütlesin talle.
„Noh?” küsis ta.
„Jah.” Ütlesin, et kui ma vabaks saan, võiksin avada linnas väikese poe, kus müüa kõiksuguseid naistekaupu ja teha ka kleite. Arvasin, et Jan ja Clara panustaksid minu ärisse ja saadaksid mulle kliente ning mul oli juba õmblejanna, kelle võiksin tööle võtta. „Kui mul see äri oleks, võiksin teha lordlikule kõrgusele ükskõik milliseid kleite ja keegi ei küsiks nende kohta midagi. Sest inimesed näeksid, et ma pole enam lordliku kõrguse ori. Keegi peale minu ei teaks, et ma teid riietega varustan. Võiksin varustada ka leedit. Ja lordliku kõrguse puhul ei peaks ma muidugi kasumit silmas. Müüksin lordlikule kõrgusele ja leedile omahinnaga.”
„Omahinnaga?” küsis ta ja ma noogutasin.
„Mitte ainult kleite, lordlik kõrgus. Alusseelikuid, siidsukki, kõike, mida te leediga soovite,” lubasin ma.
„Hm,” sõnas ta. „Ja selle eest tuleb mul anda sulle vabadus?”
„Muidu ei saa ma seda teha.”
„Ma mõtlen selle üle,” ütles ta.
Nüüd võite arvata, et ma võtsin suure riski, lubades varustada ka leedit, kelle arved jäid mõnikord maksmata. Kuid ma arvestasin sellega, et lordlik kõrgus hoolitseb selle eest, et mulle ära makstaks, kui ta uusi kleite tahab.
Järgmisel
