„Härrased, mul on kahju, aga kuninganna tahab nii,” ütles ta neile. See kõik oli osa tema plaanist. Olin ühel päeval juures, kui ta Kolmainsuse kiriku eestseisusega rääkis. „New York on nime poolest Inglise linn ja me tahame, et anglikaani vaimulikud teeksid sellest ka tegelikult Inglise linna,” ütles ta neile.
Ta ei olnud uhke mees, kuid talle meeldis teha asju stiilselt. Fordis asuvas kuberneri residentsis olid mõned korralikud toad, kuid hoone polnud kuigi elegantne. „See maja ei kõlba tegelikult kuhugi,” ütles ta. Ühel päeval sõitsime paadiga Nut Islandile, mis asus Manhattani lõunatipu lähedal, ning kui ta seal kastanite all jalutas, ütles ta mulle: „See on meeldiv koht, Quash. Väga meeldiv.” Ning mõne aja pärast lasi ta sinna väikesele künkale ehitada ilusa maja. Varsti pärast seda hakati saart kutsuma Kuberneri saareks.
Muidugi läks see kõvasti maksma, kuid linna kaitseks kogutavad maksud tõid sisse üle tuhande naela ja ta kasutas seda raha. Mõni makse maksnud kaupmees oli vihane, kuid ta ei hoolinud sellest. „Praegu ei ründa meid keegi,” ütles ta.
Sel ajal nägin aeg-ajalt proua Clarat oma perega, kuid emandast ei olnud sõnagi kuulda, kuni ühel päeval nägin Wall Streetil Jani. „Ta tuli tagasi, Quash,” rääkis ta mulle. „Tuli tagasi ja nägi kuberneri kõiki tegemisi anglikaanide heaks ja hollandlaste vastu ning kolme päeva pärast oli ta jälle Schenectadys ja ütles, et ei tule enam kunagi koju.” Jan naeris. „Jumal õnnistagu lord Cornburyt,” ütles ta.
Ka mul oli põhjust tema lordlikule kõrgusele tänulik olla. Sest ühel päeval nägi ta, et olen kurb, ja küsis, milles asi on, ja ma ütlesin, et mõtlen, mis Hudsonist on saanud. Ja ta lasi saata igasse maailma sadamasse, kus inglased kauplesid, ja igale Inglise sõjalaevale kirja käsuga Hudsoni kohta teateid hankida. „See võtab aega ja ma ei luba sulle midagi, kuid proovida võime,” ütles ta mulle. Ta oli lahke mees.
Olin olnud tema juures üle aasta, kui ta mind üllatas.
Leedi Cornbury oli sale elegantne daam. Mul polnud eriti võimalust temaga rääkida, kuid ta oli minuga alati viisakas. Tean, et ta tegi lordlikule kõrgusele veidi muret. Kord nägin, kuidas ta seisis laua juures, millel oli hunnik maksmata arveid, ja pomises: „Kuidas need ära õiendada?”. Sest lordlik kõrgus polnud nii rikas, nagu rahvas arvas. Ent kui ta leedi Cornburyga kahekesi oli, võis kuulda neid koos naermas.
Ühel päeval ütles lordlik kõrgus mulle, et nad söövad leedi Cornburyga õhtust koos kahe sõbraga, kes olid äsja saabunud Londonist. Õhtul, kui ma olin tal hoolikalt habet ajanud ja tema riided valmis pannud, ütles ta mulle: „Ma ei vaja sind nüüd enam, Quash. Tahan, et sa läheksid alla, et avada külalistele uks ja teenida lauas.” Nii avasin ukse ühele inglise džentelmenile ja tema naisele ning viisin nad vastuvõtutuppa, kus leedi Cornbury neid ootas, enne kui lordlik kõrgus ise tuleb. Mõne aja pärast teatas leedi mulle, et tuleb veel üks salajane külaline, tähtis isik, ja avagu ma talle samuti uks ja teatagu tema saabumisest. Ja kui ta mulle ütles, kellest ma pean teatama, pidin äärepealt minestama. Kuid ma tegin, nagu ta ütles, ja avasin ukse ja seal see tähtis isik oligi ning ma pöörasin ringi ja teatasin valjult: „Tema Majesteet kuninganna.”
Ning kuninganna Anne tuli mu silme ees sisse. Ainult et kui ta must möödus, taipasin, et see on hoopis lordlik kõrgus.
Ta kandis kleiti, mis kuulus leedi Cornburyle. See oli talle pisut kitsas, kuid istus seljas väga hästi. Ja ma pean ütlema, et lordlik kõrgus liikus väga graatsiliselt. Tal oli peas naiseparukas. Ja pärast habemeajamist oli ta end niimoodi puuderdanud ja oma nägu minkinud, et teda võis tõepooleks kenaks naiseks pidada.
„Jumala eest, Corny,” hüüatas inglise džentelmen. „Sa ehmatasid mind. Sinu kasv reedab su, kuid sa näed täiesti tema moodi välja. Hämmastav!”
„Sa tead, et ta on minu sakslannast nõbu,” ütles lordlik kõrgus endaga väga rahul olles.
„Näita meile oma jalga,” nõudis inglise daam. Ning lordlik kõrgus kergitas seelikuid ja näitas meile siidsukas jalga, mis nägi välja väga kena. Ja siis liigutas ta oma jalga, nii et ma pidin lausa punastama. „Noh, Corny, sa oleksid pidanud naine olema,” lausus daam naerdes.
„Mõnikord ta ongi,” sõnas leedi Cornbury vaikselt.
Nüüd käis lordlik kõrgus mööda tuba ringi, tegi külalistele reveranssi ja talle plaksutati.
Ma serveerisin neile õhtusöögi ja nad olid kõik väga lõbusad. Lordlik kõrgus võttis paruka peast, öeldes, et sellega on neetult palav, ning rääkis lugusid inimestest, keda nad Inglise õukonnas tundsid. Ja mina olin rõõmus neid õnnelikuna nähes, sest aimasin, et kuigi neil oli New Yorgis kõrge positsioon, tundsid kuberner ja leedi kindlasti puudust teatrist ja õukonnast ning oma Londoni sõpradest.
Paistis, et lordlik kõrgus oli selle õhtuga rahul. Sest kuu aja pärast korraldas ta veel ühe sellise. Ma aitasin tal valmistuda ja ta nägi leedi kleidiga suurt vaeva, sest see oli talle liiga kitsas. „Peame sellega midagi ette võtma,” ütles ta mulle.
Seekord olid tal külas kaks härrat inglisemeelsetest hollandi perekondadest: van Cortlandt ja Philipse. Nad olid väga hämmastunud, kui kuninganna sisse tuli, ja kuna kumbki neist polnud seda daami varem näinud, ei saanud nad paar minutit naljast aru. Ma arvan, et lordliku kõrguse etteaste ei meeldinud neile, kuid olles viisakad mehed, ei öelnud nad seda.
Nagu varemgi, leidis see aset fordis asuvas kuberneri majas ning kui külalised olid läinud, tuli lordlikul kõrgusel soov värsket õhku hingata ja ta ütles mulle, et ma tuleksin koos temaga fordi kaitsevallile, kust avanes vaade üle lahe.
Oli ilus öö ja tähed vilkusid taevas vee kohal. Üleval vallil seisis tunnimees. Ta vaatas meie poole, oletades, et see peab olema tema lordlik kõrgus, ja kui taipas, et ei ole, vahtis veel pingsamalt, kuid ei suutnud aru saada, kes on see pikakasvuline daam seal pimeduses.
„See peab olema see koht, kus Stuyvesant seisis, kui inglased tulid linna üle võtma,” lausus lordlik kõrgus mulle.
„Ma usun küll, mu lord,” ütlesin ma.
Ta jäi sinna mõneks ajaks ja siis jalutasime tagasi. Tunnimehest möödudes ütles kuberner: „Head ööd.” Nägin, et tunnimees pidi mehe häält kuuldes äärepealt võpatama. Ta vahtis meile kindlasti järele, kui me eemaldusime. Kui vallilt alla tulime, ütlesin lordlikule kõrgusele, et tunnimees oli naise suust mehe häält kuuldes hämmastunud ning ma arvan, et ta taipas, kellega tegu. Kuid lordlik kõrgus vaid naeris ja lausus: „Kas ajasime talle hirmu peale?” Ja siis jõudsin ma sisimas arusaamisele, et sellisele aristokraadile nagu kuberner ei lähe korda, mida tunnimees mõtleb. Ja ma mõistsin, et see on tema nõrk koht.
Neist õhtutest sain ma teada kaht asja. Esiteks, et lordlikule kõrgusele meeldib, kui talle meelde tuletada, et kuninganna on tema nõbu. Ja teiseks, talle meeldib riietuda naiseks, olgu see siis kuninganna Anne või mitte.
Igatahes olin pärast seda kuberneri soosingus ja ta polnud unustanud, et ma olin tulnud tema juurde van Dycki perekonnast. Sest ühel päeval kutsus ta Jani forti. Olin toas, kui Jan sisse tuli. Sel ajal oli välja jagada hulk valitsuse lepinguid ning lordlik kõrgus võttis rahulikult ühe neist laualt ja ulatas talle.
„Te tegite mulle suure teene, kui Quashi ära müüsite,” lausus ta. „Ehk varustaksite Tema Majesteedi valitsust nende kaupadega.”
Kui Jan lepingut luges, nägin, kuidas ta silmad pärani lähevad.
„Teie lordlik kõrgus on väga lahke,” vastas ta. „Ma olen teie võlglane.”
„Siis
