tuli kaks meest. Üks oli umbes minu kasvu, kuid võin öelda, et väga tugev. Teine oli lausa hiiglane.
„Ma võtan oma asjad,” pomisesin.
„Tee kähku,” sõnas plantaator. „Minge temaga kaasa,” käskis ta mehi.
Nii korjasin oma varanatukese kokku, ka väikese rahasumma, mida olin alati tallel hoidnud. Kartsin, et nad võtavad selle ära, kuid nad ei võtnud. Olin ikka veel nagu puuga pähe saanud, kui nad mu vankrisse viisid ja minema sõidutasid.
Plantaatori farm oli umbes kümme miili Manhattanist põhja pool. Seal seisis kelpkatusega Hollandi talumaja, kuid inglasest plantaator oli lisanud sellele laia veranda. Tal oli pool tosinat orja, keda hoiti karjatara lähedal asuvas madalas saras.
Kui kohale jõudsime, ütles plantaator, et ma särgi seljast võtaksin, et ta saaks mind üle vaadata, mida ta siis ka tegi. „Noh, sa pole noor, aga näed üsna tugev välja,” ütles ta. „Julgen öelda, et sinust on veel mõni aasta töölooma.” Nad viisid mu sara juurde ja mees käskis: „Seis!” Seal oli maasse löödud suur post ning äkki võtsid mehed mul kätest kinni ja panid mu randmete ümber posti küljes keti otsas rippuvad käerauad.
„Noh nii, neeger,” ütles plantaator mulle. „Su emand rääkis mulle, et sa varastasid tema tagant ja püüdsid minema joosta. Sellised asjad ei ole siin lubatud, kas saad aru?” Ja ta noogutas lühemale mehele, kes oli seal töödejuhataja. See läks veranda kaudu majja ja tuli sealt välja hirmuäratava piitsaga. „Nüüd õpid veidi head käitumist,” lausus plantaator. Vaatasin ringi, suutmata uskuda, mis siin toimub. „Pööra nägu ära,” käskis plantaator.
Ja siis andis töödejuhataja esimese piitsahoobi. Kord, kui ma veel poisike olin, oli boss mulle püksirihmaga peksa andnud. Kuid piits on midagi muud.
Kui piitsahoop üle mu selja laksatas, tundsin, kuidas see mu ihu rebis ja kõrvetas, ning olin sellest nii kohkunud, et karjatasin valjult.
Siis kuulsin uuesti piitsa vihinat ja laksatust. Kuid see hoop oli hullem kui esimene. Oleksin peaaegu nahast välja hüpanud. Nägin, et plantaator vahib, kuidas ma selle vastu võtan. Kolmas piitsahoop oli nii kohutav, mulle tundus, et valu lõhestab mu ihu. Mu pea jõnksatas tahapoole ja ma tundsin, nagu tungiksid silmad peast välja. Nad pidasid hetke vahet ja kogu mu keha vappus ning ma arvasin, et nad on ehk lõpetanud. Siis aga nägin, et plantaator noogutab töödejuhatajale, nagu tahaks öelda: „Lase aga käia!”.
„Ma ei ole kunagi varastanud,” karjusin talle. „Ma ei ole seda ära teeninud.”
Kuid piits plaksus taas ja taas ja taas. Mu ihu hõõgus nagu tules. Keha peksles agoonias vastu posti. Käerauad pigistasid käsi nii kõvasti, et veri tuli küünte alt välja. Kui töödejuhataja oli andnud mulle kümmekond hoopi, arvasin, et ma suren, kuid ta jätkas, kuni olin saanud kakskümmend hoopi.
Siis tuli plantaator lähemale ja vahtis mulle otsa.
„Noh, neegripoiss, mis sul nüüd öelda on?” küsis ta.
Mina aga üksnes rippusin seal posti küljes, üle viiekümne aasta vana ja esimest korda elus piitsa saanud. Kogu mu väärikus oli läinud.
„Palun vabandust, boss,” laususin nuttes. „Ma teen, mis sa ütled.”
„Ära kutsu mind bossiks,” lausus ta. „Ma pole mõni kuradi hollandlane.”
„Jah, härra,” sosistasin ma. See piitsutamine oli olnud nii hirmus, et kui minus oligi mingit viha, oleksin ma nüüd keelega maad lakkunud, kui ta oleks käskinud. Ja kui ma talle meeleheites otsa vaatasin, ütles ta:
„Ära kõneta mind, kui ma sult midagi ei küsi. Ja kui sa minuga räägid, varganäost hoorapoeg, siis vaata enda ette maha. Ära enam kunagi julge mulle näkku vahtida. Kas jääb meelde?” Ja kui ma maha vaatasin, hüüdis ta töödejuhatajale: „Anna talle veel veidi, et meelde jääks.”
Siis andis töödejuhataja mulle veel kümme piitsahoopi. Lõpuks ma vist minestasin, sest ei mäleta, kuidas mind posti küljest maha võeti ja sara alla visati.
Töötasin selles farmis pool aastat. Töö oli raske. Talvel, kui lumi maha tuli, õpetati orje plantaatori sepikojas naelu tegema. Tegime neid kümme tundi päevas ja need müüdi maha. Meid pandi kogu aeg tööle, et peremehele mingil viisil raha teenida. Ta andis meile piisavalt süüa ja hoidis meid soojas, et me töötada suudaksime. Olime päeva lõpuks liiga väsinud, et vastuhakule mõelda. Rohkem mind ei piitsutatud, kuid ma teadsin, et kui ma peremehele selleks mingi põhjuse annaksin, teeks ta seda jälle.
Kõik see pani mind mõtlema, kui õnnelik olin olnud neil aastatel, kui minu omanik oli boss, sest igal aastal tõid härra Masteri sugused mehed võib-olla tuhandeid neegreid istandustesse, kus tingimused olid samasugused nagu siin või veel hullemad. Ja ma mõtlesin kurbusega, millist üksildast elu olid elanud mu vanemad ilma lasteta.
Kevadel pandi meid uuesti põldudele kaevama ja kündma. Töötasin ühel keskpäeval, üleni poriga koos, kui nägin mööda teed tulemas kerget kaarikut. Sellest väljusid mees ja naine ning läksid majja. Mõne aja pärast tuli plantaator välja ja hõikas, et ma tema juurde tuleksin. Ruttasin siis tema juurde. Kui ma seal tema ees seisin ja hoolega maha vaatasin, kuulsin verandal kleidi kahinat, kuid ei julgenud pilku tõsta, et näha, kes see on. Siis aga kuulsin tuttavat häält, mis küsis: „Oi, Quash, kas sa ei tunne mind ära?”. Ja sain aru, et see on proua Clara.
„Sa oled muutunud, Quash,” ütles proua Clara mulle, kui ta härra Masteriga mu tagasi New Yorki tõi. „Kas ta kohtles sind halvasti?”
Mul oli häbi talle rääkida, kuidas mind piitsutati, seepärast ütlesin: „Pole mul häda midagi, proua Clara.”
„Meil võttis mõne aja, et teada saada, kus sa oled,” rääkis ta mulle. „Ema keeldus ütlemast, kellele ta su müüs. Lasin inimestel kõikjal linnas sinu kohta pärida. Ühel päeval saime teada.”
Küsisin, kas nad teavad midagi Hudsoni kohta.
„Ta müüdi ühele kaptenile, kuid me ei tea, kellele. Ta võib olla ükskõik kus. Mul on kahju, Quash,” lausus ta. „Võib-olla sa ei näe teda enam.”
Ma ei suutnud sõnagi öelda.
„See oli sust kena, et sa mulle järele tulid,” ütlesin viimaks.
„Ma pidin su eest head hinda maksma,” sõnas noor Henry naerdes. „Vana plantaator teadis, et me sind endale tahame, ja ei teinud mulle soodsat pakkumist.”
„Me teame, et sa peaksid vabaks saama,” lausus proua Clara.
„Hm,” kostis tema abikaasa. „Mina ei tea sellest midagi. Eriti pärast seda, kui ma pidin su eest maksma. Kuid me peame otsustama, mida sinuga teha, Quash.”
Paistis, et takistuseks on emand. Too oli hiljuti läinud elama ülemjooksule Schenectadysse. Ta valis selle paiga seepärast, et seal oli tugev hollandlaste kogudus ja linnas polnud peaaegu üldse inglasi. „Niikaua, kui ta seal on, võime sind meie või mu venna juures hoida,” seletas proua Clara. „Kuid mu vend ei taha, et ema tagasi tulles sind eest leiaks. See ajaks ta vihale ja meie vara on tänase päevani tema kontrolli all. Mul on kahju, et sa ei saa vaba olla,” lisas ta.
„Pole midagi, proua Clara,” ütlesin talle. Sest olin parem nende kui selle plantaatori juures. Ja pealegi, milleks mulle nüüd vabadus, kui mu poeg oli ikka
