käskis ta.
Mõtlesin, ta kindlasti arvab, et ma varastan pärast seda kõike tema tagant. Ma ei tahtnud talle vööd näidata, sest boss oli käskinud seda salajas hoida. Kuid emand haaras pakist kinni ja ma ei saanud midagi teha. Seepärast hakkasin seda riidest välja harutama. Emand nägi hetke nõutu välja, kuid sai siis aru, mis asi see on, ja tema nägu läks süngeks.
„Anna see mulle,” ütles ta.
„Boss käskis mul selle endale võtta,” vastasin. Ei tahtnud talle öelda, kuhu ma sellega lähen, arvaku siis, et see anti mulle.
„Ja mina käsin sul selle mulle anda,” karjus ta. Ta oli äkki hakanud vihast värisema. Mul polnud aimugi, miks vöö nägemine teda nii marru ajas, kuid ma ei saanud midagi teha.
Noh, pidin väga kiiresti otsustama. Teadsin, et pean tegema, mida olin bossile lubanud. Kui ma aga teen, mida ta käskis, ja annan vöö proua Clarale poja jaoks, ei saa keegi öelda, et ma olen selle varastanud. Ja mulle tuli pähe, et see ei tähenda tegelikult midagi, et emand on vihane, sest teadsin, et olen juba vaba. Selle asemel et tema sõna kuulata, pöörasin ringi ja jooksin nii kiiresti kui suutsin ja peitsin end vankrite taha ning jätkasin teekonda proua Clara majja.
Kui sinna jõudsin, leidsin eest proua Clara ja andsin bossi sõnad talle edasi, täpselt nagu ta oli öelnud. Ütlesin, et vöö peab saama noore Dirki ja tema poegade kätte, niikaua kui perekond püsib, sest see on bossi tahtmine. Siis seletasin, mis mul emandaga oli juhtunud, ja Clara ütles mulle, et ma ei muretseks ning kui sellest pahandus tuleb, räägib ta ise emandaga. Siis lahkusin ma tema juurest, kuid ei tahtnud enne õhtut koju minna, et anda emandale rahunemiseks aega.
Kui ma koju jõudsin, polnud seal emandast mingit märki. Kuid Hudson ütles mulle, et mõne aja eest olid saabunud Jan ja notar ning nad on praegu koos emandaga võõrastetoas. Mõistsin, et nad tulid kindlasti testamendi pärast.
Läksin vestibüüli, et võiksin midagi kuulda. Võõrastetoa uks oli kinni. Kuid siis kuulsin emanda väga valjut häält.
„Käige põrgu oma Inglise testamendiga. Mind ei huvita, millal see tehti. Mul on korralik Hollandi testament.”
Võite ette kujutada, et pärast seda läksin ma uksele lähemale. Kuulsin, et notar räägib midagi, kuid ei kuulnud, mida ta ütles. Mida emand talle vastu karjus, kuulsin aga üsna selgesti.
„Mis te sellega tahate öelda, et ma võin jääda siia aastaks ajaks? See on minu maja. Ma jään siia elu lõpuni, kui tahan.” Kui notar oli veel midagi rääkinud, hüüdis emand: „Hudson vabaks lasta? See on minu otsustada. Hudson kuulub mulle.” Kuulsin jälle notari häält, ikka väga vaikset. Siis hakkas emand uuesti karjuma: „Ma näen, mis siin toimub, sa reetur! Ma ei usu üldse, et minu abikaasa sellele Inglise testamendile alla kirjutas. Näita mulle tema allkirja! Anna siia!”
Hetke valitses vaikus. Siis kuulsin Jani valju häält.
Mul oli kõrv otse vastu ust, nii et kui see valla paiskus, oleksin peaaegu tuppa kukkunud. Samal hetkel tormas emand minust mööda. Ta vahtis otse enda ette. Ma pole kindel, kas ta mind üldse nägi. Dokument oli tal käes ja ta läks köögi poole. Järgmisena põrkasin kokku Janiga, kes tormas emandale järele. Kui tasakaalu tagasi sain, oli emand juba köögis ja lõi ukse pauguga kinni. Kuulsin, kuidas ta selle enda taga riivi pani. Jan ei jõudnud teda kinni püüda. Ta hakkas karjuma ja ukse pihta taguma, kuid sellest polnud kasu.
Hudson oli köögis ja rääkis mulle pärast, mis edasi sai. Emand läks otse tulekolde juurde, viskas testamendi leekidesse ja vaatas, kuni see söestus. Siis võttis ahjuroobi ja segas sellega, kuni järele jäi vaid tuhk. Seejärel avas ta üsna rahulikult köögiukse, mille taga seisid Jan ja notar.
„Kus testament on?” küsis notar.
„Mis testament?” vastas emand. „Ainus testament, mida ma tean, asub minu advokaadi seifis.”
„Nii ei saa,” ütles Jan. „Testamendil olid tunnistajad. Ma võin su kohtusse anda.”
„Anna,” sõnas emand. „Kuid sa ei pruugi võita. Ja kui sa ei võida, hoolitsen ma selle eest, et sa ei saa midagi, kuigi oled minu liha ja veri. Ma kulutan kogu vara ära. Seni kui kohtunik pole teist otsust teinud, on see maja ja kõik, mis siin sees, minu oma.”
Pärast seda läksid Jan ja notar minema, öeldes, et emand kuuleb neist peagi. Ja ma oletasin, et nüüd on minu kord emanda viha ohvriks langeda. Kuid minu üllatuseks pöördus ta minu poole ja ütles väga rahulikult: „Quash, too mulle klaas genever’i!” Ja kui ma selle talle tõin, lausus ta: „Ma olen praegu väsinud, Quash, kuid sinu ja Hudsoni vabadusest räägime homme.”
„Jah, emand,” kostsin ma.
Järgmisel hommikul tõusis emand vara üles ja läks välja, käskides mul maja järele vaadata, kuni ta ära on, ja mitte kedagi sisse lasta.
Ennelõunal saatis ta Hudsonile sõna, et vajab turul poisi abi, ja Hudson läks sinna. Mõne aja pärast tuli emand Hudsonita tagasi ning käskis mul tulla võõrastetuppa, kus ta oli istet võtnud.
„Noh, Quash, viimased päevad on olnud kurvad,” ütles ta mulle.
„Mul on bossist väga kahju,” laususin ma.
„Usun, et on,” vastas ta. Ta oli hetke vait, nagu mõtleks millegi üle.
„Ma avastasin kurvastusega, Quash, et minu abikaasa tahtis mind omandist ilma jätta ja mu majast välja tõsta. Ja et mu enda pere oli selles osaline.” Ta heitis mulle külma pilgu. Siis vaatas enda ette maha. „Mind kurvastas ka see, Quash, et sa eile minu sõna ei kuulanud ja selle indiaani vööga minema jooksid. Võib-olla sa teadsid sellest Inglise testamendist ja arvasid, et kuna oled oma pojaga peagi vaba, võid mind nüüd solvata, kui tahad.”
„Boss rääkis mulle ainult, et me Hudsoniga saame vabaks, kui ta sureb,” ütlesin ma. Sest see oli tõsi.
„Noh,” sõnas ta ja tema hääl oli rahulik. „Mina otsustasin teisiti. Hudson on juba ära müüdud.”
Ma vahtisin talle otsa, püüdes tema sõnade tähendust mõista.
„Kuidas müüdud?” küsisin talt.
„Jah,” kostis ta. „Ühele kaptenile. Ta on juba pardal.”
„Ma tahan teda näha,” ütlesin ma.
„Ei,” vastas ta.
Just siis koputati uksele ning sisse tuli hallipäine härrasmees ja kummardas emandale. Teadsin, et olen teda varem näinud, ja siis tuli mulle meelde, et see on üks inglasest plantaator, kelle härra Master oli kord aastate eest meie majja toonud. Emand noogutas talle ja pöördus minu poole.
„Kuna ma olen nüüd kõige omanik, mis kuulus mu abikaasale ‒ juhul kui kohtunik ei otsusta teisiti ‒, kuulud sina samuti mulle, Quash. Ja ükskõik, mida mu abikaasa ütles, olen ma otsustanud su ära müüa, sest sa ei kuulanud mu sõna. See härra juhtus täna turul olema ja ostis su ära. Sa lähed nüüd kohe temaga.”
Ma olin nii kohkunud, et ei saanud sõnagi suust. Vaatasin vist ringi, nagu tahaksin ära joosta.
„Mul on kaks meest kaasas,” ütles plantaator teravalt. „Ära ürita midagi.”
Ma ei suutnud ikka veel
