kirikus?” Emand ahmis õhku. „Kas tema perekond julgeb seda nõuda?”
„See oli minu mõte.”
Emand istus ja vahtis tütrele otsa, nagu ei suudaks kuuldut uskuda. Siis vaatas ta bossi poole.
„Kas sa teadsid seda?”
„Ma kuulsin midagi. Kuid Clara on nüüd üle kolmekümne ja lesk. Ta teab ise, mida teeb.”
Siis pöördus emand poja poole ja küsis, kas too oli asjast teadnud.
„Mul oli sellest aimu,” ütles Jan.
Pärast seda paistis emand toolil lonti vajuvat.
„Oleks olnud kenam, kui keegi oleks mulle öelnud,” lausus ta vaikselt.
„Me ei teadnud kindlalt,” sõnas Jan.
„Pole hullu, Greet,” ütles boss reipalt. „Henry on kena poiss.”
„Nii et, Clara,” jätkas emand, „sa abiellud hea meelega inglasega ja hülgad oma kiriku. Kas see ei tähenda sulle midagi?”
„Ma armastan teda,” vastas Clara.
„See läheb mööda,” ütles emand. „Kas tead, et inglasega abielus olles on sul väiksemad õigused?”
„Ma tunnen seadust.”
„Sa ei tohi kuuluda oma abikaasale, Clara. Hollandi naised on vabad.”
„Ma ei muretse selle pärast, ema.”
Keegi ei lausunud mõne aja sõnagi. Emand vaatas enda ette lauale.
„Ma näen, et mu pere ei hooli must üldse,” lausus ta viimaks. Siis ta noogutas. „Te olete kõik Masteriga ühes mestis.” Ta pöördus Clara poole. „Olgu sul seal õnne.”
Aasta lõpus pani anglikaani vaimulik härra Smith nad paari. Emand keeldus laulatusele minemast. Rahvast see ei üllatanud. Paljud tema hollandlastest sõbrannad oleksid toiminud samuti. Kui boss pärast kirikust tuli, istus emand võõrastetoas, sünge nagu kõuepilv. Boss nägi üsna rahulolev välja ning ma märkasin, et ta oli mõne napsi võtnud.
„Ära muretse, mu kallis,” ütles ta. „Sinust ei tuntud puudust.”
Ma oleksin olnud oma eluga üsna rahul, kui mu poeg Hudson poleks tahtnud merele minna. Ta tegi mul sellega meele mõruks ja boss oli alati tema poolt. Härra Master ütles, et võtaks ta igal ajal laevale, ning boss ei andnud teda ära ainult seepärast, kuna teadis, et ta on mu ainus lähedane ja ma ei sooviks seda. „Sa lähed mulle kalliks maksma, Quash,” ütles ta ja ma teadsin, et ta ei naljata.
Ühel päeval tuli härra Master meie majja šoti härrasmehega, kelle nimi oli kapten Kidd. Too oli olnud kaaperdaja ja abiellunud rikka hollandlannast lesega. Ta oli tugeva kehaehituse ja väga sirge rühiga mees. Nägu oli tal tormidest räsitud, kuid ta kandis alati toredat parukat, laitmatut kaelasidet ja uhket sinist või punast kuube. Emand kutsus teda piraadiks, ent kuna mehel oli nüüd nii palju raha, oli ta väga lugupeetud ning sõbrustas kuberneri ja kõigi parimate perekondadega. Härra Master rääkis talle, et noor Hudson oskab kõiksuguseid sõlmi teha, ning lasi Hudsonil seda näidata ja kaptenile jättis see väga hea mulje.
„Selle teie orjapoisi koht on merel, van Dyck,” ütles ta oma šoti aktsendiga. „Temast tuleks meremees teha.” Siis istus ta võõrastetoas ja rääkis bossile Hudsoni kuuldes oma seiklustest ning kuu aja pärast jõudis kätte see kole aeg, kus mu poeg tahtis merele minna.
Olin selles majas harjunud pererahva jutte pealt kuulma. Kui oli midagi, mida pidi ütlema nelja silma all, tahtsid boss ja emand olla omaette ning sulgesid ukse. Kuid lõunalauas, kus ma neid teenisin, avaldati ikka oma mõtteid. Nii et aastate möödudes polnud jäänud palju perekonnasaladusi ning arvamusi maailma asjadest, millega ma kursis poleks olnud.
Ükskord aga kuulsin midagi, mida ei oleks pidanud kuulma.
See polnud minu süü. Maja taga oli meeldiv aiake. Selle toa aknad, mida boss kasutas kabinetina, avanesid sinna. Aed oli väga korras nagu kõik hollandlaste aiad. Seal kasvas pirnipuu ja peenardel olid tulbid. Oli ka maalapp, kus kasvasid kapsad, sibulad, porgandid, salat ja mais. Varju andva seina ääres olid virsikud. Kui ma noor olin, ei meeldinud mulle kunagi aias töötada, kuid nüüd hoolitsesin hea meelega taimede eest.
Ühel kevadpäeval töötasin seal vaikselt, mitte kaugel bossi kabineti lahtisest aknast. Ma isegi ei teadnud, et ta on kabinetis, kuid siis kostis tema poja Jani hääl.
„Ma kuulsin, et meinheer Philipse on teinud testamendi Inglise seaduste järgi,” ütles ta.
„Ohoo,” kuulsin bossi ütlevat.
„See on härrasmehest õige tegu,” ütles Jan. „Sa peaksid ka sellele mõtlema.”
Kui asi puudutas surma, oli Inglise ja Hollandi seadustel suur vahe. Kui hollandlane suri, jäid tema maja ja äri lesele, kuni ka see suri. Alles siis jagati vara laste vahel ära, poiste ja tüdrukute vahel võrdselt. Kuid inglastel ei olnud naised sellises lugupidamises. Kui inglanna abiellus, kuulus tema vara edaspidi abikaasale, nagu oleks ta ori. Ja äriga ei pidanud tal midagi pistmist olema. Ja kui tema abikaasa suri, sai vanim poeg peaaegu kõik endale, ainult väike osa määrati lese ülalpidamiseks. Inglastel oli isegi seadus, et poeg võis oma ema neljakümne päeva pärast majast välja tõsta.
Inglise suurmaaomanikele selline asjakorraldus meeldis, sest sellega hoiti mõisaid koos ja perekond säilitas oma võimu. Samal põhjusel tahtsid Inglise seaduste järgi testamenti teha ka mõned hollandlased, kui neist džentelmenid olid saanud, kuid enamik hollandlasi ei järginud ses asjas Inglise seadusi. Ma arvan, et nende naised poleks selle poolt olnud. Ning ma ei kujutanud ette, et boss sellise asja peale läheks.
„Meil on Hollandi testament, mis koostati ajal, kui me abiellusime,” lausus boss. „See on vana Schermerhorni, sinu ema advokaadi käes. Ema saaks rabanduse, kui ma seda muudaksin.”
„Ta ei pruugi sellest teada saada. Uus Inglise testament muudaks vana kehtetuks.”
„Miks see sind huvitab?”
„Ma tõtt öelda ei usalda ema arvamusi, isa. Vaata, kuidas ta toimis selle Leisleri loo ajal. Ma arvan, et ta pole õige isik meie rahaasju ajama. Clara on hästi kindlustatud. Ta sai rikkaliku kaasavara ning saab raha ka oma abikaasalt, sest jumal teab, et härra Masteril ei ole rahast puudus. Tema äia Inglise testamendi järgi saab tema abikaasa peaaegu kogu Masteri vara, võid selles kindel olla. Clara on palju rikkam kui mina.”
„Saan aru, mida sa mõtled,” sõnas boss.
„Sa tead, et ma hoolitsen ema eest alati. Ja nii teeb ka Clara.”
„Selles pole kahtlust.”
„Ma lihtsalt arvan, et sa peaksid mind kaitsma. Ja van Dycki perekonda. Muud ei midagi.”
„Ma mõtlen selle üle järele, Jan. Luban sulle. Kuid on parem, kui see asi jääb meie vahele.”
„Iseenesest mõista,” sõnas Jan.
Pärast seda läksin kähku aia teise otsa ning kui majja tagasi tulin, ei lausunud ma kuuldust sõnagi, isegi mitte Hudsonile.
