nii mahe tuul, boss,” ütlesin ma. „Nagu sosistaks keegi mändide vahel. Kui sa hoolega kuulatad, võid seda kuulda.”
Ta ei lausunud midagi. Kuid mõne hetke pärast nägin, et tema pea on langetatud, ning arvasin, et ta kuulatab. Kui ta end mõne aja ei liigutanud, mõtlesin, et ta jäi ehk magama, kuid siis ajas ta end aeglaselt püsti ja vaatas minu poole. Ning mina teesklesin, et magan.
Siis läks ta eemale ja hakkas pimeduses mööda jõekallast kõndima.
Lamasin veel hulk aega ja ootasin, et ta tagasi tuleks, kuid ta ei tulnud. Hakkasin siis kartma, et temaga on midagi juhtunud. Metsades on palju karusid, aga kui mõni neist teda oleks rünnanud, oleksin kuulnud karjet. Kui aga boss ikka veel ei tulnud, tõusin üles ja hakkasin mööda jõekallast talle järele minema. Läksin väga ettevaatlikult ega teinud kära. Kuid temast polnud mingit märki. Ma ei tahtnud teda hüüda, muudkui läksin ja läksin. Olin käinud ligi pool miili, kui teda nägin.
Ta istus jõe ääres väikesel rohulapil ja tema kohal särasid tähed. Ta istus, selg küürus, põlved konksus, ja nuttis. Kogu tema keha vappus ja ta oli nutust peaaegu lämbumas. Ma ei ole kunagi näinud meest niimoodi nutmas. Ma ei julgenud edasi minna, kuid ei tahtnud teda ka sinna jätta. Nii seisin seal mõne aja ja tema nuttis südantlõhestavalt. Olin seal hulk aega ja tuul tugevnes veidi, kuid tema ei märganud midagi. Ning siis mõne aja pärast tuul vaibus ning tähtede all valitses suur vaikus. Ka tema nutt oli veidi vaiksemaks jäänud. Ma ei tahtnud, et ta mu sealt leiaks, ja hiilisin minema.
Kui lõkke äärde tagasi jõudsin, püüdsin uinuda, kuid kuulatasin samal ajal, kas ta juba tuleb. Koit oli peaaegu käes, kui ta tagasi tuli.
Me sõitsime mitu päeva mööda suurt Hudsoni jõge ülesvoolu ja nägime mohookide külasid puumajade ja pihtaedadega. Boss ostis hulga nahku. Kui koju tagasi jõudsime ja ma jooksin Naomit vaatama, naeratas too mulle imelikult. Siis ütles, et ootab last, mis tegi mulle suurt rõõmu. Ja mõne aja pärast tuli mulle mõte, et kui see on poisslaps, peaksin panema talle oma teekonna meenutuseks nimeks Hudson.
Naomi rääkis mulle veel, et emand ja Clara olid hommikul tülitsenud ja preili oli majast välja jooksnud. „Emand on mustas meeleolus,” ütles ta.
Kohe pärast seda, kui boss majja tuli, möödusin võõrastetoa uksest. See oli lahti ja ma kuulsin, kuidas boss räägib emandale nahkadest ja mohookidest, kuid emand ei paistnud midagi ütlevat.
„Kus Clara on?” küsis boss.
„Väljas,” vastas emand. Siis mõne aja pärast ütles ta: „Ma arvan, et sa veetsid ka oma teiste indiaani sõprade juures aega.”
„Ainult veidi,” vastas boss. „Neil polnud nahku.”
Emand ei vastanud.
„Muuseas, Kahvatu Sulg on surnud,” sõnas boss.
Olin nüüd mõne aja ukse juures kuulanud ning arvasin, et parem on edasi minna, kui kuulsin emanda häält.
„Miks sa seda mulle räägid?” küsis ta. „Üks haisev indiaanlane rohkem või vähem, mis see loeb?”
Boss oli pärast seda hetke vait. Kui ta naisele vastas, oli tema hääl vaikne.
„Sa oled julm,” sõnas ta. „Tema ema oli parem naine kui sina.” Kuulsin, et ta hakkab toast välja tulema, ja tegin kähku minekut.
Pärast seda paistis mulle, et boss suhtub emandasse külmalt, nagu oleks miski nende vahel lõppenud.
Mõtlesin pärast tihti neile sõnadele ning arvan, et mõistsin, mida need tähendasid. Kuid ma ei hoolinud sellest suurt. Mul oli nüüd oma pere, kelle peale mõelda.
Iga mööduva aastaga hakkasin rohkem mõistma, milline õnn see oli, et ma Naomiga abiellusin. Ta tegi majas kõik oma tööd ära, isegi kui tal lapsekandmise ajal suur kõht ees oli, ega kurtnud kunagi. Teadsin, palju tal teha on, ja aitasin teda niipalju kui suutsin. Päeva lõpus leidis ta minu jaoks alati naeratuse. Me jagasime omavahel kõike ning kiindusime teineteisesse niivõrd, et aastate möödudes ei kujutanud ma enam ette, kuidas oleks olnud elu ilma temata.
Mu väike Hudson oli kõige elavaloomulisem titt, keda ma olin näinud. Mulle meeldis lapsega mängida ja ka boss tuli mõnikord temaga mängima. Arvan, et Hudson pidas teda mõne aja oma vanaisaks või kellekski selliseks. Kui ta oli kaks aastat vana, sai Naomi teise lapse, tüdruku, kuid see polnud terve ja suri. Kaks aastat hiljem saime veel ühe väikese tüdruku ja panime talle nimeks Martha. Tal oli ümar nägu nagu emal ja kui ta suuremaks kasvas, võisin näha, et tal on ema iseloom.
Hudson oli nüüd viieaastane poisike. Küll ta võis joosta ja sebida! Boss ütles, et ei saa teda kätte. Ja Naomi ütles, et Hudson on täitsa minu moodi. Võtsin ta tihti kukile ja viisin linna, kui mul sinna asja oli. Kui mul aga aega oli, viisin ta mere äärde, sest talle meeldis laevu vaadata. Kõige rohkem vaimustas teda see, kui purjed lahti rulliti ja need tuules plaksusid.
Ühel päeval, kui härra Master meil külas oli, küsis ta Hudsonilt, kelleks too tahab saada. Ja Hudson hakkas õhinal rääkima, et tahab saada meremeheks.
„Ahaa,” sõnas härra Master bossile. „Ehk tuleb ta minu juurde tööle.” Ja boss naeris selle peale. Kui ma aga mõtlesin orjalastile, mida härra Masteri laevad New Yorki toovad, ei tahtnud ma, et mu poeg mõne sellise laevaga merd sõidaks.
Mis puutus Marthasse, siis tema oli kõige südamlikum laps. Kui ma olin mõne aja ära olnud, viskus ta mu käte vahele, võttis kaela ümbert kinni ja ütles, et ei lase enne lahti, kui olen talle mõne loo rääkinud. Mina aga ei teadnud mingeid lugusid ja pidin need välja mõtlema. Mõne aja pärast jutustasin talle suurest kütist Hudsonist, kes elab vaba mehena samanimelise jõe ääres ja kellel on õde Martha, kes on väga armas ja mõistlik. Neil oli seal kõnnumaal hämmastavaid seiklusi metsloomadega.
Sel ajal leidis boss ka preili Clarale hea abikaasa. Ma arvan, nad olid emandaga mõlemad rõõmsad, et Clarast kodus lahti said. Boss tegi emandale taas heameelt, leides tütrele mehe heast hollandi perekonnast, nii et kirikuõpetaja pani nad paari hollandlaste kirikus, nagu oli pandud ka vend Jan. Clara abikaasa ei elanud linnas, vaid Long Islandil, nii et me ei näinud teda kuigi sageli. Kuid emand käis aeg-ajalt Claral külas ning kõigest oli näha, et nad said nüüd, kus Clara oli abielus, palju paremini läbi.
Mis puutus bossi ja emandasse, siis nad elasid koos tülitsemata, kuid paistis, nagu oleksid nende teed lahku läinud.
Bossist ja härra Masterist said väga lähedased sõbrad. Härra Master oli üks sellistest meestest, kes ei paista vananevat. Oma kitsa näo, kollaste juuste ning karmide siniste silmade ja soonilise kehaehitusega polnud ta peaaegu üldse muutunud, ainult näol olid kortsud. Ta oli meeldiva loomuga ning alati millegagi ametis. Meile tulles ütles ta ikka: „Tere päevast, Quash,” ja lahkudes, „sa oled tubli mees, Quash,” ning heitis mulle oma siniste silmadega kiire pilgu. Mõnikord ütles ta: „Quash on minu sõber. Eks ju, Quash?” Ja mina ütlesin: „Jah, härra.”
Neil aastatel tahtsid inglastest kubernerid rikkaid hollandlaste perekondi enda poolel hoida ja nende sõprusest kasu lõigata ning kinkisid neile suuri maatükke. Ka inglise kaupmehed olid heal järjel. Ja härra Master hoolitses selle eest, et ka boss saaks endale veidi maad. Sest ta ütles, et Inglismaal ei peeta sind džentelmeniks, kui sul ei ole palju maad. Ning sellistest tähtsatest meestest nagu meinheer Philipse ja van Cortlandt, kel olid linnast põhja pool suured maavaldused, said kiiresti džentelmenid. Nende naised kuhjasid oma juuksed soengusse ja kandsid kleite, mis tõmbasid kõhu
