päeval võttis boss mu kaasa Manhattani keskossa, kus mõnedel indiaanlastel oli kästud laagrisse jääda. Ta ütles mulle, et tunneb neid inimesi sest ajast, kui ta nendega kauples. Indiaanlased olid pannud oma vigvamid üles lagendiku äärde. See oli hea paik. Rohu sees kasvasid metsmaasikad. Boss rääkis mõne aja indiaanlastega nende keeles ja võis näha, et mehed on teda nähes rõõmsad, kuid ma nägin, et mõned neist on haiged. Mõne aja pärast tuli boss minu juurde ja küsis mult: „Kas sa kardad palavikku, Quash?”
Palavik oli aeg-ajalt ka linna jõudnud. Mäletan, et kui olin umbes kaheksateistaastane, oli see väga hull ning mõned lapsed ja vanainimesed surid sellesse. Kuid mind ei paistnud palavik kunagi tülitavat.
„Ei, boss,” vastasin ma.
„Hästi, siis ma tahan, et sa jääksid mõneks ajaks nende inimeste juurde ja vaataksid, et neil oleks kõik, mida nad vajavad. Kui neil toidust või ravimitest puudus on, tuled linna ja ütled mulle.”
Nii jäin sinna paika ligi kuuks ajaks. Mõnda peret tabas palavik väga hullult. Üks naine, kes oli kahvatum kui teised, kaotas oma abikaasa ning tema lapsed olid peaaegu suremas. Kuid ma aitasin tal nad jõe äärde viia, kus me nende ihu maha jahutasime, ning pärast käisin linnas kaerajahu ja muud toidupoolist toomas. Ma arvan, et kui ma poleks seda naist aidanud, oleks ta kaotanud ka lapsed. Igatahes ma rääkisin sellest bossile ja ta ütles, et olin teinud hästi.
Kui aga kõik möödas oli ja ma koju tulin, sain vaevalt uksest sisse, kui emand minu poole pöördus.
„Sa raiskad aega neid indiaanlasi päästes,” karjus ta mulle. „Nüüd asu tööle ja kasi maja puhtaks, oled selle kuuks ajaks hooletusse jätnud.” Ma teadsin, et ta pole indiaanlastest heal arvamusel, kuid see polnud minu süü, et ma neid aitasin. Boss ütles mulle, et ma selle pärast ei muretseks, kuid emand paistis pärast seda olevat unustanud, et ma kord tema elu päästsin, ning suhtus minusse mõne aja külmalt.
Ja ma hakkasin mõistma, et sa võid elada inimeste hulgas kogu elu, kuid ei või kindel olla, et neid tunned.
Kuid bossi tänulikkuse olin ma kindlasti ära teeninud. Umbes kuu aega hiljem kutsus ta mu tuppa, kus harilikult töötas, ning käskis ukse kinni panna. Ta suitsetas oma piipu ja vaatas mind mõtlikult, nii et ma arvasin, et olen mingi pahandusega hakkama saanud.
„Quash,” sõnas ta umbes minuti pärast. „Ükski inimene ei ela igavesti ja ma olen mõelnud, mida sinuga teha, kui mu aeg otsa saab.”
Ma arvasin, et ehk ta peab silmas seda, et ma töötaksin edasi tema poja Jani juures. Kuid pidasin suu ja üksnes kuulasin aupaklikult.
„Nii ma siis otsustasin, et sa saad vabaks,” ütles ta.
Kui ma neid sõnu kuulsin, suutsin vaevu oma kõrvu uskuda. Need vabad mehed, keda ma tundsin, olid kõik töötanud pikka aega Hollandi Lääne-India Kompaniis. Ma polnud kuulnud, et mõni eraisikust orjaomanik oleks New Yorgis oma orjad vabaks lasknud. Seepärast olin õnnest joobunud, kui ta seda ütles.
„Tänan sind, boss,” sõnasin ma.
Ta imes mõne aja oma piipu. „Kuid ma vajan sind nii kaua, kuni elan,” lisas ta ning ma vist heitsin talle üsna mureliku pilgu, sest ta hakkas naerma. „Nüüd sa mõtled, kui kaua ma veel elan, eks ju?”
„Ei, boss,” laususin ma, kuid me teadsime mõlemad, et nii see oli, ja see ajas teda veel rohkem naerma.
„Noh, mul ei ole veel suremisega kiiret,” ütles ta. Siis naeratas mulle lahkelt. „Sa pead ehk kaua ootama, Quash, kuid ma ei unusta sind.”
Paistis, et minu unistus vabaks saada ühel päeval täitub.
Kindlasti ei oodanud ma siis, et mulle saab elus osaks veel suurem rõõm.
Pärast indiaanlaste rahutusi oli New Yorgis jälle vaikne. Barbadoselt ja teistest sellistest paikadest olid tulnud linna mõned rikkad inglise plantaatorid. Need elasid peamiselt Idajõe-äärsetes majades ning mõni neist ei vaevunud hollandi keelt rääkima. Kuid paljud hollandi pered tõid endiselt enda juurde oma sugulasi. Nii et kõiki neid hollandlaste maju vaadates ja tänaval hollandi keelt kuuldes võisid arvata, et kuberner Stuyvesant on endiselt ametis.
Neil päevil sai meinheer Leislerist üsna tähtis kuju ja ta meeldis kõigile vaesematele hollandlastele. Ta käis tihti ka emanda juures külas ning oli alati väga viisakas ja korralikult riides, sulg kübara küljes. Emand, kes oli endiselt kena naine, hakkas lapsesaamise east välja jõudma ja oli mõnikord pisut rusutud meeleolus. Boss, kes sai sellest aru, oli tema vastu alati tähelepanelik ning tegi mis sai, et leida viise tema rõõmustamiseks.
Kui vaid seda oleks võinud öelda ka Clara kohta. Sest sellest ajast, kui tema vend abiellus, oli sest väikesest tüdrukust, keda ma nii armastasin, saanud koletis. Ma ei suutnud seda uskuda. Pealt vaadates oli ta sama, armsa näo ja kuldsete juustega tüdruk, keda ma olin kogu aeg tundnud. Minu vastu oli ta endiselt lahke ja isa suhtes enamasti lugupidav. Kuid oma emaga käitus ta nagu vanakurat. Kui ema palus teda appi süüa tegema või palus tal turule minna, hakkas ta hädaldama, et ema teab väga hästi, et ta oli lubanud sõbrale külla minna, ja ei arvesta temaga. Kui emand midagi ütles, kostis preili Clara, et see pole nii. Kui miski oli halvasti, ütles ta, et see on ema süü, kuni emand ei suutnud seda enam mõnikord taluda. Boss püüdis Clarale mõistust pähe panna ja ähvardas teda karistada. Kuid peagi hakkas tüdruk jälle hädaldama. Mul oli emandast neil kordadel tõeliselt kahju.
Ühel päeval tuli härra Master meie majja koos inglasest plantaatoriga. Nad rääkisid bossiga inglise keeles. Mina olin ka seal. Selleks ajaks olin ma saanud selgeks mõne ingliskeelse sõna, millest piisas, et aru saada, mida nad räägivad.
Kui nad olid oma juttu alustanud, palus boss mind hollandi keeles, et ma talle midagi tooksin. Ja kui ma tõin, palus ta midagi muud, mispeale ma ütlesin midagi, mis teda naerma ajas. Kuid ma nägin, et inglasest plantaator vahib mind ja siis ütles see inglane bossile, et ärgu ta olgu minuga nii sõbralik, sest neil istandustes on mustade orjadega igavene häda ning nendega suhtlemisel peab sul olema relv käepärast ning kui nad püüavad ninakad olla, tuleb neid piitsutada. Vaatasin maha ja teesklesin, et ei saa tema jutust aru, ja boss naeris ja ütles, et peab nõuannet meeles.
Juhtumisi rääkisid nad orjadest. Sest härra Master oli just tulnud New Yorki orjalastiga ning mõned neist orjadest olid indiaanlased. Hoidmaks ära teiste riikide kaebusi, et me müüme nende inimesi, oli kuberner Andros andnud käsu, et orjaturul müüdaks ainult mustanahalisi ‒ sest kõik maailma rahvad olid seda meelt, et neegrid peavad olema orjad ‒, ning see tegi härra Masterile tüli.
„Ma kavatsen need indiaanlased üksikult maha müüa,” ütles ta. „Mul on üks kena noor indiaani tüdruk ja ma mõtlesin, et sa ehk tahad teda osta.”
Sel hetkel tuli sisse emand ja paistis olevat endast väljas, nii et ma oletasin, et preili Clara on teda jälle kurvastanud. Emand teeskles mõnikord, et ta ei saa inglise keelest aru, kuid nüüd ei vaevunud ta seda tegema, vaid karjus: „Ma ei lase siia majja haisvaid indiaanlasi tuua!”. Kuid siis pöördus ta bossi poole ja lausus: „Ma vajan aga orjatüdrukut, kes mind aitaks. Võid osta mulle mõne musta.”
Ja boss oli nii rõõmus, et saab teha midagi, mis naist rõõmustab, et läks kohe järgmisel päeval ja ostis orjatüdruku. Tolle nimi oli Naomi.
Ma olin tollal umbes kolmekümnene. Naomi oli kümme aastat noorem. Kuid oma ea kohta arukas. Ta oli üsna väikest kasvu, ümara näo ja lopsakate kehavormidega, mis mulle meeldis. Olles
