mehe nimi oli Master. Ning hiljem oli tal emandaga palju pahandust.
Mul oli kord juhus emandale väga suurt heameelt teha. Ameerika kolooniates teadsid kõik, et nende elu sõltub ookeanitaguste isandate tülidest. Viis aastat pärast seda, kui viimane tüli inglaste ja hollandlaste vahel oli lõppenud, algas kõik uuesti. Ainult et seekord oli see rohkem perekonnatüli.
Inglise kuningas Charles II oli lähedalt sugulane Prantsuse kuninga Louis XIV-ga ja ta polnud hollandlastelt peksasaamist unustanud. Nii et kui kuningas Louis 1672. aastal Hollandile kallale tungis, lõi kuningas Charles temaga kampa. Kuid neil ei läinud eriti hästi, sest kui Prantsuse väed Hollandisse tulid, avasid hollandlased tammid ja ujutasid maa üle, nii et prantslased ei pääsenud edasi. Järgmisel suvel kuulsime, et Hollandi laevad tulevad piki rannikut ülespoole, põletavad Virginia ranniku lähedal inglaste tubakalaevu ning tekitavad kõiksugu segadust. Ning juuli lõpus nägime, et Hollandi sõjalaevad on juba Staten Islandi juures ankrus.
Nüüd oli linnas üks noor härrasmees nimega Leisler. Ma arvan, et ta oli sakslane, kuid oli tulnud Manhattanile ja abiellunud rikka hollandlannast lesega ning teinud head äri. Ta oli igas asjas nagu hollandlane ning meeldis seepärast emandale. Kord, kui boss ära oli, tuli ta meie majja ja ma kuulsin, kuidas ta emandale rääkis, et paljud inimesed mõtlevad, kas võtta hollandlased lahkelt vastu ning öelda neile, et nad võivad inglased Manhattanilt välja peksta, kui tahavad.
„Mõned kaupmehed mõtlevad, et meie saadikud peaksid minema Staten Islandile,” ütles ta. „Kuid mulle teevad muret need suurtükid fordis. Seal on nelikümmend kuus suurtükki, mis võivad Hollandi laevadele palju kahju teha.”
Kui Leisler oli ära läinud, paistis emand mõttesse vajuvat. Kui boss tagasi tuli, rääkis emand, mida Leisler oli öelnud. Bossini olid sellised kuuldused juba jõudnud ning ta käskis kõigil majja jääda. Siis läks ta välja, et rohkem teada saada.
Mõne aja pärast hüüdis emand: „Kas sul on haamer, Quash?” Noh, mul oli küll töötoas haamer. Emand vaatas seal ringi ja nägi suuri raudvardaid, mida boss oli kasutanud telgi tugedena. „Võta need ka,” ütles ta, „ja tule minuga kaasa.”
Ma kartsin minna, sest boss oli keelanud majast lahkuda, kuid ei julgenud emandale ära öelda. Nii läksime forti.
Päike oli juba madalal, kuid seal oli hulk rahvast. Fordis kamandas üks kapten. Tal olid mõned sõdurid, kuid ta püüdis koguda ka vabatahtlikke, kes seisid otse fordi ees, kohas, mida kutsuti Keeglimuruks. Emand ei teinud kaptenist väljagi. Ta läks koos minuga forti ja kutsus mõned vabatahtlikud endaga kaasa. Ma arvan, et meid sai kokku umbes kakskümmend. Siis läks emand otse suurtükkide juurde ja enne kui keegi midagi taipas, võttis ta minult varda ja haamri ning hakkas taguma varrast suurtüki süüteauku, et suurtükk tulistada ei saaks. Mõned sõdurid nägid seda ja hakkasid kisama ning püüdsid vahele segada, kuid emand ei teinud neist väljagi ning tagus varda nii kõvasti suurtüki sisse, et see jäi sinna kinni. Seda nimetatakse suurtüki kinninaelutamiseks.
Sõdurid olid nüüd väga ärevil. Nad polnud kuigi hästi välja õpetatud. Nad hakkasid meie poole jooksma ja hüüdsid vabatahtlikele, et need emanda tegevuse peataksid. Kuid vabatahtlikud olid kõik hollandlased. Ja emand oli juba läinud järgmise suurtüki juurde.
Just siis jõudis üks sõduritest emandani ja hakkas tema poole musketiga vehkima. Mul ei jäänud muud üle, kui talle kallale karata, enne kui ta emandat lüüa jõuab. Ma virutasin ta pikali ja ta lõi pea üsna kõvasti vastu maad, nii et jäi maha. Kuid nüüd oli minu juures teine sõdur ja sel oli käes suur püstol, mille ta suunas otse minu poole ja vajutas päästikule. Ma arvasin, et nüüd ma suren. Kuid minu õnneks polnud püstol hästi laetud ega tulistanud. Emand pööras ümber ja nägi seda kõike ning hüüdis vabatahtlikele, et nad sõdureid eemal hoiaksid, mida nad ka tegid.
Noh, pärast seda oli seal palju segadust, sest sõdurid ei teadnud, mida teha, ning üha rohkem vabatahtlikke tuli forti emandale appi ning kui kapten aru sai, mis toimub, oli tal mõistus otsas. Emand muudkui naelutas suurtükke, kuni vardad otsa said. Siis jättis ta haamri vabatahtlikele ja käskis neil jätkata.
Järgmisel päeval maabus müüri ees lagedal maal kuussada Hollandi sõdurit. Nad marssisid forti. Mõned hollandlased tervitasid neid rõõmuhõisetega ja inglasest kapten pidi alistuma. Tal ei jäänud muud üle.
Pärast seda olin ma emanda silmis kõrges hinnas. Olin kartnud, et boss saab minu peale sõnakuulmatuse ja forti minemise pärast vihaseks, kuid päev pärast seda, kui see kõik juhtus, ütles ta mulle: „Emand ütleb, et sa päästsid ta elu.”
„Jah, härra,” sõnasin ma.
Siis ta vaid naeris.
„Ma pean sulle vist tänulik olema,” lausus ta. Ja ei öelnud mulle ühtegi paha sõna.
Nii said hollandlased New Yorgi jälle endale. Seekord nimetati linn Uus-Orangeks. Kuid see nimi püsis ainult aasta. Ookeani taga sõlmisid meie isandad uue lepingu ning meid anti inglastele tagasi, mis emandale sugugi ei meeldinud.
Pärast seda oli kõik mõne aja üsna rahulik. Manhattanit kutsuti jälle New Yorgiks, kuid uus inglasest kuberner, kelle nimi oli Andros, rääkis hollandi keelt ja aitas kaupmehi ‒ eriti rikkaid. Ta lasi täita linna läbiva kanali. Emand ütles, et ta tegi seda selleks, et kanal ei tuletaks inimestele meelde Amsterdami. Kuid see vana kraav haises tihti ning ma arvan, et kuberner lasi selle seepärast kinni ajada. Selle kohale rajati ilus tänav nimega Broad Street.
Sel ajal tuli New Yorki elama härra Master, keda me olime Long Islandil kohanud. Ta ajas bossiga head äri. Bossile meeldis kaubelda jõe ülemjooksul karusnahkadega, kuid kaubavahetus Lääne-India suhkrurooistandustega kasvas ja see oli härra Masteri äri. Mõnikord oli boss tema merereisides osanik ja meinheer Philipse samuti.
Kuid boss tegi midagi, mis emandat väga rõõmustas. Jan oli jõudnud abiellumisikka ja boss naitis ta heast hollandi perekonnast pärit tüdrukuga. Tolle nimi oli Lysbet Petersen ja tal oli märkimisväärne varandus. Ma olin teda linnas näinud, kuid rääkinud polnud kordagi, enne kui ta kihlusest teatamise ajal meie majja tuli.
„See on Quash,” ütles Jan talle ja naeratas mulle sõbralikult, mispeale noor daam vaid noogutas. Seepärast olin rõõmus, kui preili Clara lisas: „Quash on olnud meie juures kogu elu, Lysbet. Ta on mu parim sõber.”
Pärast seda naeratas noor daam mulle soojalt, näidates, et on aru saanud, et mind tuleb lahkelt kohelda.
Ja mul oli tõesti meeldiv nende pulmas olla ja näha, kuidas kirikuõpetaja naeratab ning boss ja emand paistavad rahul olevat.
Järgmisel aastal võisin osutada bossile teene, mis muutis mu elu.
1675. aastal oli hirmus indiaanlaste ülestõus. Seda juhtiva pealiku nimi oli Metacom, kuid mõned kutsusid teda kuningas Philipiks. Ma ei tea täpselt, millest tüli algas, kuid peagi ajas valge mehe vastu kogunenud vimm indiaanlaste südames neid Massachusettsis ja Connecticuti kaugemates osades mässama ning õige pea hakkasid indiaanlased ja valged üksteist hulganisti tapma. Ning New Yorgis olid inimesed hirmul.
Sest kõik sõdivad hõimud rääkisid algonkini keelt. Seepärast paistis loomulik, et ka New Yorgi ümbruse hõimud võivad üles tõusta. Jõe ülemjooksul ja Long Islandil oli veel hulk indiaanlaste hõime, kuid nad olid nüüd palju nõrgemad.
Ent kuberner Andros teadis, mida teha. Ta kogus kõik indiaanlased kokku ja võttis neilt vande, et nad ei hakka sõdima. Hulk mehi toodi linnalähedasse laagrisse, kus neil
