ning püsisid mõne aja suurema paadi kannul. Las nad kurnavad end välja. Kui kuberner vaid mõne aja temaga rahul oleks.
Paadi käil peksis vastu väikesi laineid, tõustes ja vajudes vees, nii et van Dyck pidi ettepoole kummarduma. Ta ajas end sirgu ja siis toksas rahakukkur kergelt vastu tema reit. Ta langetas pilgu, mõtles karbis olevale hõbedollarile ja taipas ehmatusega, et nad on kohe Kahvatu Sule küla juures. See ootamatu õiendamine Stuyvesantiga oli lasknud tal tütre unustada. Rahakukru toksimine vastu reit oli meeldetuletus.
Kahvatu Sulg. Mida nüüd teha?
Stuyvesant jälgis teda endiselt pingsalt. Ta ei julgenud nüüd küla poole pöörata. Ta teadis, et kuberner pöörab ümber ja veab teda jõuga allajõge. See mees oli selliseks asjaks täitsa võimeline.
Minutid möödusid. Kaks paati, mida hoidis koos Stuyvesanti tahte nähtamatu jõud, kihutasid allavoolu. Nüüd möödusid nad külast, mis asus kaugel idakaldal. Van Dyck võis näha madalas vees indiaanlasi kalavõrkudega. Teised kogud, tõenäoliselt naised, vaatasid kõrgel kaldal meeste tegevust pealt. Kas Kahvatu Sulg on nende hulgas? Van Dyck ei osanud seda öelda. Kas ta vaatab praegu tema poole? Kas ta teab, et isa temast hetkegi peatumata ja oma lubadusest hoolimata mööda sõidab? Kas ta arvab, et isa on talle selja pööranud?
Van Dyck vahtis üle jõe ja pööras siis pea ära. Kui tütar oli seal, ei tahtnud ta, et tüdruk tema nägu näeks. See oli narr liigutus. Isegi oma teraste silmadega poleks tüdruk tema nägu sealt näinud. Van Dyck langetas pea, silmitses nahku oma jalge ees ja tundis häbi. Väike indiaanlaste küla kaugel kaldal hakkas selja taha jääma. Van Dyck vaatas tagasi. Ta võis endiselt näha naisi rivis, kuid nüüd juba ähmaselt.
Nad libisesid veel sadakond jardi allavoolu. Siis veel sada jardi.
„Aerutage üle jõe,” andis ta käsu. Aerutajad paistsid hämmeldunud.
„Aga boss …” sõnas üks.
„Aerutage üle!” Ta osutas idakaldale. Lõppude lõpuks oli tema siin boss. Mehed kuulasid vastumeelselt sõna.
Kui paat pöörduma hakkas, nägi Stuyvesant seda kohe.
„Mida te teete, kurat võtku?” karjus ta üle vee.
Van Dyck kõhkles. Kas vastata? Ta pidas kiiresti aru.
„Ma tulen sulle järele,” karjus ta häälega, mis, nagu ta lootis, annab mõista, et tema ainus soov on olla koos kuberneriga. „Me püüame teid varsti kinni.”
„Hoidke kurssi,” karjus Stuyvesant vastu. Mõne sekundi pärast kostis tema hääl taas üle vee. „Ära mõtle oma indiaani värdjale, van Dyck. Mõtle oma kodumaale.”
Kuidas ta Kahvatust Sulest teab? Van Dyck kirus kuberneri hinge põhjast. Tüdruku toomine Uus-Amsterdami oli olnud viga. Ta ei oleks pidanud seda tegema.
„Järgne mulle, van Dyck,” kostis uuesti Stuyvesanti hääl. „Unusta oma segavereline ja järgne mulle, või su naine saab sest asjast teada, ma luban sulle seda.”
Van Dyck kirus taas. Kas kuberner on tema naisega tüdrukust rääkinud? Mis suhted üldse olid Stuyvesantil tema naisega? Kes seda teab. Kuid ähvardus, et ta räägib Margarethaga, oli tõsine. Ent kui naine saab teada, et ta oli kubernerile avalikult vastu hakanud, polnud oma perekonda kaitsnud ‒ seda ütleks Margaretha ‒ ja kõike seda oma segaverelise tütre pärast … Selline süüdistus oleks tõsine asi. Margaretha ei jätaks seda niisama. Jumal teab, mida see tooks tema ärile ja perekonnaellu. Kuradi Puujalg! Olgu ta neetud! Van Dyck noogutas oma meestele.
„Järgneme neile,” ütles ta alistunult.
Paadi käil pöördus uuesti allavoolu.
Van Dyck vahtis ettepoole. Milline kasutu toiming! Kas ta on mõistetud nüüd kogu tee Puujalale järgnema? See oli asi, millest ta oleks tahtnud hoiduda.
Tema kõhklemise tõttu oli vahemaa nende ja kuberneri paadi vahel suurenenud. Van Dyck mõtles ees ootavale Inglise laevastikule, kindlameelsele põikpäisele kubernerile ning oma naise solvunud ja vihasele näole. Ta mõtles oma süütule kaitsetule tütrekesele, kes oli teda oodanud. Pea kohal kõrguv hall kaldajärsak paistis harmoneerivat voolava vee kõlatu halaga. Ta vaatas taas tagasi. Küla polnud enam näha, puud varjasid selle. Ta oli tulnud oma tütre juurde ja pööranud siis teisale.
„Pöörake tagasi!”
„Aga boss?”
„Me läheme tagasi. Pöörake ringi,” käsutas ta mehi. Need vaatasid üksteisele otsa ja kõhklesid. „Kas tahate inglastega sõdida?” karjus van Dyck. Mehed vaatasid taas üksteise otsa. Ja kuulasid sõna. Käil pöördus idakalda poole.
Stuyvesant jälgis neid ikka veel. Ta nägi ja mõistis kõike. Ja nüüd tuli tema hääl üle vee karjena.
„Reetur!” See sõna jõudis van Dyckini nagu kõuekärgatus. Ja ta teadis, et see jõuab kajana mööda suurt jõge kaugele põhja. „Reetur!”
Ta vaatas kuberneri paadi poole, kuid ei muutnud oma kurssi. Nende teed läksid lahku ja mõlemad teadsid, et Stuyvesanti viib suure jõe võimas vool lõunasse ja tema, olles vähemalt hetkeks vaba, pöördub tagasi, et anda oma tütrele hõbedane dollar.
NEW YORK
MINU NIMI ON QUASH, mis näitab, et ma olen sündinud pühapäeval. Sest ma tean, et Aafrikas, kust minu rahvas tuleb, saab laps sageli nime selle päeva järgi, mil ta sünnib. Mulle on öeldud, et Aafrikas oleks mu nimi Kwasi. Kui ma oleksin sündinud reedel, oleks see Kofi, mis on inglise keeles Cuffe. Esmaspäevane laps on Kojo, mis on inglise keeles Cudjo, ja teised nimed on samasugused.
Ma arvan, et olen sündinud issanda aastal 1650. Minu isa ja ema müüdi Aafrikas orjadeks ja saadeti tööle Barbadosele. Kui ma olin umbes viieaastane, võeti mind koos emaga isa juurest ära ja müüdi edasi. Turul lahutati mind emast. Sellest hetkest saadik ei tea ma, mis temast sai, kuid minu ostis üks Hollandi laevakapten ja mul vedas, sest too hollandlasest kapten tõi mu Uus-Amsterdami, nagu seda linna siis kutsuti, ja kui ma poleks sinna jäänud, ei oleks ma praegu tõenäoliselt enam elus. Uus-Amsterdamis müüs hollandlasest kapten mu ära ja minust sai meinheer Dirk van Dycki omand. Olin siis umbes kuus aastat vana. Oma isa ei mäleta ma üldse ja ema mäletan vaid pisut. Nad on kindlasti ammu surnud.
Varasest noorusest peale unistasin, et saan ehk ühel päeval vabaks.
Selle mõtte andis mulle üks mustanahaline vanamees, keda ma kohtasin, kui olin kaheksa või üheksa aastat vana. Sel ajal oli Uus-Hollandi provintsis võib-olla ainult kuussada orja, pooled neist elasid linnas. Mõned kuulusid siinsetele perekondadele, teised Hollandi Lääne-India Kompaniile. Ja ühel päeval nägin ma turul musta vanameest. Ta istus vankris, suur õlgkübar peas, naeratas ja paistis endaga rahul olevat. Ma olin selles eas üsna ninakas, seepärast läksin tema juurde ja ütlesin: „Sa paistad olevat õnnelik, vanamees. Kes on su isand?” Ja tema ütles: „Mul pole isandat. Ma olen vaba.” Ja siis seletas, kuidas see nii on.
Hollandi Lääne-India Kompanii, kes oli ostnud mõne aasta eest partii orje ning kasutanud neid paljudel abitöödel, nagu fordi ehitamine, tänavate sillutamine ja muu säärane, oli andnud mõnele, kes oli töötanud kõige kauem ja paremini ja käinud nende kirikus, pisut maad ning lasknud nad teatud tingimustel vabaks. Neid nimetati vabadikeks. Ma küsisin vanamehelt, kas selliseid inimesi on palju.
„Ei,” ütles ta, „ainult
