Annetiet ja too liigutas end. Samal ajal kriuksus aida uks ja neile langes külm valgus.
Vana farmer seisis uksel. Tal oli käes tulelukuga püss. See oli suunatud Tomi poole.
Annetie vahtis vanameest ilmetult. Kuid farmerit huvitas üksnes Tom. Ta andis märku, et mees üles tõuseks. Tom tõmbas riided selga ning võttis oma mantli ja reisikoti. Farmer osutas ukse poole. Kas ta tahab ta väljas maha lasta? Kuid õues näitas farmer talle teerada, mis viis nõlvast alla. Tema sõnum oli selge: kasi minema!
Tom omakorda näitas talli poole, kus oli tema hobune. Farmer vinnastas püssikuke. Tom astus veel ühe sammu. Farmer sihtis teda. Kas vana hollandlane laseb ta tõepoolest maha? Miilide kaugusel ei olnud kedagi. Kes võtaks midagi ette, kui ta kaoks? Tom pööras vastumeelselt rajale ja suundus metsa.
Kuid jõudnud farmeri pilgu alt välja, ta peatus. Oodanud veidi, hiilis ta tagasi farmi poole. Seal oli kõik vaikne. Mis farmeri ja Annetie vahel ka polnud juhtunud, praegu ei olnud märgata mingit liikumist. Majast kaugemalt möödudes hiilis Tom talli ukse poole.
Pauk pani ta äärepealt nahast välja hüppama. Kuul läks pea kohalt mööda ja täksis tema ees talli ust. Ta pöördus ringi ja nägi vana farmerit. Too seisis verandal ja laadis oma tulelukuga püssi.
Tom vaatas, kuhu pageda. Ta hakkas jooksma jõe poole. Jõudis väikese paadisilla ja paadini. Selle lahtisidumiseks kulus vaid hetk. Tänu jumalale, et paadis oli mõla. Kuid vaevalt oli ta paati roninud, kui kõlas veel üks lask ning veepritsmed näitasid, et vanamees oli ainult paari jala jagu mööda lasknud. Haaranud mõla, tõukas Tom paadi sillast lahti ja sõudis raevukalt allavoolu. Ta ei peatunud ega vaadanud tagasi, kuni oli jõudnud veerand miili kaugusele. Sõitnud pärast seda tõusuvooluga allajõge, tõmbas ta paadi kaldale ja puhkas, kuni vool pöördus.
Puhkamise ajal tuli talle aga meelde, et ta ei tea ikka veel, kas Annetie oli vanamehe naine, tütar või mingi sugulane. Ainult üks asi oli kindel. Farmer sai tema hobuse, kes oli väärt rohkem kui paat, mille tema oli võtnud.
See mõte vaevas teda.
Van Dyck lasi Tomil vaikides süüa. Kuid mõne aja pärast küsis ta, kas mees oli näinud Bostonis inglaste laevastikku. Seepeale paistis Tom hetke kõhklevat, kuid tunnistas siis, et oli küll. „Ja mis see laevastik seal õieti teeb?” päris van Dyck. Noormees kõhkles taas ja kehitas siis õlgu.
„Neil oli Bostonis tegemist, kui ma sealt lahkusin.” Ta võttis maisikoogi ja mälus seda mõne hetke maha vahtides. Kuid van Dyckile tundus, et ta teab rohkem, kui räägib. Indiaanlased küsisid talt, kas võõras on hea inimene. „Ma ei tea,” vastas van Dyck algonkini keeles. „Te peaksite tal silma peal hoidma.”
Indiaanlased kutsusid van Dycki tagasi, kui suvi läbi on, ning panid ette koos jahile minna. Van Dyck oli nendega varemgi jahti pidanud. Suur jaht oli nauditav, kuid julm. Silmanud hirvesid, hargnes jahiseltskond kaarekujuliselt ‒ mida rohkem inimesi, seda parem ‒ ja tuli vastu puutüvesid tagudes läbi metsa, ajades loomi jõe poole. Kui hirved vees jooksu aeglustasid, oli neid lihtne tappa. Niikaua kui hirvi jätkus, elasid algonkinid hästi. Van Dyck lubas jahile tulla. Ta rääkis ja naeris meestega veel mõne aja.
Oli selge, et tema ilmne sõprus indiaanlastega ärritab noort inglast. Sest mõne aja pärast küsis too, kas see on hollandlastel tavaline, et nad pärismaalastega nii sõbralikud on.
„Kas teie, inglased, ei vaevu indiaanlaste kombeid tundma õppima?” küsis hollandlane.
Noormees raputas pead.
„Bostoni mehed näevad vaeva, et oma indiaanlastest lahti saada. See pole raske. Selleks on vaja ainult üht asja.”
„Mis see on?”
„Vampum.” Noormees naeratas virilalt. „Bostoni mehed lasevad indiaanlastel vampumis andamit maksta, olenevalt sellest, kui palju mehi, naisi ja lapsi neil on. Kuid harilikult indiaanlased ei suuda küllaldaselt vampumit valmistada. Nii annavad nad meile selle asemel maad. Indiaani elanikkond kahaneb iga aastaga.”
„Ja kui nad maksavad?”
„Siis trahvivad Inglise kohtunikud neid kuritegude eest.”
„Mis kuritegude?”
„Oleneb asjaoludest.” Tom kehitas õlgu. „Massachusettsis võidakse alati midagi välja mõelda, mis on kuritegu. Ühel päeval on kõik indiaanlased sealt läinud.”
„Ah nii.” Van Dyck vaatas noort inglast põlgusega. Ta oleks tahtnud teda lüüa. Kuni talle tuli pähe, et mis see hollandlaste käitumine parem on. Uus-Hollandis väheneb indiaanlaste arv iga aastaga. Nende jahimaad Manhattanil on juba kadunud. Broncki ja Jonkeri mõisates ostetakse indiaanlaste maid ja tõrjutakse neid välja. Sama lugu on Pikal saarel. Pole kahtlust, et aja jooksul tõrjutakse algonkinid tagasi ka teisel pool suurt jõge, kus hollandlastel on seni ainult mõni eelpost. Siia võib lisada veel Euroopa haiguste ‒ leetrite, rõugete ja muude selliste ‒ laastamistöö. Ei, pole tähtis, kust kandist me tuleme, valge mees hävitab indiaanlased varem või hiljem, mõtles ta kurvalt.
Kui need mõtted ka van Dycki tundeid leevendasid, tundis ta soovi noormehele koht kätte näidata. Ja kui Tom täheldas, et kuigi vampumit peetakse indiaanlaste tarbeks heaks asjaks, toimub kogu arvepidamine Bostonis nüüd Inglise naelades, nägi ta selleks võimalust.
„Teie, inglastega, on see häda, et te räägite naeladest, kuid lihtinimese käes teil neid ei ole,” ütles ta. „Indiaanlastel on vähemalt vampum. Mulle paistab,” lisas ta külmalt, „et indiaanlased on selles asjas teist ees.” Ta vaikis ja vaatas, kuidas mees seda seedib.
See oli täiesti tõsi. Inglismaal võis leida penne, šillingeid ja kuldfloriine. Kuid kõrgema väärtusega münte oli vähe. Ja kolooniates oli olukord päris algeline. Virginias näiteks oli valuutaks senini tubakas ja sageli tehti vahetuskaupa. Uus-Inglismaa kaupmehed arveldasid ja kirjutasid oma võlakirju omavahel küll naelsterlingites, kuid Inglise hõbe- ja kuldmünte seal peaaegu liikvel ei olnud.
Ent kui ta oli tahtnud noort inglast kimbatusse ajada, ei tulnud sellest midagi välja. Tom vaid naeris.
„Ma ei saa seda eitada,” tunnistas ta. „Siin on ainus raha, mida ma usaldan.” Ning võtnud musta mantli taskust väikese lameda karbi ja patsutanud seda kergelt, ulatas ta selle van Dyckile. Karp oli tehtud männipuust ja mahtus hollandlase peopessa. Van Dyck võttis sellelt kaane. Riidega polsterdatud karbis oli üksainus münt, mis helkis tuhmuvas valguses.
See oli hõbedollar, mille Tom oli varastanud oma vennalt.
Hollandlased kutsusid neid daalder’iteks, kuid „dollar” kõlas rohkem nagu saksa „taaler”. Kaupmehed olid kasutanud neid nüüd juba poolteist sajandit. Suurem osa Uues Maailmas leiduvatest dollaritest oli hollandlaste vermitud. Neid oli kolme liiki. Ducatoon’ile, mida tunti rohkem tukatina, oli vermitud hobune ja ratsanik ning see münt oli väärt kuus Inglise šillingit. Järgmisena tuli rijksdaalder, mida inglased nimetasid rix-dollariks ja mis oli väärt viis šillingit või lõuna pool kaheksa Hispaania reaali. Kuid kõige tavalisem oli niinimetatud lõvidollar.
Selle väärtus oli tegelikult veidi väiksem kui teistel dollaritel, kuid see oli kõige ilusam. Selle tagaküljel võis näha rüütlit kilbiga, millel oli tagajalgadel seisva lõvi kujutis. Samasugune lõvi oli ka esiküljel. Mündil oli väike puudus, see polnud alati hästi vermitud. Kuid see ei lugenud midagi. Ilusaid Hollandi lõvidollareid kasutati Uus-Inglismaast kuni Lõuna-Ameerika põhjarannikuni.
„Hollandi
