oli ta teinud hirmsa teo. Ta suutis seda muidugi seletada. Pidi mõtlema endale, oma naisele ja lastele, Uus-Amsterdami tublidele inimestele. Kirikuõpetaja oleks talle öelnud: mõtle, mis on parem. Oo jaa, tal oli õigus. Ta oli teinud õigesti, kui kõhkles, ja siis, vältides isegi kohtumist Kahvatu Sulega, ruttas tagasi paadi juurde ning sõitis allavoolu.
Ent kas ta poleks võinud selle asemel, et nagu argpüks minema joosta, oodata? Ajal, kui naise perekond valmistus surija kõrval olema, oli tema oma indiaani naise hüljanud. Kas ta poleks võinud vähemalt last vaatama minna? Hingepiin ja hirmus häbi vaevasid teda senini. Mitu korda aastas ärkas ta keset ööd üles ja nuttis hirmsa teo pärast, mille ta oli teinud.
Kuu aega hiljem tuli ta tagasi, leidis Kahvatu Sule turvaliselt suure pere rüpest ning sai teada, et tüdruku ema oli surnud mitte rõugetesse, vaid leetritesse päev pärast seda, kui tema jalga lasi.
Ta oli püüdnud tütrele oma tegu heastada. Igal aastal, kui tüdruku rahvas tähistas surnute püha, tuli ta kohale. Harilikult surnutest ei räägitud, kuid sellel iga-aastasel pühal oli sünnis seda teha ja paluda nende hingede eest. Seda oli ta teinud ka nüüd, enne kui Kahvatu Sule jõe alamjooksule kaasa võttis.
„Räägi mulle, mida sa minust mäletad, kui ma väike olin,” ütles tütar.
„Me peaksime liikuma hakkama, kuid ma räägin sulle teel olles,” vastas mees.
Nii nad lahkusid välult, kus kasvasid metsmaasikad, ja leidsid uuesti indiaanlaste raja ning aeglaselt edasi ratsutades andis mees oma parima, et tuletada meelde väikesi juhtumeid tüdruku lapsepõlvest ja päevi, mis ta oli veetnud koos tema ja ta emaga, ning Kahvatut Sulge paistis see rõõmustavat. Mõne aja pärast pani ta tüdruku istuma enda ette hobuse selga, kuigi too polnud väsinud.
Nad jõudsid Manhattani põhjatippu enne pimedat ning jäid laagrisse indiaanlaste koobaste kohal asuvale künkale. Mähkinud end tekkidesse, lamasid nad seal ning vahtisid taevasse, mis oli selge ja tähti täis.
„Kas sa tead, kus mu ema nüüd on?” küsis tütar temalt.
„Jah.” Van Dyck teadis, mida indiaanlased usuvad. Ta osutas käega piki Linnuteed. „Tema hing rändas mööda tähtedest rada kaheteistkümnendasse taevasse. Ta on nüüd kõigi asjade looja juures.”
Tüdruk oli hulk aega vait ja mees mõtles, kas ta on veel ärkvel. Kuid siis lausus laps unise häälega: „Ma mõtlen sinust tihti.”
„Ma mõtlen sinust ka.”
„Kui sa mind ei näe, võid sa mind alati kuulda.”
„Ütle, kuidas.”
„Kui puhub kerge tuul, kuulata, kuidas see mändide vahel ohkab. Siis kuuled mind.”
„Ma kuulatan,” sõnas mees.
Järgmisel hommikul läksid nad vee äärde ja leidsid sealt eest kaks indiaanlast suure kanuuga. Siis läksid nad lahku ja Dirk van Dyck sõitis koju.
Margaretha van Dyck ootas kolm nädalat. Oli pühapäeva õhtupoolik. Abikaasa luges lastele ja orjapoiss Quashile elutoas juttu ette ning tema istus toolil ja vaatas neid. See oli aeg, mis talle kõige rohkem meeldis. Nende poeg Jan oli kolmeteistkümneaastane. Ta oli pruuni juuksekahluga tugev poiss, kes imetles oma isa ja tahtis käia tema jälgedes. Dirk võttis ta kaasa laohoone juurde, seletas, kuidas laevad sõidavad, milliseid sadamaid nad külastavad ja kuidas nende kaptenid passaattuuli järgivad. Jan meenutas Margarethale tema isa. Too ei olnud nii isemeelse vaimuga nagu Dirk ning armastas rohkem kontorielu. Naine arvas, et pojal läheb elus hästi.
Mõne aasta eest olid nad kaotanud palavikuhaiguse tagajärjel kaks last. See oli olnud kohutav löök. Kuid väikese Clara ilmumine perekonda korvas selle. Too heledapäine sinisilmne laps oli nüüd viis aastat vana ning nägi välja nagu ingel. Imetore leebe loomuga laps. Isa jumaldas teda.
Mis puutus orjapoiss Quashi, siis too sai nendega väga hästi läbi. Ta oli umbes sama vana nagu Jan ning tal oli lubatud noorena temaga mängida. Ka Claraga sai ta väga hästi läbi. Kuid Quash teadis oma kohta.
Ja vaadates abikaasat, kui see rahulolevalt perele ette luges, mõtles Margaretha, et ehk kujuneb nende abielu veel õnnelikuks, kui ta suudab teha selles mõned väikesed korrektiivid.
Kui lugemine läbi sai ja lapsed olid läinud naabrite juurde ning abikaasa oli maininud, et peab tegema veel ühe reisi jõe ülemjooksule, noogutas ta vaikselt. Siis vallandas ta lõksu.
„Ma olen mõelnud, Dirk, et sul on aeg ühineda sündikaadiga.”
Mees tõstis kohe pilgu ja kehitas siis õlgu.
„Ma ei saa seda endale lubada.”
Kuid naine teadis, et ta pöörab tema ettepanekule tähelepanu.
Dirk van Dyckil oli karusnahkadega kauplemiseks annet. Veerand sajandit tagasi, kui monopol sadamas oli veel Lääne-India Kompanii käes, oleks ta võinud olla silmapaistvam kuju. Kuid nüüd oli Uus-Amsterdami majandus avanenud ja kõvasti laienenud ning juhtivate perekondade kuldne ring ‒ Beekmanid, van Rensselaersid, van Cortlandtid ja paljud teised ‒ oli moodustanud sündikaate, et finantseerida tubaka, suhkru, orjade ja muude kaupade vedu laevadega. See oli koht, kus mees võis endale varanduse teha. Kui tal on raha sinna astumiseks.
„Meil on võib-olla rohkem raha, kui sa arvad,” lausus naine vaikselt.
Meil ‒ see oli meeskond, mees ja naine. Margaretha rääkis, nagu oleks neil ühine raha, kuid mõlemad teadsid, et see polnud nii. Kui Margaretha isa oli kuue aasta eest surnud, päris tütar tema varanduse ja abieluvaralepingu kohaselt polnud abikaasal tema vara üle voli. Ka ei olnud Margaretha talle teada andnud, kui suur see vara on. „Ma arvan, et me võime veidi raha sündikaati paigutada,” lisas ta.
„See on riskantne,” hoiatas mees.
Naine teadis seda. Mõned kõige suuremad investorid koloonias olid rikkad lesed ja abielunaised. Margaretha oli nende kõigiga nõu pidanud.
„Kahtlemata. Kuid ma usaldan su vaistu.” Naine nägi, et mees mõtleb järele. Kas ta aimas tema plaani? Võib-olla. Ent vaevalt oli see pakkumine, millest saab keelduda. Mees mõtles ja naeratas siis.
„Mu kallis naine,” vastas ta südamliku häälega. „Sinu usaldus teeb mulle au ning ma teen meie perekonna heaks kõik, mis saan.”
Margarethale oli nõu andnud koloonia rikkaim naine, lesk, kes oli äsja võtnud kolmandat korda noore mehe. „Ära valitse oma abikaasat. Kuid loo tingimused, kus ta langetab ise valiku.” Margaretha arvas, et ei võta kaua aega, kuni van Dyck suurematest tehingutest maigu suhu saab. Ja vilkast seltsielust, mis nendega kaasas käib. Peagi on ta Uus-Amsterdamis nii hõivatud, et ei jookse enam kõnnumaal indiaani naiste järel. Ja kui ta on uue eluga harjunud, kardab ta toetuse äralangemist, kui tal peakski tekkima kiusatus üleaisa lüüa.
„Ma pean veel ülemjooksule minema,” täheldas mees.
„Oh?” Naine kortsutas kulmu.
„Ma ei saa loobuda oma karusnahaärist. Igatahes mitte praegu. Me vajame veel seda sissetulekut, eks ju?”
Margaretha kõhkles. Tegelikult oli neil mehe teenistusest kasu ja kui ta ei taha öelda, kui palju raha tal tegelikult on, pidi ta mehega nõustuma. Kuid ta nägi läbi mehe mängu ja püüu konksu otsast pääseda. Pagan teda võtku!
Kas
