ilmus, täheldas emand, et ta oli liiga kaua ära olnud. Ning boss vastas, et tuli tagasi nii kiiresti, kui sai. Emand ütles, et kuberner oli rääkinud teist juttu. Ta oli temalt kuulnud, et van Dyck oli teel peatuse teinud. Ja ta vaatas teda kurja pilguga. Peatuse teinud, kui inglased tema peret ründasid, ütles ta.
„Tõepoolest tegin,” sõnas boss laia naeratusega. „Ja sa peaksid selle üle rõõmus olema.”
Emand vaatas teda üsna karmilt. Kuid boss ei teinud sellest väljagi. „Mõtle, kui Stuyvesant mulle ütles, et inglased on tulnud, polnud mul aimugi, kuidas asjalood siin on,” lausus ta. „Ma arvasin, et nad on juba linnas, on röövinud kogu meie kauba ja ajanud sind majast välja. Kas ma pidin siis nägema, et nad ka meie paadi lasti ‒ mis on muuseas rikkalik ‒ samuti ära varastavad? See oleks olnud kogu meie alles jäänud vara. Seepärast otsustasin viia selle kindlasse kohta. See on nüüd ühe indiaani pealiku juures külas, kuhu Stuyvesant nägi mind minevat. Ma olen tundnud seda indiaanlast juba palju aastaid, Greet. Ta on üks vähestest, keda ma võin usaldada. Ja last peaks sinna jääma, kuni see asi siin on möödas. Ma arvan, et sa oled minuga nõus.”
Noh, emand ei lausunud sõnagi, kuid mulle paistis selgelt, et boss mõtleb alati perekonnale.
Sel päeval oli Uus-Amsterdamis palju segadust. Paadid tõid kuberner Stuyvesantile sõnumeid inglaste komandörilt kolonel Nicollsilt, kuid keegi ei teadnud, mida need sisaldasid, ja kuberner ei öelnud midagi. Kuid Inglise sõjalaevad jäid lahesuudmesse.
Järgmisel päeval, kui ma läksin koos bossi ja Janiga mere äärde, kohtasime seal rahvahulka. Mehed osutasid üle vee Brooklyni poole. Ja seal võis üsna kindlalt näha, et helkivate relvadega Inglise sõdurid kogunevad parve juurde. Keegi näitas käega lahesuudme poole ning ütles, et sellest lääne pool suurel maakühmul, mida hollandlased kutsuvad Staten Islandiks, on inglased toonud maale veel rohkem sõdureid.
Meinheer Springsteen oli ka seal.
„Meil on fordis sada viiskümmend meest,” ütles ta bossile, „ja linnas saame ehk kokku kakssada viiskümmend võitlusvõimelist meest. Koos orjadega teeb see kokku maksimaalselt viissada. Inglise kolonelil on kaks korda rohkem väljaõppinud sõdureid. Ja nad näevad, et ka inglastest asukad pikal saarel on vägesid kogunud.”
„Meil on fordis suurtükid,” lausus boss.
„Püssirohtu on vähe. Ja laskemoona,” ütles Springsteen. „Kui Inglise sõjalaevad lähemale tulevad, pommitavad nad meid pihuks ja põrmuks.” Ta võttis bossil käe alt kinni. „Räägitakse, et nad nõuavad, et me linna neile annaksime, ja et Stuyvesant ei anna järele.”
Kui meinheer Springsteen oli edasi läinud, küsis Jan bossilt, kas inglased tapavad meid.
„Ma kahtlen selles, mu poeg,” ütles boss. „Elavatena oleme neile palju rohkem väärt.” Siis hakkas ta naerma. „Kuid mine sa tea.” Siis läks ta teiste kaupmeestega rääkima.
Kui koju tulime, ütles ta emandale, et ükski kaupmeestest ei taha sõdida, ning emand oli vihane ja ütles, et nad on argpüksid.
Järgmisel päeval saabus paadiga Connecticuti kuberner Winthrop. Ma nägin teda. Ta oli väike tõmmu näoga mees. Ja tal oli kaasas veel üks kiri kolonel Nicollsilt. Nad läksid kuberner Stuyvesantiga kõrtsi, et asja arutada. Nüüd olid kõik kaupmehed all rannas ja tahtsid teada, mis toimub, ja boss läks ka sinna. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et mõned kaupmehed on teada saanud, et inglased pakuvad väga häid tingimusi, kui kuberner Stuyvesant annab linna neile. Kui Winthrop oli ära läinud, nõudsid kaupmehed kuberner Stuyvesantilt, et ta näitaks neile inglaste kirja. Kuid selle asemel kiskus Stuyvesant kirja nende nähes tükkideks ja nad olid väga vihased. Kuid siis võtsid nad kirja tükid ja panid uuesti kokku. Kirjast said nad teada, et inglased on valmis jätma alles kõik hollandlaste kombed ja nende vara ning laskma kõigel jääda täpselt nii, nagu oli varem, kui Stuyvesant linna ilma tülita neile annab. Nüüd tahtsid nad seda kõik. Kuberner Stuyvesant muidugi välja arvatud.
Emand oli kuberner Stuyvesanti poolt.
„Ta tegi õigesti,” karjus ta. „Ta on teie kõigi hulgas ainus mees.” Ja ta nimetas kaupmehi krantside karjaks ning lausus veel üht-teist, mida ma ei hakka kordama.
Siis hüüdis keegi tänaval: „Inglased tulevad.” Me jooksime kõik välja ja nägime all mere ääres, et Inglise sõjalaevad tulevad tõepoolest üle lahe meie poole. Nad peatusid üksteise järel kalda lähedal ja suunasid suurtükid meile. Ja nad jäidki sinna, andes meile mõista, mida nad võivad teha, kui tahavad.
Noh, järgmisel hommikul kirjutasid kõik kaupmehed alla palvekirjale, et kuberner alistuks. Emand küsis bossilt, kas tema mõtleb ka alla kirjutada, ja boss ütles: „Kirjutan.” Isegi kuberneri poeg kirjutas alla, mis võis olla isale valus löök. Kuid kuberner ei andnud ikka veel järele. Me läksime kõik fordi juurde ja nägime, et ta seisab üksi kaitsevallil suurtüki juures, valged juuksed tuules lehvimas. Ja boss ütles: „Kurat võtku, ma arvan, et ta tahab ise tulistada.” Ja siis nägime, et kaks kirikuõpetajat läksid sinna üles ja palusid teda, et ta seda ei teeks, sest võis karta, et see hävitaks meid kõiki. Ja lõpuks veensid jumalamehed teda alla tulema. Nii said inglased selle paiga endale.
Teisel pool ookeani olid inglased oma võidu üle nii rõõmsad, et kuulutasid hollandlastele sõja, lootes saada endale veel rohkem nende valdusi. Kuid peagi maksid hollandlased neile kätte, võttes troopikas ära mõned nende rikkad sadamad. Järgmisel aastal oli Londonis suur katk ja siis põles linn maha ja aasta pärast seda purjetasid hollandlased mööda Thamesi Londonisse, võtsid kõik kuninga parimad sõjalaevad sleppi ja vedasid minema ning inglased olid nii nõrgaks jäänud, et ei saanud midagi teha. Seepärast nõustusid nad rahuga. Hollandlased võtsid tagasi kõik orja- ja suhkrusadamad, mis inglased olid neilt ära võtnud. Ja inglastele jäi Manhattan. Emand polnud sellega rahul, kuid boss ei hoolinud sellest.
„Me oleme vaid etturid suures mängus, Greet,” ütles ta.
Kui kolonel Nicollsist sai uus kuberner, ütles ta hollandlastele, et nad võivad vabalt lahkuda, kui soovivad, kuid lubas, et neid ei paluta kunagi sõdida Hollandi vastu, kui nad kohale jäävad. Olgu tüli ükskõik kui suur. Ta muutis linna nime New Yorgiks, sest see oli nüüd Yorki hertsogi valdus, ning nimetas ümberkaudse ala Yorkshire’iks. Siis määras ta linnale linnapea ja raehärra, nagu on igal Inglise linnal. Kuid rae meestest oli suurem osa hollandlastest kaupmehed ja nad olid rohkem rahul, kui siis, kui kuberner Stuyvesant neid valitses, sest kolonel Nicolls küsis neilt alati nõu. Ta oli sõbralik mees, kergitas kübarat, kui emandat tänaval nägi. Ta hakkas korraldama ka hobuste võiduajamisi, mis kõigile meeldisid.
Ja mõne aja pärast, kui kuberner Stuyvesant oli käinud ookeani taga Hollandis, et seletada, miks linn kaotati, tuli vana mees tagasi oma farmi. Kolonel Nicolls kohtles teda väga lugupidavalt ning neist said parimad sõbrad. Inglise kuberner käis alati Stuyvesanti farmis aega veetmas. Emand ei armastanud endiselt inglasi. „Kuid ma ei eita, et Nicolls on viisakas mees,” ütles ta.
Järgmine kuberner oli samasugune nagu kolonel Nicolls. Ta seadis sisse postiühenduse Bostoniga. Ta võttis suure osa kasumist endale. Rikkad kaupmehed ei hoolinud sellest, kuid vaesemad hollandlased, keda oli palju, ei olnud inglaste valitsusega mõne aja rahul, sest linnas olid Inglise sõdurid, mis tõi neile tülisid ja kulutusi.
Kui ma poisike olin, töötas enamik Lääne-India Kompanii orje ehitustel. Kaupmeeste orjad tegid peamiselt aiatööd või lossisid sadamasildadel paate. Mõnda kasutati laevadel. Kuid linnas oli ka naisorje. Need töötasid peamiselt pesukojas ja tegid raskemaid kodutöid, kuid mõned neist olid ka kokad. Tänaval mööduvad mehed peatusid õhtuti sageli ja neid võis
