Meinheer van Dyck oli tarmukas mees, kellele meeldis kaubelda ja jõe ülemjooksul käia. Tema naine oli suurekasvuline kena daam. Ta pidas lugu hollandlaste reformitud kirikust, kirikuõpetajast ja kuberner Stuyvesantist. Indiaanlastest oli ta halval arvamusel ning polnud kunagi rõõmus, kui abikaasa nende juures oli.
Kui ma sinna majja tulin, olid seal kokk ja lepinguline teenija nimega Anna. Tollele oli üle Atlandi sõit kinni makstud ja vastutasuks pidi ta seitse aastat töötama, mille järel anti talle väike rahasumma ja vabadus. Mina olin seal ainuke ori.
Meinheer van Dyck ja tema naine mõtlesid alati oma perekonnale. Me kuulsime neilt harva vihaseid sõnu ja nende suurim rõõm oli olla oma pere hulgas. Majas töötades olin ma tihti nende laste seltsis ning räägin seepärast hollandi keelt peaaegu sama hästi kui nemad.
Nende poeg Jan oli minuga umbes üheealine. Ta oli kena pruuni juustekahluga poiss. Nägi isa moodi välja, kuid oli tugevama kehaehitusega, mis minu meelest oli tal päritud emalt. Kui me lapsed olime, mängisime sageli koos ja olime alati sõbrad. Jani väike õde Clara oli kõige kenam laps, keda ma olin näinud. Tal olid kuldsed juuksed ja sinised säravad silmad. Kui ta väike oli, kandsin ma teda kukil ning ta sundis mind seda tegema ka siis, kui oli juba kümne- või üheteistkümneaastane, et mind kiusata, nagu ta naerdes ütles. Ma armastasin seda last.
Olin alati kiire jooksja. Mõnikord lasi meinheer van Dyck meil võidu joosta, pannes Jani minust palju ettepoole ja Clara peaaegu finišijoone ette. Harilikult möödusin ma Janist, kui aga Clarale järele jõudsin, hoidsin end tagasi, et ta võita saaks, mille üle ta väga rõõmustas.
Mõned hollandlastest isandad olid oma orjade vastu julmad, kuid meinheer van Dyck ja emand ilmutasid neil aastatel minu vastu alati lahkust. Noore poisina tegin ma vaid kergeid töid. Kui veidi vanemaks sain, andis meinheer van Dyck mulle kõiksuguseid ülesandeid. Ma tõin ja viisin alati midagi. Kuid ainus kord, kui ta mulle peksa andis, oli siis, kui me olime Janiga akna ära lõhkunud. Siis võttis ta rihma ja mõlemad said ühepalju.
Kui olin umbes neljateistkümnene, sai meinheer van Dyckist tähtsam ärimees, kui ta oli varem olnud, ja kõik hakkasid teda bossiks kutsuma, mina samuti. Nüüd kutsun teda alati niimoodi. Ja umbes sel ajal tuli emandale pähe, et ma peaksin kandma livreed nagu suure maja teenija. Boss naeris seepeale, kuid lasi naisel oma tahtmist teha, ning ma nägin selles sinises livrees väga hea välja. Olin enda üle väga uhke. Emand õpetas mind külalistele ust avama ja lauas teenima, mis mulle väga meeldis. Ja ta ütles: „Quash, sul on ilus naeratus.” Seepärast naeratasin kogu aeg ja olin emanda ning ka bossi silmis kõrges hinnas. Ühel päeval tuli meie majja vana kirikuõpetaja Cornelius. Ta oli väga tähtis mees. Pikka kasvu, alati musta riietatud ja oma ea kohta väga sirge rühiga. Temagi ütles bossi naisele, et ma olen terane poiss. Pärast seda ei teinud ma kunagi koerust. Nii et ma arvan, et selle hea kohtlemise tõttu oli mul endast liiga hea arvamine. Tõepoolest, ma pidasin end rohkem lepinguliseks teenriks kui orjaks. Ning mõtlesin sageli, mida teha, et perekond oleks minust veel paremal arvamusel.
Umbes kuu aega pärast kirikuõpetaja visiiti, kui ma täitsin emandalt saadud ülesannet, nägin tänaval toda musta riietatud meest, laia äärega kübar peas. Vaid mõni päev enne seda olin mõelnud, kuidas bossi ja tema pere hinnangut minu suhtes tõsta, mul oli meeles, et mustanahaline vanamees oli mulle rääkinud, kuidas vabadikel lastakse saada hollandi kiriku liikmeteks. Ja kui ma nüüd kirikuõpetajat nägin, läksin tema juurde ja ütlesin väga lugupidavalt: „Tere hommikust, härra.” Ta heitis mulle pisut karmi pilgu, sest segasin teda ta mõtetes, kuid tundis mu siis ära ja lausus: „Sa oled van Dycki orjapoiss.”
„Olen küll, härra,” ütlesin ma. „Ja ma mõtlesin, kas võiksin teie kõrgeaususelt midagi küsida.”
„Noh? Mis see on?” küsis ta.
„Ma mõtlesin, kui saaksin kiriku liikmeks,” ütlesin ma.
Ta vaatas mind hetke nagu välgust rabatud.
„Sa tahad saada minu koguduse liikmeks?”
„Jah, härra,” ütlesin ma.
Noh, ta ei lausunud mõne aja sõnagi, vaid lihtsalt seisis ja vaatas mind külma arupidava pilguga. Kui ta lõpuks vastas, oli tema hääl vaikne.
„Ma näen, mis mees sa oled,” lausus ta. Ning mina, noor ja rumal, arvasin, et see tähendab mulle midagi head. „Kas sa püüad paremale järjele saada?” küsis ta minult.
„Jah, härra,” ütlesin ma väga lootusrikkalt ja naeratasin talle nii hästi kui oskasin.
„Seda ma arvasin,” pomises ta rohkem endamisi kui mulle. Ja noogutas siis. „Need, kes kogudusse astuvad, teevad seda jumalaarmastusest, mitte aga mingit kasu lootes,” ütles ta.
Kuigi ma elasin van Dycki peres ja teadsin, kuidas nende lapsi kasvatati, pidin tunnistama, et tean ristiusust väga vähe. Ning unustades, et olen vaid ori ja tema on kirikuõpetaja, hakkasin vaidlema.
„Kuid nad teevad seda põrgutulest pääsemiseks,” ütlesin ma.
„Ei.” Mulle paistis, et ta ei taha minuga rääkida, ent olles kirikuõpetaja, on ta kohustatud isegi orjale juhatust andma. „See on juba ette määratud, kes läheb põrgusse ja kes päästetakse,” ütles ta. „Jumalakartlikud teenivad Issandat tema ja mitte enda pärast.” Siis osutas ta mulle sõrmega. „Alandlikkus on kirikusse pääsemise hind, noormees. Kas saad aru?”
„Jah, härra,” ütlesin ma.
„Sa pole esimene ori, kes kujutab ette, et meie kirikus käimine avab tee vabadusele. Kuid seda ei sallita. Me anname end Jumala kätte seetõttu, et ta on hea. Mitte selleks, et oma elujärge parandada.” Ja nüüd muutus tema hääl valjemaks, nii et möödaminev mees pööras pead. „Jumal ei ole pilkamiseks, noormees,” karjus ta ja marssis mulle õieti pilku heitmata minema.
Mõni päev hiljem pöördus boss minu poole ja ütles: „Ma kuulsin, et sul oli jutuajamine kirikuõpetaja Corneliusega.” Ja ta vaatas mind veidra pilguga.
„Jah, boss,” ütlesin ma. Kuid pärast seda otsustasin usust enam mitte rääkida.
Ning peagi oli tähtsamaidki asju, mille pärast muretseda, kui oma hinge päästmine. Sest sel suvel, kui boss oli ära ülemjooksul, tulid inglased.
Ma töötasin parajasti köögis, kui Jan selle uudisega joostes tuli.
„Tule kähku, Quash,” hüüdis ta. „Mere äärde. Tule ja vaata!”
Ma mõtlesin, kas emand lubab, kuid hetk hiljem oli too koos väikese Claraga samuti seal. Mäletan, et Clara ümar näoke oli erutusest õhetav. Nii läksime kõik fordi juurde mere äärde. Oli selge päev ja võis näha üle lahe. Ning seal kaugel paistsid kaks inglaste purjelaeva. Nad sõitsid lahesuudmesse, et ükski laev ei pääseks merele ega sadamasse. Aeg-ajalt nägime valget suitsupahvakut. Siis oli pikk vaikus, kuni kostis suurtükipauk nagu vaikne kõmin, sest nad olid ligi seitsme miili kaugusel. Ja inimesed mere ääres hakkasid karjuma. Tuli teade, et inglastest asukad teispool Brooklynit kogunevad ja haaravad relvad, kuid keegi ei teadnud seda kindlalt. Mehed fordi müüridel olid suurtükid lahele suunanud, ent kuna kuberneri ei olnud kohal, ei võtnud keegi juhtimist enda peale, mis emandat väga pahandas. Ma arvan, et ta oleks vastutuse hea meelega enda peale võtnud.
Mehed olid juba saatnud kulleri ülemjooksule kuberneri hoiatama. Kuid enne, kui too tagasi jõuab, kulub päev või kaks. Selle aja jooksul jäid Inglise laevad sinna, kus nad olid, ega tulnud lähemale.
Siis
