Selleks et ordu raha kätte saada, süüdistas Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus Templivendade ordut ketserluses, väärjumalateenimises ja nõiduses ning andis kõik ordurüütlid eesotsas ordumeistriga inkvisitsioonikohtu kätte. Piinamisel „tunnistasid” orduvennad kõike, mida kuningas soovis, kuid 1314, vahetult enne hukkamist tuleriidal loobus ordumeister valetunnistustest ning needis kuninga, kes peagi seejärel ka suri. Meessoost järeltulijaid polnud ka tema kolmel pojal. Selle tulemusena puhkes troonipärimisküsimuse tõttu 100-aastane sõda, milles Prantsusmaa tõsiselt kannatada sai. Ametlikult suleti Templivendade ordu 1837.
7.3. Mõõgavendade ordu
1202-1237
Mõõgavendade ordu (Fratres Militiae Christi – Kristuse Sõjateenistuse Vennad) on saanud oma nime punase mõõga ja risti kujutisest valgel ordumantlil. Viimast kanti soomusrüü peal. Teenijavennad kandsid pruuni või musta rüüd. Ordu asutas 1202 Riias ilmselt piiskop Alberti heakskiidul preester Theoderich, et alistada ja ristiusustada siinsed hõimud. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. Ordul on tema ajaloo jooksul olnud kaks meistrit, Wenno ja Wolquin. Ordu osales liivlaste ristiusule allutamisel, 1208 allusid ordule vabatahtlikult ning lubasid end ristida lätlased. Ilmselt vastutasuks selle eest alustas ordu 1208 vastu piiskop Alberti tahet ristisõda eestlaste vastu. 1207 lepiti kokku, et piiskop läänistab ordule 1/3 vallutatud aladest. Sõja alustamine eestlaste vastu oli kindlasti tingitud ka sellest, et Eesti asus vahetult ordu valduste naabruses. Eestlaste muistse vabadusvõitluse (1208–1227) järel sai ordu enda valdusse Sakala, Alempoise, Nurmekunna, Ugandi, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227 vallutati kaplan Johannese riik (Virumaa, Järvamaa, Läänemaa) ja Taani valdused (Rävala, Harjumaa). 1233 sai ordu osa Saaremaast. Paavsti legaadi Alna Balduini katsed paavstiriigi rajamiseks endiste kaplan Johannese riigi ja Taani valduste aladel ebaõnnestusid pärast lüüasaamist orduvägedelt lahingus Tallinnas, lossiplatsil ja Toomkiriku ees. 1235 arvatakse ordusõjaväe suuruseks olnud 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ning umbes 700 palgasulast. Suurema osa ordu isikkoosseisust langes 1236 võideldes Saule lahingus leedulaste vastu. 1237 liideti Mõõgavendade ordu riismed tugeva Saksa orduga, seega ka kaks riiki – Liivimaa ja Preisimaa. Endine Mõõgavendade ordu säilitas siinjuures teatud iseseisvuse, moodustati Saksa ordu Liivimaa haru, mida on nimetatud ka Liivi orduks. Valge mantel punase risti ja mõõgaga asendus musta ristiga valgel mantlil, samuti vapid, pitsatid jm.
Mõõgavendade Ordu ordumeistrid
Wenno 1204-1209
Wolquin 1209-1236
7.4. Saksa ordu
1198 – nüüdisaeg.
Saksa ehk Teutooni ordu, mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutati ristisõdade ajal Akkos saksa rüütlite poolt 1190. Paavst kinnitas ordu lõplikult 1198. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. Saksa ordu sarnanes oma olemuselt enim Johanniitide ordule, ka ordureeglid olid koostatud johanniitide reeglite eeskujul. Nagu Johanniitide ordus olid ka Saksa ordus naisliikmed ehk õed. Kuna õed elasid eraldi, kujunesid neist hiljem välja õdede majad. 1209-1239 oli ordu neljandaks ja silmapaistvaimaks kõrgmeistriks Hermann von Salza. Ta kujundas ja mõjutas ordu kujunemist väga oluliselt. Ta viis ordu õitsengule ja asutas Preisi riigi. 1228 viidi ordu poolakate kutsel üle Preisimaale, kuna ta oma väikesearvulisuse tõttu polnud konkurentsivõimeline johanniitide ja templivendadega Pühal Maal. Vallutanud 1288. aastaks Preisimaa, rajas Saksa ordu sinna tugeva riigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poolale. Preisimaa saksastati kolonistide juurdetoomise teel täielikult. 1237 ühines Saksa ordu Mõõgavendade orduga, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru. Nende tungimine Venemaale lõpeb kaotusega 1242 Peipsi järvel Aleksander Nevskile. Saksa ordu õitseaeg oli 14. saj, mil tema alad ulatusid Oderi jõest Narvani, umbes 200 000 ruutkilomeetrit. Ordu langus saabus pärast 1410 Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. I maailmasõja ajal (1914) toimus teine Tannenbergi lahing, milles sakslased lõid hävitavalt vene armeed. Seda lahingut tuntakse ajaloos märksa rohkem, nii et tuleks nende vahel vahet teha. 1525 Saksa ordu Preisimaa-valdused sekulariseeriti. Selle asemel alustas eksisteerimist Preisi hertsogiriik, pealinnaga Königsbergis. Liivimaa ordu ordumeister Wolter von Plettenberg sai Liivimaa ordu iseseisvudes 1526 endale ja oma ametijärglastele Saksa riigivürsti tiitli. Suurmeistri asupaik oli Marienburgis.
1809-1834 ja 1938-1947 oli Saksa ordu tegevus peatatud, nüüdisajal on ta katoliikliku kiriku organisatsioon Austrias (Viin) ja Saksamaa LV-s (Darmstadt), Lõuna-Tiroolis, Sloveenias, Tšehhis ja Slovakkias.
7.5. Liivimaa ordu
1237-1562
See katoliiklik rüütliordu oli ka samaaegselt riik, kellele kuulusid suured maa-alad Eestis ja Lätis. Eestis oli Liivimaa ordu neljast maahärrast kõige tugevam ja aitas maha suruda Jüriöö ülestõusu. Seejärel ostis endale Taani kuningalt Põhja-Eesti alad. Nende tegevust juhtis ordumeister, kes juhtis ühtlasi sõjakäike venelaste ja leedulaste vastu, kes üritasid aeg ajalt Vana-Liivimaad vallutada ja rüüstata. Orduvendi oli 400-500 rüütli vahel, lisaks teenijavennad ja kohalikud talupojad, keda võeti ka sõjaretkedele kaasa. Aastail 1237-1459 allus Liivi ordu (alamsaksa keeles Dutscher Orden to Lyffland) Saksa ordu kõrgmeistrile. Kõrgmeistri asupaigas Marienburgis (praegune Malbork Poolas) toimusid Saksa ordu suurkapiitli koosolekud, millest võtsid osa ka Liivi ordu esindajad. Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459. aastast, iseseisvus lõplikult pärast Saksa ordu sekulariseerimist 1525. aastal. Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega (1481. aastani) Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas (1525. aastani) Saksa ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli maamarssal, kes resideerus alul Võnnus, siis Siguldas. Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus. Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula, Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse, Narva, Vasknarva, Põltsamaa, Karksi, Pöide ja Maasilinn. Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt.
Liivi Ordus eristati kolme seisust:
• rüütelvennad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga, nad moodustasid ordu sõjajõudude tuumiku.
• poolvennad, kelleks olid mitmesugused käsitöölised – sepad, pagarid kingsepad jm.
• preestervennad, kes toimetasid vajalikke kiriklikke kombetalitusi.
Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud, kes teostasid mõisade kaudu ka kohalikku haldust. Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid jt.
Liivi ordu viimased kuus ordumeistrit:
Wolter von Plettenberg 1494-1535
Hermann von Brüggeney 1535-1549
Johann von der Recke 1549-1551
Heinrich von Galen 1551-1557
Wilhelm von Fürstenberg 1557-1559
Gotthard Kettler 1559-1561.
7.6. Liivlased
Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rāndalizt (randlased) ja oma keelt rāndakēļ (rannakeel). Tänapäeval räägib liivi keelt emakeelena vaid kümmekond inimest. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Liivlaseks
