“Surmaluik” on mitu luuletust Kassarist (“Öö Kassaris”, “Pastorale”, “Tormi süda” jt).
48
Vt viide 24.
49
Sarja esimene raamat Rudolf Põldmäe “Koidula teater” ilmus 1963. a.
50
EKLA-s, Irdi fondis leidub küll märkmeid seoses Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudioga (f 307, m 66: 10), kuid need on jäänud lõplikult vormistamata ja ilmumata. Ird õppis seal aastatel 1934–35, kuid visati enne lõpetamist välja, põhjuseks “provotseeriv ja agiteeriv käitumine, millega ta õõnestab stuudio ja tema õpetajate tööd ning autoriteeti” (EKLA, f 187, m 1: 4, l 58). Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollidest ilmneb, et Irdi käitumine on varemgi arutusel olnud, kuna ta esineb tundides “ebasobivate märkustega” ning “üldiselt jätab õpilase K. Ird’i käitumine soovida; ta on liialt ülemeelik ja esiletungiv” (Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollid 1933–1936. EKLA, f 187, m 1: 4, l 41).
51
Jutt on Irdi artiklist “Elutõest dramaturgias ja võib-olla üldse kirjanduses”, mis ilmus 1962. a Loomingu novembrinumbris, hiljem ka raamatus “Ceterum censeo”, lk 43–62.
52
Ird kirjutab, et noorte luuletajatega pahandatakse tihti, kuna “nende elukujutamise ring on väga kitsas. Kuid millest need noored peavad siis kirjutama, kui kogu nende senine elu on kulgenud ühest koolipingist teise?” (Looming 1962, nr 11, lk 1703)
53
S.t näidendis kujutatakse suhteliselt lühikest lõiku inimeste elust. Ird väidab, et tegelaskuju elukäiku analüüsides ilmneb sageli ebaloogilisust ja ebausutavust. Nii jääb ka näitleja loodud roll skemaatiliseks ja väheveenvaks.
54
Ird osutab siin Tolstoile ja Puškinile, kelle teoste kangelased hakkavad n-ö omapead, autori tahtest sõltumatult elama, kuna on tegemist täisvereliste inimestega, kuid “meie kirjanikkudel üsna sageli seda hirmu ei ole, et nende tegelane kuhugi omapead läheks. Ette valmisloodud skeem hoiab autorit iga taolise üllatuse eest.” (samas, lk 1705)
55
Alates 1962. a oli K. Kask TA Ajaloo Instituudi teadur.
56
Ird hakkas Vanemuises teatrikülastajate konverentse korraldama alates 1950. aastate teisest poolest, s.t praktiliselt kohe, kui ta Pärnust n-ö sundasumiselt oli naasnud. 10. septembril 1957 toimus Vanemuises asutuste teatrivolinike ja teatritöötajate nõupidamine, mida võib pidada traditsiooniliste teatrikülastajate konverentside eelkäijaks. Järgmise hooaja algul, 17.09.1958 peeti juba kõigile huvilistele avatud teatrikülastajate konverents. Tegemist oli Tartus väga populaarse üritusega, kus kõigile kohale tulnutele ei jätkunud sageli saalis istekohti – seisti seinte ääres püsti, istuti põrandal jne.
57
Sirp ja Vasar 12.10.1962. Kask võrdleb seal Birjukovi “Tüliõuna” lavastust Moskva Satiiriteatris (lav V. Plutšek) ja Vanemuises (lav K. Süvalep) viimase kahjuks. Järgneb poleemika Edasi veergudel, kus võtavad sõna J. Feldbach (“”Tüliõun” “Vanemuises”, 21.10.), A. Kaal (“Vanamehel läks veel hästi”, 28.10.) ja Ü. Tonts (“Paar repliiki “Tüliõuna” puhul”, 18.11.).
58
Ilmar Tammur (1921–1989) oli aastail 1952–1970 Draamateatri peanäitejuht.
59
Nõukogude plaanimajanduse tingimustes polnud võimalik sellist muudatust siiski teoks teha.
60
Benoît Constant Coquelin (1841–1909), prantsuse näitleja, teatrijuht ja teoreetik, tuntud kui Coquelin aîné [vanem], kes uskus pigem simulatsiooni kui reaalsete emotsioonide esitamisse laval. Rääkides teatrikunsti kahest peavoolust – etendamis- ja läbielamisteatrist, toob Stanislavski oma raamatus “Näitleja töö endaga” näiteid mõlema suuna silmapaistvatest esindajatest: etendamisteatris Coquelin ja läbielamisteatris Tommaso Salvini (1829–1915). Irdi artikkel, millest Kase kirjas räägitakse, on kirjutatud Stanislavski 100. sünniaastapäeva puhul ja kannab pealkirja “Ühest moskvalasest Aleksejevist ja tema tegudest” (ilmunud Loomingus 1963, nr 1, lk 125–133, ja raamatus “Ceterum censeo”, lk 317–334).
61
Alates 1946. aastast Berliinis ilmunud poliitika ja teatri ajakiri.
62
Kiri on lisatud Kase artiklile “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja eesti nõukogude teatri sünd /1917–1920/” (EKLA, f 307, m 274: 5).
63
Teatriteadlaselt Lea Tormiselt leidub Irdi fondis sama kuupäeva kandev kiri (EKLA, f 307, m 25: 31), kus on samuti juttu ühisest kirjakirjutamisest.
64
Romulus Tiituse karikatuur Irdist.
65
Evald Kampus, kauaaegne Vanemuise kirjandusala juhataja.
66
Viktor Maamägi, tollane ENSV TA Ajaloo Instituudi direktor.
67
Vt viide 15.
68
Irdi fondis leiduvad N. Andreseni, V. Hioni, A. Pringi, Õ. Elango jt retsensioonid nimetatud käsikirjale, neist osa (s.h ka V. Maamäe arvamus) on lisandunud hiljem, s.t kannavad hilisemat kuupäeva kui K. Kase kiri. Enamus neist on küllalt tunnustavad ja raamatu ilmumist toetavad. Poleemika areneb peamiselt teemal “kunst versus poliitika”, s.t Irdil soovitatakse põrandaaluse EK(b)P osa Tartu Töölisteatris rohkem esile tuua. Samuti esitatakse soovitus kõrvaldada mõne persona non grataks muutunud isiku nimed (Sõštšikov, Köhler), mida Ird pole siiski teinud. K. Kask oma kirjas (05.09.1961) soovitab Irdil just iseenda rolli enam esile tuua.
69
Enn Toona (1909–1973), näitleja ja lavastaja.
70
Majakovski näidendi “Lutikas” lavastas Draamateatris 1963. a Mai Mering.
71
H. Siimiskeri “A. H. Tammsaare. Lühimonograafia” ilmus 1962. a. Esimeseks arvustajaks, keda Kask siin silmas peab, oli Endel Sõgel, kellelt ilmus Sirbis ja Vasaras artikkel “Mitte ainult Tammsaarest ja monograafiast”, kus ta muu hulgas manitseb Siimiskeri, et klassivõitluse aspekt Tammsaare loomingus pole piisavalt esile toodud ja esitab muidki ideoloogilisi etteheiteid (Sirp ja Vasar 25.01.1963, 01.02.1963). Hiljem ilmusid pädevamad retsensioonid H. Puhveli (Keel ja Kirjandus 1963, nr 4) ja O. Kuninga (Looming 1963, nr 8) sulest.
72
Stanislavski 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents “Stanislavski ja kaasaegne teater”.
73
Ird esines konverentsil ettekandega “Stanislavski ja lavastaja”, Panso rääkis Stanislavski süsteemist ja näitlejatööst.
74
Panso oli sel perioodil praktiliselt vabakutseline ja lavastas Vanemuises Sophoklese “Kuningas Oidipust”.
75
Maria Knebel (1898–1985), vene näitleja, lavastaja ja pedagoog, GITIS-e režiifakulteedi professor, Voldemar Panso juhendaja GITIS-es, kõneles konverentsil isiklikest kokkupuuteist Stanislavskiga.
76
Vt viide 44.
77
“Tartu Töölisteatri” käsikiri.
78
Vt viide 42.
79
Vt viide 50.
80
Irdi esimene artiklitekogumik “Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte” ilmus 1965.
81
Tartu kriitikute sektsioon asutati 1966. a kevadel. 21.06.1966 toimus Vanemuise hooaja arutelu, kus osalesid ETÜ Tartu kriitikasektiooni liikmed, Vanemuise ja Edasi esindajad ning Ülevenemaalise Teatriühingu nõukogude dramaturgia kabineti töötaja A. Nimvitskaja ja NSVL Kultuuriministeeriumi muusikaliteratuuri repertuaari kolleegiumi liige T. Leontovskaja.
82
P. – E. Rummo montaaži A. Valtoni novellidest “Lugusid argielust ehk Valtoniana” lavastas Evald Hermaküla Vanemuises 12.03.1966.
83
S.t sotsioloogiline küsitlus publiku struktuuri uurimiseks, mida Kask läbi viis. Vt ka viide 149.
