käidud. Ja inimene peabki kahtlema, kas ta suudab edasi minna, sest ainult andetud ja rumalad ei kahtle oma võimeis. Mida kõrgemale inimene jõuab, seda raskem on iga uus samm (loll väljendus, meenutab ajakirjanduse lemmiktrafaretti – “samm edasi”), õigemini iga sentimeeter või millimeetergi. Mina, kergemeelne inimene, usun kangesti, et vana-Hirmus pole hoopiski vana. Teid vaevab Teie iseenda nõudlikkus. Ja see on täiesti normaalne. Oleks sellist nõudlikkust kusagilt-kusagilt jao pärast saada! Ma süstiks teda paljudesse paksudesse tagumikkudesse. Mulle endale olete Te aga niigi pidevalt silme ees ja ma häbenen tihtipeale oma loiduse-hallitust, mis tahaks mõndagi poolküpset asja lõpetatuks tunnistada.
Olen läbi kolistanud kogu Peipsi ranniku viieliikmelise komandoga – kaks suurt + kolm väikest. Kõige suuremaks elamuseks on olnud seni metssead, kes käivad ööseti kartulipõllul söömas (selles talus, kus me ühe öö olime). Ka Mustvee ise pakub huvitavaid žanripilte – tänavat pidi patseerivad niihästi lehmad kui kõpskingades ja juhtub, et heledas brokaatkleidis preilnad (südasuve südapäeval). Ühesõnaga – see Mustvee linn on üks untsu läinud ristsugutus rahvaste sõprusest, väikekodanlikust meelerahust ja vaimsest ummikust.
Õpin poola keelt, et targemaks saada. Mul vedas hiiglamoodi, et Te mind Tartusse kutsusite – sain osta poola keele õpiku (saksakeelse). Nii et võtke see minu isiklik vedamine enda arvele.
Suhtun Teisse kui seina, mille vastu tennisepalle pekstakse – ühesõnaga: olen üksikmängija olukorras. Teadagi, et minu olukord on parem. Sellepärast oodake järgmist kirja viie päeva pärast. Ikkagi on vajalik, et Teie sisemonolooge vahetevahel katkestatakse mõne “tennisepalliga”.
Tervitades
K.
Peipsi ääres, 25. juulil 1967.
Armas Öörd,
ilmad on siin kandis nii ilusad, et pole õieti olnud ühtegi vihmapüha. Oleme – kaks suurt pluss kolm väikest – aina ringi sõitnud ja Peipsi piire vallutanud ja lõputuid kordi järves ligunenud. Hakkan aegapidi Peipsiga leppima, ehkki ta on minu jaoks liiga leige, liiga leebe, seisev ja iseloomutu. Sakslased on asjatult andnud järvedele meessoo – der Peipussee! – ja meredele naissoo – die See –, ma ei näe Peipsis midagi mehelikku. Ta on pigem unistav-lüüriline, nii nagu suurte hallide silmadega päikese loojangusse vaatav naine, kes ikka midagi ootab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
