ja seepärast ei saa ma praegugi jääda ükskõikseks pealtvaatajaks. Mul oleks suur rõõm näha ja kuulda, et jätkatakse uurimist meie teatri revolutsiooniliste traditsioonide väljaselgitamisel. Pole õige vana “möh-möhi” üleolev suhtumine töölisringidesse, et “ega see ikka kunst olnud”. “Igas rahvuslikus kultuuris on kaks kultuuri,” ütleb Lenin ja just nimelt proletaarse teatri väljaselgitamisele ei ole meie vanemad teatritegelased tähelepanu pööranud. Mul jäi mulje, et igaüks püüdis “päästa” oma “teatrit” ja sellepärast meelega välditi töölisringide väljaselgitamist. Nende olemasolu oleks paljastanud meie kutseliste teatrite puhtkodanlikku ja reaktsioonilist iseloomu, eriti kod. aja lõpupäevil.
Kui sellel alal pole midagi tehtud, palun Teid võtta see oma südameasjaks. Palun unustada, et mina olen sellega kunagi tegelenud, sest tähtis ja oluline on see, et meie teater saaks endale kord tugeva ning selge vundamendi korraliku ning julge ümberhinnangu kujul ja et lõppeks kord see kodanliku teatri “paha vaimu” kummitamine!
Lisan Teile oma meeleolu ja töö iseloomustamiseks mõned omaloomingulised read.
Vihkan, nii väga ma vihkan
teid, kelle silmis näen sõjaootust,
egoismi ja valgelaeva-lootust
süda kel läänest abi ihkab!
Teie silmad on töntsid ja õelad,
te ütlete, olete patrioodid,
ent meie rahvale olete võõrad,
armetud, viletsad idioodid!
Minust paremal töötab Ševtsova
aastaid kuuskümmend iga on tal.
Tema silmad on pruunid ja soojad,
juus räti all üleni hall.
Riiet peenikest lumena valget
pesuks muudavad hoolikad käed.
Naabri kõrval ma särkide hange
üha kõrgemaks kerkimas näen.
Masin vurab. Ševtsova vaid ruttab,
sõrmed jooksevad riidega koos.
Nägu vagudest küntud nii tuttav
nagu nooreneks selles tööhoos.
Ja ometi õhtul veel alles
teda võidmas ma märkasin õlga.
Ning tihti töölt tagasi tulles
soojalt rätiga katab ta selga.
Kord pärisin siis ma Ševtsovalt,
kas ei aitaks, sa puhkust vast vajad?
Ei! – ja mu ees kui sirgus ta toona,
uhkelt mulle nii vastuseks kajas:
“Kaks kotkast mul oli, keda hoidsin,
sõda võttis nad, tühjaks jäi tuba.
Oma eluga rahu nad võitsid,
mida lõhkuda meie ei luba.
Rahu eest olen täna ma valvel,
kallilt maksnud selle eest on me maa.
Ei aita siin ilusad palved,
ainult sõnad teda kaitsta ei saa.
Memm täidab nüüd poegade aset,
relv teine on hoopiski tal.
Tõstes järjest me toodangu taset,
rahu kaitsta võib masinal ka.”
Masin vurab. Ševtsova vaid töötab,
võites vanadust nõnda ja reumat.
Ei ta palu, vaid võideldes nõutab
rahu – naaber mul paremat kätt!
Tallinnas, 15. III 55. a.
Lgp. sms. K. Ird.
Olen nüüd niikaugel, et olen kogu selle loo tööliste näiteringidest28 kirja pannud. Tahaksin Teid tutvustada olemasolevate faktidega, enne kui hakkan edasi töötama. Kuna minul on Teid raske telefoniga kätte saada, siis palun Teid helistada mulle, millal Teil oleks aega toda tööd läbi lehitseda (umbes 70 lk.). Minu telefon on 40/527 (valite automaadiga 40, mis on Nõmme keskjaam, ja siis nr. küsida). Kui on võimalik, siis palun helistage juba täna või homme õhtul, olen siis kindlasti kodus.
Tervitades
K. Kask
24. III 1959. a.
Lgp. sm. K. Ird
Tahaksin Teile lugeda anda “Veneetsia kaupmehe”29 lav. analüüsi, mis on viimane Shakespeare’i-lavastus minu töös30. Ta on mul esile tõstetud kui üks silmapaistvaim saavutus N Liidu mastaabis ja muidugi on siis ka väga oluline, et ma seda absoluutselt õigest seisukohast esitaksin ja kui tarvis ka kaitseksin.
Pean esitama kogu töö aprilli lõpul Moskvasse ja kuna viimased lavastuste-analüüsid on vene keelde tõlkimata, siis muidugi on tolle asjaga kiirevõitu.
“Veneetsia kaupmehe” kohta on kirjutatud üle 20 lk. Kui Te seda Tallinnas olles läbi ei jõua lugeda, siis annaksin ta Teile kaasa ja vajaduse korral sõidaksin siis ise Tartusse.
Ühe sõnaga – kogu selle pika jutu mõte on, et saaksin Teiega kokku leppida. Kui Teil on võimalik, palun helistage mulle tel. 432-48 – istun kogu aja ENSV Teatriühingu raamatukogus. Õhtul tahaksin “Vanemuise” etendust näha.
Tervitades
K. Kask
Tallinnas, 10. mail 1961. a.
Kallis Ird!
Läkitan Teile oma suure valulapse – 1945 alustatud, vahepeal ära soperdatud ja 1958 uuesti otsast peale hakatud dissertatsiooni – väikese võsu – autoreferaadi. Kui kunagi lugemiseks mahti saate, pakun lugemiseks tööd ennast. Arvatavasti saate teise eksemplari veel GITIS’est koos kaaskirjaga, kus palutakse Teie hinnangut tööle (autoreferaadi põhjal). Oleks muidugi hea, kui Te omalt poolt mõned sõnad kirja paneksite ja Moskvasse läkitaksite. Autoreferaat saadetakse teatavasti üle kogu NL laiali ja oleks kurb, kui hinnanguid tuleks üksnes Kesk-Aasiast, Taga-Kaukaasiast ja mujalt.
Tervitades
Karin Kask
Tallinnas, 18. juunil 1961.
Kallis Kaarel Ird!
See asi31 on siis nüüd seljataga ja õnnelikult. Kaitsmine algas igatahes nii, et ma ei teadnud, millega see lõpeb – Tallinnast väljasõitnud oponent32 polnud veel saabunud. See on üldse üks pikem lugu, milles ei puudu ka omajagu koomikat. Kõige selle juures tahan Teile palju tänu öelda. Selle eest, et olete mind õpetanud (oma eeskujuga!) vastuvoolu ujuma ja et olete mul rohkem kui mitmel korral avanud silmad selle supiköögi nägemiseks, mida nimetatakse igapäevaseks teatri-tegemiseks. On mul ju tulnud omandada teatrialaline eriharidus iseomal käel,33 ilma vastavat kõrgemat õppeasutust lõpetamata. Nii et leppige või ärge leppige – kõiges minu põikpäisuses ja teadmahimus olete Teie siiski süüdi. Ja selle eest – aitäh!
Ja
Tundub, et nii suures mahus polegi see lugu trükivalgust näinud, küll aga on seda teemat käsitletud mitmetes lühemates artiklites: “Revolutsiooni-aasta teater” (Sirp ja Vasar 02.08.1967), “Marta Umberg – revolutsionäär ja näitleja” (Nõukogude Naine nr. 9, 1959) jt. Pikem töölisteatreid ja – näiteringe käsitlev kirjutis “Oktoobrirevolutsioonis sündinud teatrid” on ilmunud ENSV TA Toimetistes nr. 4, 1964, lk 328–342, mingil määral on seda teemat puudutatud ka raamatus “Teatritegijad, alustajad” (1970). EKLA-s leidub ka Nigol Andreseni 1962. aastast pärinev retsensioon Kase kirjutisele “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja eesti nõukogude teatri sünd (1917–1920)”. Ilmneb, et Kask on oma artiklit A. kriitikat arvestades märkimisväärselt ümber töötanud.
Ird lavastas W. Shakespeare’i “Veneetsia kaupmehe” Vanemuises 1957/58 hooajal.
Karin Kask kaitses kandidaadiväitekirja “Shakespeare eesti teatri laval” 12.06.1961. a Lunatšarski-nim Teatriinstituudis Moskvas. Sel teemal on Kase sulest ilmunud kaks raamatut – ENSV Teatriühingu väljaandena “Shakespeare eesti teatrilaval” (1958, 95 lk) ja mahukam ning põhjalikum käsitlus “Shakespeare eesti teatris” (1964, 274 lk), lisaks hulgaliselt artikleid. Teema andis Kasele juba üliõpilasena prof Gustav Suits.
S.t väitekirja kaitsmine.
Ametlikud oponendid olid V. Alttoa ja J. Kahk. EKLA-s leiduvad ka Nigol Andreseni ja Priit Põldroosi retsensioonid Kase dissertatsioonile (EKLA, f 311, m 51: 7 ja 85: 22) 1960. a detsembrist.
Karin Kask lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna 1942. aastal, täiendavalt TRÜ eesti keele ja kirjanduse erialal 1946. a. (K. Kask, Curriculum vitae ärakiri. – EKLA, f 301, m 11: 15).
